Tartu Ülikooli esimene vabade kunstide professor, luuletaja, raamatusarja „Eesti mõttelugu“ peatoimetaja ja Rahvusmõtte auhinna laureaat Hando Runnel meenutab professuuri algust ja ajakirja Akadeemia taasasutamist.

Sel kevadsemestril lõppes Tartu Ülikoolis juba kolmekümnes vabade kunstide professuuri aasta. Esimesena kutsuti professoriks 1992. aastal Hando Runnel. Tema kannul astusid samuti suured isiksused, kes kõik on Eesti kultuurilukku jätnud oma jälje: Madis Kõiv, Jaak Rähesoo, Jüri Arrak, Veljo Tormis, Jaan Kross, Leonhard Lapin, Elmo Nüganen, Jaan Kaplinski, Ain Kaalep jpt. 2005. aastal, mil professoriks valiti Mati Unt, hakati loenguid lõpuks ka salvestama ja need on huvilistele kättesaadavad, kuid varasemaid jäädvustusi kahjuks pole.

Hando Runnel, te olite ülikooli kõige esimene vabade kunstide professor. Kui palju rektor Peeter Tulviste professuuri rajades teiega arutas, kuidas see võiks välja näha?

Rektor Tulvistega olime üsna ammusest ajast tuttavad ja sõbrad. Kui see ettepanek tuli – avada ülikoolis vabade kunstide professuur –, oli minu poole pöördumine üsna familiaarne, sest olime ennegi koostööd teinud, ja ma jäin nõusse. Ma ei olnud enam õieti kusagil palgal ja üks moment oli võib-olla ka palgaigatsus. (Naerab.)

Põhimõtteline küsimus oli loengute hulk. Tulviste arvas, et võiks olla nagu tavalisel õppejõul, nädalas viis või kuus loengut. Seal hakkasin ma vaidlema – olin lugenud, et kõik, kes hakkasid oma erialal loengut pidama, ütlesid tavaliselt, et ettevalmistusaeg on kaks aastat. Kaks aastat, et saada teema, mille teadusala esindaja sa oled, endale kätte. Ja mina pean plaks! ilma ettevalmistusajata tööle asuma ja loengut pidama. Ma ütlesin: nädalas üks loeng on võimalik, aga mitte rohkem.

Nii ma kauplesin selle võimaluse välja, aga jäi veel meetodi otsimine. Mul ei ole kindlat eriala, ei mullateadust ega loodusteadust ega filosoofiat. Siis sai meetodi otsingul toetuda neile kogemustele, mis olid raadio järjesaadete tegemisest, kui Mari Tarand tegi iga nädal ühe vestlussaate. (Näitab koltunud märkmepaberi lehtedele kirjutatud saateteemasid.) Elu on nii tükiline olnud, nii oli loengutega ka. Võtsin metoodiliselt: ühe ettekande teemad ei lähe järgmise piiridesse. Nagu peenarde tegemine, et teen ühe peenra, siis teise ja kolmanda.

Esimene olla on ikka julgustükk.

Minu seesmised raskused olid selles, et ma ei ole ju akadeemiline isik. Minu haridus oli EPA ehk maaülikooli agronoomia kaugõppe teel. Põhiline teadmine on, et see jäi lõpetamata. (Naerab.)

Runnel ja Tulviste.png

1992. aastal tegi Tartu Ülikooli toonane prorektor, hilisem rektor Peeter Tulviste (paremal) Hando Runnelile ettepaneku avada vabade kunstide professuur. FOTO: Malev Toom / Postimees

Samal ajal oli mul mingi akadeemiline kogemus, millest naljaga pooleks võib rääkida. Minu vabade kunstide professuur oli aastatel 1992–1993. Aga veel vene ajal lõpul tuli mingi vabaduse moodi asi ja ülikooli sotsioloogid hakkasid taastama vana Eesti-aegset ajakirja Akadeemia. Nad said esimese numbri jagu materjali kokku, aga ajakirja ei lubatud käivitada. Siis sai natuke nõu peetud, et äkki kirjanike liidu kaudu. Ka sealt tuli vastus, et ei, ei saa, ei ole võimalik, sest üleliiduline hoiak oli, et vaene aeg on ja niisuguseid uusi ajakirju või lehti ei tohi avada, mis nõuaksid juurdemaksu. Lehte Hainsalu tuli Tallinnast tagasi ja ütles: ei saa.

Ülikool ei saanud ja kirjanike liit ei saanud. Ja siis võtsin mina oma elukogemused kokku ja lootsin ikka kirjanike liidu peale, sest mulle tuli meelde, et paljud, kes käisid Venemaal ringi, ütlesid, et kui sul oli Nõukogude Liidu Kirjanike Liidu pilet, said isegi hotelli öömajale. See oli ju partei järel järgmine institutsioon, mida aktsepteeriti.

Mina rääkisin enne läbi kirjanike liiduga ja siis läksin Tallinnas ajakirjanike liitu. Ja siis tegi kiejatuse "Perioodika"  direktor Uuno Sillajõe kalkulatsiooni, et kui ajakirja välja anda niisuguse tiraaži ja niisuguse hinnaga, siis on majanduslik bilanss nullis.

Arutasime, et kui ajakiri käivitub, kes peatoimetajaks panna. Nii pahempoolsete kui ka parempoolsete tunnustus oli soodne Ain Kaalepile.

Ain Kaalep leppis selle katsega, aga kõigepealt tuli minna Vaino Väljase juurde, kes pidi selle plaani ette kandma ka Moskvas. Mina Kaalepiga käisin siis Väljase juures, kes oli Lõuna-Ameerikast tagasi tulnud.

Ja tuli Moskvast luba, ja niimoodi ajakiri [aastal 1989] käivitus. Ja siis olin natukese aega ka Akadeemia peatoimetaja asetäitja, aga meil ei klappinud Ain Kaalepiga – kui tema hakkas tegevjuhiks, siis mõned hoiakud meil lahknesid ja ma astusin sealt välja. Aga see akadeemilise asja loomise kogemus, see ühe sekundi saavutus oli võib-olla ka põhjuseks, miks ma ülikoolilt selle austava ja raske ülesande [hakata vabade kunstide professoriks] vastu võtsin.

Teie esimene loeng oli teemal „Miks kõikidest inimestest siiski kirjanikke ei tule“.

Seda ma ei tea. (Naerab.) Ei ole meeles.

Aga kas mäletate, kuidas esimene loeng läks?

Oli õhtune aeg, kuulajaid oli palju – avaloeng oli peahoone kõige suuremas auditooriumis, kuhu vahel külalisesinejaid kutsuti. Sinna ei mahtunud ära.

Ja mis siis tehti? Tehti seadusevastane asi: ilma luba küsimata avati aula uks. Siis mahtus. (Muheleb.) Järgmise loengu ajal juba kuulajad mahtusid auditooriumi ja siis hakkas neid vähemaks jääma. Ma ütlesin, et kui alla kümne kuulaja jääb, siis ma lõpetan ära. Aga ei langenud alla kümmet, pidasid vastu. Kõige hiilgavamalt on nende hulgast esile tõusnud Amar Annus ja minu meelest ka Mart ja Eeva Velsker.

Ligikaudu samal ajal, 1993, asutasite koos mõttekaaslastega kirjastuse Ilmamaa, mis on nüüdseks välja andnud riiulite kaupa väärtkirjandust, nii luulekogusid kui ka mõtteloolisi teoseid.

Jah, kõigi nende Akadeemia ja ülikooli kogemuste taustal käivitasime Ilmamaa kirjastuse koos „Eesti mõtteloo“ sarja raamatukavaga. Me korjasime „Eesti mõtteloole“ toetajaid – need, kes annetasid, said esimese eksemplari kingituseks. Siin on üldnimestik teostest, mida me planeerisime, umbes 150 autorit ja hiljem tuli juurde. (Näitab märkmepaberile käsitsi kirjutatud nimekirja, millest suur osa on alla joonitud.)

Kas alla joonitud teosed on nüüdseks välja antud?

Jah. See nimekiri siin ei ole küll täielik. (Praeguseks on sarjas ilmunud 170 raamatut – toim.)

Kas vabade kunstide professuur ja Ilmamaa kirjastuse asutamine olid ka teineteisest inspireeritud?

Ei, need on vast küpsenud paralleelselt. Kirjandusega tegelemine, Põhiseaduse Assamblee ja poliitilised kogunemised – see oli aktiivne aeg, natuke nagu 1919.–1920. aasta iseseisvumisaeg, aga ilma verevalamiseta. No kaklusi oli tollal ka: tulevad väga temperamentsed inimesed ja nõuavad endale eesõigusi või juhipositsioone, aga juhtida ei oska. Selles mõttes oli vabade kunstide professuur vaikeluline. (Naerab.)

Tulvistega oli jutt, et kaks semestrit, aga venis kuidagi kolme peale.

Milline oli õhustik ülikoolis 90-ndate algul?

Võib-olla hakkas tekkima väike korrastumine. Oli sisepingeid, millega ise kaasa ei läinud, vaid mis olid juhtkonna teha. Tulviste kehtestas seaduse, et 65-aastased ja vanemad õppejõud pidid pensionile minema. Sellel oli oma taust: nõukogudeaegsed punased juhtivad jõud said kõrvale jäetud – muud karistust neile ei olnud, aga niimoodi sai uuema ilmavaatega inimesi natuke rohkem. Ei olnud ju väga suur arv, aga ikkagi, need vanad punased olid natuke šokeeritud. Mõni 99-aastane vennike käib veel praegugi ringi ja ütleb, et ma ei teinud ju midagi paha. (Naerab.)

Päris mitu kuud on avalikkuses käinud tuline arutelu Juhan Smuuli bareljeefi eemaldamise üle Harju 1 hoone seinalt. Nüüd on Eesti Kirjanike Liit pakkunud lahenduseks QR-koodiga infotahvlit, mis seletaks bareljeefi juures minevikku.

Torontosse oli põgenenud üks Schmuul. Ja Juhan Smuul siin värises, kas tedagi tolle pärast küüditatakse. Leidis, olles poolusklikust perest pärit, et vanasti kirjutati poeeme jumala kiituseks. Mida teha? Kirjutan poeemi jumalast ehk Stalinist, siis mind ei küüditata ega lasta maha.

Ja nüüd tulevad inimesed, kes ei ole selles pinges elanud, ja nõuavad. Parem tundku kaasa neile, keda küüditati ja maha lasti. Terve Eesti juhtkond lasti kuklalasuga maha. Smuul ei lasknud kedagi maha.

Et see bareljeef sinna pandi … Aga kes panid? Noored mehed olid tol ajal kirjanike liidus juhtival kohal ja parteis. Nüüd on nad diplomaadid või tähtsatel kohtadel. Aga tollal (imiteerib irooniliselt): „Miks sa kirjutasid 40 kirjale alla?“

Las see bareljeef olla õues vihma käes, see tekst seal all on halvem kui bareljeefi mahavõtmine. Üle tänava on Jaan Kross, kes seda kõike vaatab.

Semper kirjutas ENSV hümni: „Töös huuga, tehas, vili, nurmel vooga.“ Kui Smuul tuli kirjanike liitu, siis tema viskas nalja: „Töö suuga tehass!“ (Naerab.)

1978. aastal kirjutasite luuletuse „Öö lõhnab“: „on möödas halvad ajad, on kevad Tartu peal“, ja sealsamas näete, „kuis mäe all vajub maa põhja ülikool“. Kuidas teile tundub, kas iseseisvuse taastanud Eestis on vaba vaim ja mõte Tartu Ülikoolis kosunud, oleme me õigel teel?

Raske küsimus. Tartu on löögi all. Tehti Tallinna Ülikool. Pealinna jõud on suurem, vahendid on seal, inimmassid lähevad pealinna. Kui meenutan EPA-t, siis seda pole justkui olemaski enam. Külad on tühjad, inimeste asemel käivad automaatkoristusmasinad. Vanasti oli saksastamise kartus, siis tuli venestamise kartus, nüüd minnakse vabatahtlikult üle ingliskeelsele suhtlemisele. Kui kaua väike rahvas vastu peab? Eestlased lähevad laia ilma, lapsi ei ole. Kes on andekam, see läheb ja jääbki. Lisaks veel rändeprobleemid.

Aga ma ei oska väga hinnata, sest aktiivset suhtlemist enam pole ja mälu on ka kehvakene.

Dokumentaalfilmis „Vahingu päevaraamat“ ütlete: „Kunst on elava olevuse seesmise elu müstika väikene avaldumisvõimalus.“ Tundub aga, et kaasaegne inimene arvab end kogu selles üleujutavas infotulvas juba kõike teadvat, sest iga teadmine on vaid guugeldamise kaugusel. Kas me ei pea enam kunsti ja kirjanduse kaudu lunastust otsima?

Kui me räägime kirjanduse perioodidest, siis need olulised kohad on umbes tosina inimese hoida. Praegu hakkab mängima rahvahääletus – proletariaadi mäss, mis alistab kunsti ja kirjanduse aristokraatia, mis on massi jalge alla surutud. Enne oli Kreutzwaldi-nimeline kirjandusmuuseum, tuli uus aeg – Kreutzwaldi nimi tuli ära võtta. Äravõtmine on lihtne ja seda osatakse teha.

Kui vaadata, mis Ilmamaa kirjastus on teinud, siis (näitab maast laeni raamaturiiulit oma elutoas) – siin on Alliksaar, Alver, Enno, Heiberg, Hirv, Masing, Vallisoo ...

Aga mul on siin üks lühikeste vormide raamat ka, mis sai kauneima raamatu tiitli. (Võtab riiulist 2020. aastal ilmunud „Ma ja ta ka ehk mesinädalate memuaarid“.) Ma oskan küsimustele lühidalt vastata küll. (Naerab.)

Hando Runnel avab raamatu juhuslikust kohast. Seal on kirjas:

„Ilma suu teeb asjad suureks.“

Tudengite laulik Runnel

1978. aasta kevadel etendati toonases TRÜ klubis Tähe 3 õhtukava „Avalikud laulud ja mängud“, millest aasta hiljem kasvasid välja kuulsad Tartu levimuusikapäevad. Tookord esitati esmakordselt Hando Runneli tekstile „Öö lõhnab“ (mis oli  luuletusena sündinud) ja väidetavalt Triin Kaalepi eestvedamisel Beethoveni surematule meloodiale „Ood rõõmule“ loodud laulu, mis tudengite hulgas kiiresti levis ja mida tuntakse kui filoloogide hümni.

Öö lõhnab

Öö lõhnab, vihma sajab,

on kevad Tartu peal,

on möödas halvad ajad,

on kevad Tartu peal.

Vihm jõudis üle Soome,

nüüd peatub Eesti peal.

Vihm peseb puhtaks Toome,

nüüd läheb haljaks seal.

Öö lõhna hingan väljas,

vihm värskeks teeb mu pea.

Linn puhkab unenäljas,

nüüd uni ka on hea.

Ma hulgun pika aja,

teen tuuri Toome peal,

mind ärevusse ajab

too hakikisa seal.

Ma lähen, äkki vajub

jalg justkui mädasool,

siis näen, kuis mäe all vajub

maa põhja ülikool.

/Hando Runnel, 1978/