Terekest!

Lõpuks võtsin ette ja kirjutan sulle, lihtsalt ei viitsi enam selle projektitaotlusega mässata.

Küsisid väikese kadedusenoodiga, et kuidas meil siin kultuuripealinnas siis läheb kah. Mage muidugi, et oled parasjagu USA-s järeldokis, aga no ega sa nüüd millestki eriti ilma ka jäänud ei ole.

Vaata, me kõik oma väikeses, ent töökas laboris rõõmustasime, kui Tartu sai kultuuripealinna tiitli. Unikaalne võimalus saada tähelepanu ja turiste, arutasime rõõmsalt. Siin on ülikool aastast 1632, mitu teatrit, kunstimuuseum ja ERM, terve trobikond kunstnikke, muusikuid, kirjanikke. Laulupeo sünnipaik – kõigil välismaalastel tuleks kohe laulev revolutsioon meelde, mida saaks siduda Lydia Koidula kui esimese eesti keeles kirjutanud naisluuletaja ja -ajakirjanikuga 19. sajandil, eksole. No ja siis muidugi Peterson ja Struve ja Baer ja Aparaaditehas ja ballett ja mis kõik veel.

Aga mida me nägime avaüritusel talvisel Emajõel? Kus oli ülikool, kus kultuur? Kus Tartu enda helged pead? Arutasime töökaaslastega, et see pallikeste veeretamine võis olla lihtsalt tallinlaste ignorantsus – kuuldavasti oli Tallinna inimesi spetsiaalselt kutsutud Tartusse suurüritust korraldama, sest ega me ju ise hakkama ei saa.

Nojaa, tallinlaste meelest on Tartu mingi arusaamatu väike puust linn, kus ei ole muud kui veidrad tüübid, kes ei taha Madruse-nimelist tänavat, tselluloositehast ega lehmade ammumist ning arvavad, et huik on vene sõna.

Ühesõnaga, Tartu vaim on kultuuripealinna ajaks ilmselgelt kuhugi Toome varemete vahele pagendatud ja küllap valab seal pisaraid nagu Käsu Hans 300 aastat tagasi.

Heakene küll, mõtlesin – ju suvi toob ikka midagi ägedat. Aga ei. Mais kuulasime raekoja platsil vanu igavaid eurošlaagreid, nagu neid ei oleks võinud kusagil mujal kuulata. Näiteks Tallinnas. Ja kohale toodi Conchita Wurst, kelle tähetund oli Iisraeli Eurovisioonil mingi 10 aastat tagasi.

Vaata, ma saan väga hästi aru, et poliitiliselt ebakorrektne on sellest üldse rääkida. Aga kuhu jääb vaim? Tartu kui vaimupealinna asemel on nüüd Tartu kui seksipealinn, kus inimesed suudlevad, kellega juhtub. Kultuur on seks!

Vaatasin seda suudlemisüritust poole silmaga telekast. Kui lõpuks hõigati lavalt, et kallis rahvas, hakkame nüüd kõik suudlema, otsis kaamera tükk aega, kas leiab mõne musitava paarikese. Paar uljast tudengit oli, aga üldiselt vaatasid inimesed kartlikult ringi, et ega keegi neid nüüd musitama ei torma. Ei tormanud.

Nii et kõik pole veel lootusetu. Suvel esinevad siin paar väljamaa rokisaurust ja nii see kultuuripealinna aastake möödub. Saaks juba läbi, võibolla oleks linnal siis rohkem raha näiteks tänavate pesemiseks.

Aga sina kirjuta paar rida, kuidas Metsikus Läänes läheb!

Reipalt lehvitades ikka sinu

My

Rubriik Veste kuulub ilukirjanduse valda. Kõik sarnasused ja seosed päriseluga on juhuslikud.