Õnnestunud vestluse pidamine juhi ja töötaja vahel ei ole sugugi lihtne asi. Juhtimistööriistana on vestlusel suur potentsiaal, kuid kehva vestlusega võib juht päris palju ära rikkuda.

Loomulikult on ühed juhtimisega seotud vestlused olulisemad kui teised. Siinkohal tuleb juttu neist kõige olulisematest: arengu-, tagasiside- ja atesteerimisvestlustest, 360° ja kompetentside hindamise vestlustest.

Enamasti on need kõik kokkuvõtva iseloomuga, seotud (mineviku)soorituse hindamise ja tuleviku planeerimisega. Neil vestlustel on juhtimistööriistana suurim potentsiaal, ent ebaõnnestumise korral ka suurim demotiveeriv jõud.

Keerulistes vestlustes, kus inimesel tekib tunne, et jutuajamine ohustab ta enesehinnangut ja -väärikust, käivitub tema peas ja kehas terve „keemiakombinaat“: verre paiskuvad stressihormoonid. Lisaks, kui tajume ohtu oma enesehinnangule, lülitub sisse n-ö psühholoogiline immuunsüsteem. Tööle hakkavad kaitsemehhanismid – ja samal hetkel lõpeb areng. Kui üks vestluspool on kaevikus, siis teine domineerib. Kaevikuolukorras ei saa keegi õppida.

Ma usun siiralt, et inimesed on iseseisvad ja arukad ning teevad päris head tööd ka ilma igasuguste spetsiifiliste juhtimisvestlusteta. Seetõttu on täiesti mõistlik küsida, kas neid vestlusi ikka on vaja – liiatigi, kui need tekitavad suuremal või vähemal määral ärevust ja vajadusest tingitud suhtlemine toimub niikuinii kogu aeg.

Miks on keerulisi vestlusi vaja?

Mõni kuu tagasi oli mul juhtimisvestluste koolitus. Kohe alguses ütles üks osaleja, et tema viimatine atesteerimisvestlus läks nii halvasti, et toibumiseks ja enesehinnangu taastamiseks kulus mitu kuud. Ta tundis, et tema töö ei ole oluline ega vajalik, ja järelikult, et ka ta ise ei ole oluline ega vajalik.

Keegi koolitusel osalenutest ei saanud kõneleja avaldusest mööda vaadata. Kuna ta oli aus ja ehe, käivitas see eluterve diskussiooni: kõik võtsid oma poliitiliselt korrektsed maskid eest ja hakkasid sisuliselt arutama, kas juhtimisvestlused on ikka vajalikud. Kuidas neid pidada, et need tõesti toimiksid?

Jõuti järeldusele, et jah, need vestlused on vajalikud, sest me tahame teha tööd, mis on oluline ja mõtestatud. Me tahame kuhugi kuuluda, olla osa millestki enesest suuremast. Me tahame teada, kas oleme õigel teel. Selleks vajame aeg-ajalt kinnitust: peegeldust, mõnusat ja sihipärast arutelu kahe võrdse osalise vahel. Me tahame tunda, et meie töö on oluline töörühmale, instituudile, ülikoolile, või mõnele muule organisatsioonile. Ja selle sõnumi kandja on juht.

Toosama koolitusel osaleja rääkis, et kaaslased olid soovitanud tal oma mõtted mujale juhtida ja juhtunut eirata. See ei ole aga niisama lihtne ja sellel on oma hind, sest nagu öeldud: inimesele on omased kuuluvusvajadus, soov tunda end väärtuslikuna; tunda, et temast hoolitakse. Need on inimese psühholoogilised põhivajadused, mis on sünnipärased, mitte omandatud. Nende väljalülitamise eest maksame oma rõõmu ja motivatsiooniga, asemele tuleb kibedus.

Ühel juhtimisalasel nõustamisel tuli jutuks olukord, kus kogenud meeskonnaliige töötas uuele juhile vastu ja mõjutas tugevalt ka teisi. Õhkkond oli pingeline. Küsisin juhilt, mis võivad olla selle inimese sisemised väljaütlemata etteheited temale. Juht pakkus, et vastutöötaja tunneb ennast ebaolulisena; tunneb, et tema juhina ei väärtusta teda. Lahendust otsides jõudis juht otsusele pidada selle inimesega regulaarseid vestlusi, et toetada tema eneseväärtustunnet.

See ei ole käkitegu.

Kuidas pidada vestlust nii, et partner ei tunneks, et see on mõttetu ja tobe, üks järjekordne ajaraisk; et ta tunneks ennast olulise ja väärtuslikuna, motiveerituna, et tal oleks jaksu ja tahet edasi liikuda?

Milles peitub vestluse jõud?

Nagu eespool mainitud, käivitavad olulised ja rasked vestlused meis terve „keemiakombinaadi“. Vaatleme kaht võimalust.

Esimene versioon: juht alustab vestlusega, õhkkond on pingutatud, mõlemad pooled otsivad sõnu. On tunda ärevust. Teine pool on kidakeelne, vähejutukas, äraootav, ettevaatlik, tõrges või süüdistav, negatiivne, isegi ründav.

Mis juhtub? Tunded kanduvad üle ja teise kidakeelsus paneb juhti aina rohkem rääkima. Usaldust ei ole, vestlus tundub sunnitud ja päädib juhi monoloogiga. Kumbki ei tunne ennast hästi ja võimaluse korral väldivad nad mõlemad edaspidi selliseid vestlusi.

„Keemiakombinaat“ on paisanud teise poole vereringesse stressihormooni kortisooli. Vestluses osaleja sisekõne võib välja näha selline: mida ta minust arvab? Mida rääkida, mida mitte? Kas ma pean ennast kaitsma? Kas ma olen sisse või välja arvatud? Kas mind tegelikult väärtustatakse ja hinnatakse?

Teine versioon: mõlemad pooled on end ette valmistanud, on avatud, naeratavad. Juhil on aega ja teda tõesti huvitab vestluskaaslase arvamus. Ta tõepoolest kuulab, paneb tähele. Jutt ja ideed voolavad. Tegu on sisulise dialoogiga, võimalik on rääkida olevikust, minevikust, tulevikuplaanidest. Vestlust kannab usaldus, ei ole ohtu ega vajadust ennast kaitsta. Kumbki pool on motiveeritud. Nad on partnerid.

Viimati kirjeldatud vestlusel on palju jõudu. Inimene on motiveeritud, tunneb ennast enesekindlalt ja olulisena. Ja juhil ei jää ka muud üle, kui olla motiveeritud, sest tunded kanduvad üle!

Kui inimene ei pea kartma, et juht naelutab ta oma hinnangutega seinale, ja teab, et ta saab ka ise olulistest asjadest rääkida, ei ole tal (tema ajul) põhjust kulutada energiat kaitsele ja vestlus võib vabalt voolata.

Niisiis, meie kõigi psühholoogiline baasvajadus on seotusetunne: vajadus tunda ennast väärtuslikuna; tunda, et meist hoolitakse. Et seda tunnet toetada, võib juht otsesõnu välja öelda: „Sa oled oluline!“ Teine võimalus on, et juht ei ütle midagi, aga ta kuulab. Ta võtab aega, tunneb huvi ja üritab mõista. Ja vestluskaaslane tajub, et ta on oluline, sest juhile on tema mõtted korda läinud.

Kuulamise tee on palju mõjusam. Inimene, kes ei ole mind kunagi lõpuni ära kuulanud, võib mulle öelda, et ma olen talle oluline, aga ma ei taju seda. Meie olulisuse ja väärtuslikkuse tunne ei sõltu rääkimisest, vaid hoopis kuulamisest.

Ruti Einpalu on 18 aastat töötanud juhtimiskoolitajana ja viimased kaheksa aastat coach’ina. Enne seda töötas ta 14 aastat tippjuhina Hansapangas ja Eesti Draamateatris ning oli Arvo Pärdi keskuse sünni juures. Artikkel põhineb tema ettekandel Tartu Ülikooli vaimse tervise konverentsil „Sõna jõud“.