Vanas keemiahoones: huulepulkadest tippteaduseni
Jakobi tänava endisesse keemiahoonesse mahub maailmatasemel tegusid mitme raamatu jagu. Nüüdseks humanitaaride valduses olevast majast räägitakse siiani legende.
Ülikooli hoonete ajakohastamine ja ülikoolilinnaku ehitamine oli päevakorral ka sada aastat tagasi. Keemikute õppehoone ehitust Jakobi tänavale ülikooli peahoone kõrvale alustati 1938. aastal.
Arhitektide Paul Mielbergi ja Harald Sultsoni kavandatud hoone on suurepärane näide 1930. aastatele iseloomulikust neoklassitsistlikust arhitektuurikeelest. Maja ehitati mitmes etapis. 1938–1939 valmis Toomemäe-poolne tiib koos peasissepääsu ja trepikojaga farmaatsia instituudi tarbeks. 1939 algas tänavaäärse hooneosa ehitamine, kuid selle peatas sõja algus. 1949. aastal sai uus maja lõpuks valmis. Seni peahoones tegutsenud keemiaosakond kolis 1951. aastaks sinna kõige täiega sisse.
Professor Vello Past (1928–2014) on oma mälestustes kirjutanud, et esialgu lahendas see ruumiprobleemi. „Uued laboratooriumid sisustati suhteliselt kiiresti. [---] Keemiakateedrite käsutuses koos arstiteaduskonna biokeemia kateedriga oli kogu vastvalminud hoone, kus töötingimused olid esialgu küllalt head. Ajapikku majutati hoonesse ka mitmeid teisi kateedreid, mis tähendas keemiaosakonna kasvu arvestades uue ruumikitsikuse tekkimist.“
Eesti geneetika sünnipaik
Jakobi 2 majas on tehtud kõvasti ajalugu. Ruumis 414 põles tuli peaaegu ööpäev läbi. Tolle aja üks silmapaistvamaid molekulaarbiolooge, professor Artur Lind (1927–1989) oli oma tööd alustanud praktiliselt nullist: labor sisustati 1970. aastatel toonaste kasinate võimaluste järgi. Sellest aga piisas, et koondada enda ümber noori keemikuid, arste, biolooge ja teiste erialade tudengeid, kes tegid maailmatasemel teadust. Võib kindlalt väita, et just sellest toast kasvas välja kogu tänapäeva Eesti molekulaarbioloogia ja -geneetika. Kuid mitte ainult.
Nagu on kirjutanud professor Kaido Tammeveski: „Andumus teadusele põhjustas laboris elamise eluviisi tekke, kus vahet polnud ööl ja päeval. Lisaks teadusele toimis samal ajal ka noorte elu, moodustusid perekonnad, sündisid lapsed.“
Geeniteadlane professor Andres Metspalu on meenutanud: „Kui me polnud loengus või seminaris, olime laboris. Uurisime RNA ja valkude seostumist, sekveneerisime 5S RNA-d – panime selliste asjade alla palju energiat ja aega. Artur uskus, et kõike seda läheb arstipraktikas vaja – ilmselt küll alles siis, kui meie oleme juba surnud. Arvan, et tal oleks hea meel näha, et osa tema ideid on juba meditsiinis kasutusel.“
Analüüs huulepulga näitel
Teadusfilosoofia kaasprofessor Endla Lõhkivi, kes on huvilistele vanas keemiahoones ka ringkäike korraldanud, sattus sinna esmakordselt 1970-ndate lõpus vabariikliku keemiaolümpiaadi eksperimendivoorus. „Laborid ja õppejõud avaldasid mulle muljet,“ märgib ta.
Keemiaõpinguid 1980. aastal alustanud Lõhkivi ütleb, et eriliselt on meelde jäänud ringauditoorium oma kriuksuvate ja nagisevate pöördistmetega. Lisaks kohustuslikele ainetele sai mõne õppejõu juhendamisel teha uuringuid ka väljaspool õppekava. „Läksime koos kursusekaaslasega kohe esimese aasta sügisel dotsent Tullio Ilometsa juurde, kes pani meid harjutama õhukese kihi kromatograafilist analüüsi tohutu hulga huulepulkade peal,“ meenutab Lõhkivi. See õpetas käsitööoskusi.
„Minul tekkis kohe küsimusi: miks me seda teeme, kust tulevad kasutatud lahuste retseptid, miks just sellise koostisega?“ Teadusfilosoofihakatis temas küsis juba siis „tüütuid, vahel kohatuidki küsimusi“. Aga ikkagi oli väga tore laupäeval ja pühapäeval, kui maja oli pooltühi, laboris toimetada.
Sigaretisuits ja iseäralik lõhn
Väljaspool õppetööd võis auditooriumides ka oma üritusi korraldada. Lõhkivi kursuse viimasel aastal oli stiilipidu rahvusvahelise konverentsi stiilis, kus igaüks kehastas mingit konverentsikülalist – ja seda 80-ndate sumbunud õhustikus raudse eesriide taga.
Lõhkivi meenutab 1980. aasta 1. septembri avaloengut, kus professor Ants Tuulmets selgitas ülikooli käitumisreegleid. Õppejõu ruumi sisenedes oli kombeks püsti tõusta ja alles loa saamisel uuesti istuda. See komme kadus õige pea.
Iga 45-minutilise loengu järel oli vaheaeg. „Nii mõnigi õppejõud siirdus koos tudengitega neljanda korruse trepikotta suitsu tegema; seal oli lõbus ja toimus mitteametlik infovahetus,“ räägib Lõhkivi. Tol ajal suitsetati õppehoonetes palju, sigaretisuitsu hõljus majas ikka. Ta kirjutas ülikooli ajalehte isegi nupu: keemiahoones ei peaks suitsetama, sest see on ohtlik. Sellele vastas lehes heatahtliku irooniaga vanemteadur Toomas Jüriado.
„Räägin seda sellepärast, et keemikute kogukond oli väga sõbralik, üliõpilased ja õppejõud suhtlesid tihedalt. Muidugi suhtuti õppejõududesse suure lugupidamisega,“ ütleb Lõhkivi.
Paljudele seostub keemiahoonega iseäralik lõhn. Aastatel 1995–1997 keemiahoones õppinud Helja Niinemäe meenutab, et esimese korruse kohvikus oli alati ruumi, sest kahtlase lõhna tõttu linnarahvas sinna eriti ei kippunud.
Ja eks seal majas juhtus ka. Niinemäe meenutab ühe laboriruumi laes olnud kilukarbikujulist plekki, mis tekkis sinna pärast luhta läinud keemiakatset. 2010. aastal puhkes hoones põleng ja inimesed evakueeriti.
Helmholtz-Zentrum Berlini vanemteadur Eneli Monerjan alustas oma keemiaõpinguid 1998. aastal.
Ta otsustas sisseastumisdokumente esitades tulevasele õppepaigale pilgu peale heita. Palaval suvepäeval majja sisenedes avaldasid talle lõhna asemel muljet hoopis jahedus – paksud seinad hoidsid külma väga hästi – ja majas valitsenud pimedus.
„Hämaralt trepilt tuli alla meesterahvas, jalas kukepüksid, valged villased sokid ja lahtised sandaalid,“ meenutab Monerjan tookordset üllatust.
Taoline boheemlik stiil saatis kogu tema õpingute aega. „Kõik toimetasid rahulikult ja kulgevalt, nokitsesid justkui omaette, aga samal ajal ka koos,“ kirjeldab ta. Igal koridoril oli oma iseloom. Loengutes tuli sageli istuda jopega: „Kõige külmem ruum oli 320.“
Keemiahoones nappis ruumi, kuid selline olukord toob inimesed omavahel kokku, mõtiskleb Monerjan. „Ikka sai ühe või teise juurest spontaanselt läbi astutud ning pärast pikka päeva õllele kutsutud.“ Suhtlemine ei piirdunud vaid keemikutega – ka füüsikud, arstid ja farmatseudid olid „omad“.
Monerjan, kes aitas 2009. aastal Maarjaväljal avatud Chemicumi füüsikalise keemia laborit planeerida, ütleb, et vanast majast lahkuda oli kahju. „Kesklinna lähedus soodustas teiste erialade inimestega suhtlemist ja linna kultuurielus osalemist,“ nendib ta. „Maarjaväljal on kõik see pea olematu või nõuab pingutust.“
Monerjani lend oli üks viimaseid, kes vanas majas ülikooli lõpetas.
Tervitus humanitaaridele
Praeguseks on renoveeritud Jakobi 2 majast saanud üks osa humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna linnakust. Pika looga keemiahoone aga justkui tervitas oma uusi asukaid: 2010.–2011. aasta renoveerimis- ja kaevetööde käigus leiti seal, keskaegse Maarja kiriku kalmistu asukohas terved inimluustikud. Need talletati edasisteks uuringuteks arheoloogiakogus.
Nüüdseks on Jakobi 2 õppehoone juba enam kui kümme aastat olnud humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna kodu: siin on valdkonna dekanaat, ajaloo ja arheoloogia instituut, eesti ja üldkeeleteaduse instituut, filosoofia ja semiootika instituut, ülikooli eetikakeskus ja muud ülikooli üksused. Kuulsas ringauditooriumis, kus on nüüd pehmed punase kattega istmed, peavad oma loenguid vabade kunstide professorid.
Semiootikute korrusel võib näha Juri Lotmani büsti. Valgust on piisavalt ning trepigaleriist on saanud näitusepaik. Maja sisemus on paljuski muutunud, juhuslik sisseastuja ei kohta enam spetsiifilist lõhna ega valges kitlis keemiatudengeid.
On aga sedagi, mis meenutab vanu aegu. Näiteks on esimese korruse fuajees mälestustahvel ülikooli õppejõule, keemik Jüri Kukele, kelle nõukogude võim mõistis 1981. aastal süüdi „poliitilise laimu levitamise eest“ ja kes suri Vologda vanglahaiglas.
Teoreetilise filosoofia õppetoolis, varasemas suures loenguruumis, on aga alles vana must klaastahvel ja puhkeruumis juuakse kohvi vana laborilaua ääres.
Keemiagi pole majast päriselt kadunud – see on olemas nii arheoloogialaboris kui kaude ka teadusfilosoofia õppetoolis.
Silja Paavle
ajakirjanik
Lisa kommentaar