Rahvusvaheline õigus ei kao ka siis, kui seda rikutakse
Kas on üldse mõtet rääkida teaduslikult rahvusvahelisest õigusest Ida-Euroopas ja Euraasias, kui Venemaa rikub seda nii ilmselgelt, eelkõige oma sõjas Ukraina vastu?
Rahvusvahelises õiguses on kaks valdkonda, mis mõlemad puudutavad kõige otsesemalt Vene-Ukraina sõda: jus ad bellum ja jus in bello. Esimene käsitleb õigust relvakonflikti alustada (või tänapäeval pigem selle keeldu). Teine käsitleb käitumist juba alanud relvakonfliktis, näiteks sõjaliste ja tsiviilobjektide eristamist, vangilangenud võitlejate kohtlemist, tsiviilisikute kaitset jne.
Haagis asuv Rahvusvaheline Kriminaalkohus on andnud välja Venemaa presidendi Vladimir Putini ja laste õiguste voliniku Maria Lvova-Belova vahistamise määruse, süüdistades neid sõjakuritegudes.Ka ÜRO Peaassamblee on andnud Venemaa agressioonile ühemõtteliselt hukkamõistva hinnangu. Vastutuse küsimusi on selle sõjaga seoses terve komplekt: vastutus agressiooni enda, arvukate rahvusvaheliste kuritegude ning ka Vene vägede tekitatud purustuste ja materiaalse kahju eest.
Vastutust võivad rahvusvahelise õiguse järgi kanda nii riik kui ka konkreetsed isikud. Praegu käivadki maailmas intensiivsed läbirääkimised ja otsingud, et Venemaa ja selle kuritegudega seotud kodanikud vastutama panna, nii et vastutus ei jääks pelgaks sõnakõlksuks või õiguseks paberil.
Provokatiivselt võiks küsida, kas meil on üldse mõtet teaduslikult rääkida rahvusvahelisest õigusest, kui Venemaa seda nii ilmselgelt rikub, eelkõige oma ründesõjas Ukraina vastu. Ent õigus ei ole ainult normatiivne ideaal, mille rikkumist praegu rahvusvahelistes suhetes mõneti resigneerunult tuvastada võime. Pigem on käimasoleval agressioonil ja teistel poliitilistel sündmustel Ida-Euroopas ja Euraasias ka oluline õiguslik dimensioon, mille mõistmine aitab meid asjade olemusele lähemale tungida.
Venemaa rahvusvahelise õiguse ideoloogia on suurriiklik
Aprilli lõpus Tartus toimunud Euroopa Rahvusvahelise Õiguse Ühingu teadusfoorumi peateemad olidki rahvusvahelise õiguse piirkondlikud arengud Ida-Euroopas ja Euraasias. Nende märksõnade all käsitleti paljuski just Venemaa arusaamu ja käitumist rahvusvahelise õiguse kontekstis, sh Venemaa agressiooni Ukraina vastu ja tema püüet kujundada välja teatud regionaalse õiguse sugemetega kord Euraasias – näiteks sellistes organisatsioonides nagu Euraasia Majandusühendus ja Kollektiivse Julgeoleku Lepingu Organisatsioon.
Märkimisväärne osa probleemist on seotud sellega, et Venemaa ametlikult väljendatud arusaam rahvusvahelisest õigusest erineb läänes praktiseeritavast; rahvusvahelise õiguse mõtestamisel on rõhuasetused erinevad. Näiteks eespool mainitud ÜRO Peaassamblee hukkamõistu kohta ütleks Venemaa kohe, et õiguslikult pole sel kaalu, kuna peaassamblee resolutsioonid on konstitutsiooniliselt üksnes soovitusliku iseloomuga ega ole täitmiseks õiguslikult kohustuslikud.
Moskva arusaam rahvusvahelisest õigusest on suurriiklik, rõhutades ÜRO Julgeolekunõukogu alaliste liikmete vetoõigust ja vastustades katseid algatada rahvusvahelisi kohtuprotsesse Venemaa vastu – isegi siis, kui Moskva on varem selleks põhimõttelise nõusoleku andnud.
Näiteks on Venemaa küll aktsepteerinud ÜRO Rahvusvahelise Kohtu jurisdiktsiooni 1948. aasta genotsiidikonventsiooni alusel. Kui aga Ukraina kaebas Venemaa möödunud aastal Haagi kohtusse, oli Venemaa esimene argument, et Rahvusvahelisel Kohtul puuduvat selles asjas üldse jurisdiktsioon.
Selliseid näiteid võib tuua veelgi. Nii peab Moskva (vähemalt oma retoorikas) rahvusvahelise õiguse vastasteks kõiki sanktsioone, mida pole otsustanud ÜRO Julgeolekunõukogu. See süüdistus laheneb aga kergesti, kui mõista läänemaailma sanktsioone Venemaale kui vastumeedet Venemaa enda rahvusvahelise õiguse rikkumisele.
Seega on küsimus eelkõige terminoloogiline: tundub, et Moskva puhub formalistlikult suureks ükskõik, millise teema, mis võimaldab tal mingigi loogika alusel väita, et rahvusvahelise õiguse süsteemseks rikkujaks on hoopis lääs.
Veel üks näide: Moskva on kritiseerinud lääne diplomaatias kasutatavat mõistet „reeglitel põhinev rahvusvaheline kord“, väites, et lääs soovib sellega ühepoolselt asendada seniseid rahvusvahelise õiguse reegleid. Tegelikult pole vähemalt siinkirjutaja teada läänes keegi väitnud, et reeglitel põhinev rahvusvaheline kord peaks kuidagi asendama rahvusvahelist õigust või pakkuma sellele konkurentsi.
Konverentsil arutati, mida on läänel õppida
Kindlasti väljendavad Venemaa erimeelsused aga seda, et rahvusvahelisest õigusest saadakse geopoliitiliste pingete ajal erinevalt aru, teisisõnu: rahvusvahelist õigust mõtestatakse lähtuvalt oma huvidest, ideoloogiast ja ideaalidest. Venemaa rahvusvahelise õiguse ideoloogiat tasubki uurida kas või selleks, et seda vajaduse korral läbi näha ning osata sellele sisuliselt ja vormiliselt paremini vastata.
Igal teaduskonverentsil annavad tooni kutsutud peakõnelejad. Tartu foorumil tegi otsa lahti Kölni Ülikooli professor Angelika Nußberger, endine Saksamaalt valitud kohtunik Euroopa Inimõiguste Kohtus Strasbourgis ja praegune Euroopa Nõukogu Veneetsia komisjoni liige. Nußberger on üks tuntumaid Vene õiguse, eelkõige riigiõiguse ja inimõiguste rakendamise eksperte Saksamaal ja üldse läänemaailmas.
Oma ettekandes keskendus ta sellele, mida võime õppida Venemaa liikmesusest Euroopa Nõukogus aastail 1996–2022 ja ühtlasi Euroopa Inimõiguste Kohtus aastail 1998–2022. Nußberger rõhutas, et pikemas perspektiivis saavad riigid inimõiguste ühist kohtulikku kaitset teostada vaid ühistest väärtustest lähtudes. Tema sõnul sisaldab Venemaa võõrandumine Euroopa Nõukogust ja tema väljaheitmine organisatsioonist aastal 2022 õpetlikku ka Euroopa Nõukogu inimõiguste kaitse süsteemi edasiarendamiseks.
Võib-olla tähtsaim tähelepanek on, et Euroopa inimõiguste kaitse süsteem ei suuda peatada neid valitsusi, kes ei tegutse heas usus ega jaga (enam) Euroopa Nõukogu alusväärtusi. Venemaa ja lääs on aja jooksul üksteisest kaugenenud ilmselgelt just väärtuste pärast.
Nußberger tunnistas ka seda, et liiga paljude jaoks Lääne-Euroopas oli inimõiguste kaitse Kesk- ja Ida-Euroopas vaid ühesuunaline tänav, kus uute liikmete kohustus oli järeleaitamistunde võtta ja dialoogi kohati nappis.
Ühe näitena tõstatas ta küsimuse, kas pärast Ida- ja Kesk-Euroopa riikide liitumist Euroopa Nõukoguga polnuks õigem viia organisatsiooni peakorter Strasbourgist näiteks Varssavisse. Asjaolu, et seda õigel ajal ei tehtud, väljendas ehk ka juurdunud arusaama sellest, kes pidi selles suhtes olema õpetaja ja kes õpilane. Tõsi, sellised logistilised otsused on paljuski seotud ka eelarve ja rahaliste vahenditega, mida organisatsioonidel nagu Euroopa Nõukogu vaevalt et kunagi priiskavalt on olnud.
Euraasia riikidel on põhjust olla ettevaatlik
Uurimisfoorumi teine peaesineja oli Kasahstanis asuva KIMEP Ülikooli professor Sergei Sajapin. Tema ettekande eesmärk oli mõtestada Euraasia Majandusühendusega seonduvaid arengusuundi ja üldse seda, millises seisus on regionaalsed lõimumisprojektid postsovetlikus Euraasias.
Professor Sajapini arvates võib Euraasia Majandusühenduse kui lõimumisprojekti senist edu pidada suhteliselt tagasihoidlikuks. Lisaks on Venemaa agressioon Ukraina vastu põhjustanud Euraasias võõrandumist ja ettevaatlikkust.
Arutelu käigus tekitas teatud erimeelsusi küsimus, kas Euraasia Majandusühendus on eelkõige Venemaa juhitud projekt või jääb seal piisavalt kaalukas roll ka teistele liikmesriikidele. Ühenduse algse idee sõnastaja oli ju Kasahstani esimene president Nursultan Nazarbajev.
Euraasia Majandusühenduse arengule on takistuseks see, et teised liikmesriigid peavad teatud osas Vene imperialismi kartma. Ka Kasahstani on ähvardatud, et kui ta ei tee „nii, kuidas vaja“, võib Venemaa piiri kahe riigi vahel revideerida. Sajapin rõhutas sealjuures, et Venemaa ja Kasahstani vaheline riigipiir on pikim kahe riigi vaheline piir maailmas ja samas on see peaaegu täienisti vabalt ületatav.
Elavat vastukaja tekitas sõna postsovetlik kasutamine teadusfoorumi mõnes teemapüstituses. Näiteks Ukrainast valitud Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik Mõkola Gnatkovski, kes oli konverentsi lõpuarutelu kommentaator, ütles selgelt välja seisukoha, et sõna postsovetlik tarvitamine enam kui 30 aastat pärast Nõukogude Liidu lagunemist on muutunud impeeriumist eraldunud riikidele ja rahvastele solvavaks või vähemalt häirivaks. Seda on hea teada ka Eestis, sest meiegi poliitikud on välismaal pidanud selle väljendi kasutamise vastu protestima.
Konverentsil sai kinnitust tõdemus, et õigus ei kao ka siis, kui seda rikutakse. Õigus ei ole tähtsusetu, kui toimub agressioon. Pigem võime praegu näha, kuidas erinevate õiguslike mehhanismidega avaldatakse agressorriigile küllaltki suurt vastusurvet.
Teaduskonverentsi analüüsidest on abi ka praktikas
Tartu Ülikooli peahoones 27.–28. aprillil toimunud Euroopa Rahvusvahelise Õiguse Ühingu teadusfoorumil „Rahvusvahelise õiguse piirkondlikud arengud Ida-Euroopas ja postsovetlikus Euraasias“ esines ettekannetega poolsada teadlast. Kõnelejaid oli eelkõige Euroopa Liidust, aga ka kaugemalt, näiteks Kasahstanist, Austraaliast ja Bahreinist. Teist sama palju oli Tartusse kohale sõitnud uurimisfoorumi kuulajaid.
Ettekannetes käsitleti inimõigusi, rahvusvahelist majandusõigust (kaubandusõigust ja investeerimist), sanktsioone, Euraasia Majandusühendusega seonduvat, rahvusvahelist mereõigust, humanitaarõigust jne. Paljud uurijad, kes on nende teemadega aastaid töötanud, kohtusid Tartus silmast silma esimest korda.
Teaduskonverentsi mõte ei saa olla lihtsustatud hüüdlausete pakkumine, aga see lootus on küll, et käsitletud analüüsidest on abi ka praktikas. Näiteks osales foorumil kuulajatena ka kolleege Välisministeeriumist.
Euroopa Rahvusvahelise Õiguse Ühingu president professor Pierre d’Argent, kes on ühtlasi üks nõutumaid advokaate ÜRO Rahvusvahelises Kohtus, rõhutas oma lõppsõnas, et Euroopa teadusmaastiku imeline eripära ongi sellised ülikoolilinnad nagu Tartu. Niisugustes paikades teenivad aastakonverentside kõrval peetavad teadusfoorumid hästi oma eesmärki toetada eelkõige nooremate teadlaste, sh doktorantide arengut.
Euroopa Rahvusvahelise Õiguse Ühing (European Society of International Law; ESIL) on asutatud 2004. aastal. Noorest east hoolimata on see päris suure liikmete arvuga akadeemiline ühing, mis on praegu rahvusvahelise õiguse teadusmaastikul üks kiiremini arenevaid organisatsioone. Kõige vanemad rahvusvahelise õiguse teadusliku uurimise ühingud Institut de Droit international ja Rahvusvahelise Õiguse Assotsiatsioon (ILA) tähistavad tänavu juba 150. tegutsemisaastat.
Rektor Toomas Asser on sõnastanud eesmärgina Tartu Ülikooli jõudmise veelgi lähemale Skandinaavia tippülikoolidele, ja märgiliste rahvusvaheliste konverentside Tartusse toomine on üks tee selles suunas. Seekordse uurimisfoorumi korraldas Tartu Ülikooli õigusteaduskond Eesti Teadusagentuuri grandi toel.
Lauri Mälksoo
TÜ rahvusvahelise õiguse professor
Lisa kommentaar