Tartu Ülikooli peahoone pööningul asuv restaureeritud kartser koos selle seinu kaunistava omaaegsete üliõpilaste „grafitiga“ meenutab, et üliõpilaselu juurde on ajast aega käinud nooruse uljus ja üleastumisedki. Nüüd said kartseriga seotud lood ülikooli muuseumi 220. sünnipäeva puhul kaante vahele.

KAANTE VAHEL ülikooli kartseri lood (Kristiina Viin).jpeg

Ken Ird, Kristiina Tiideberg, „Tartu Ülikooli kartseri lood“, illustreerinud Kristiina Viin, kujundanud Maarja Roosi. Tartu Ülikooli muuseum 2023

Ülikooli muuseumi praegune ja endine kuraator, Ken Ird ja Kristiina Tiideberg, on raamatu „Tartu Ülikooli kartseri lood“ kokku pannud mitmeaastase uurimistöö põhjal, kasutades arhiiviallikaid, ajaloolisi õigusakte, kaasaegsete mälestusi ja ülikooli ajaloo käsitlusi. Tulemuseks on suurepärane ladus tekst, mida ilmestavad fotod, kartseri seintelt pärit joonistused ja Kristiina Viina värvikad illustratsioonid.

Ülikooli kartser on sama vana kui universitas ise. Raamatu autorid avavad sissejuhatuseks tausta: ülikooli oli tollasel Rootsi riigil vaja oma võimu ja luteri usu kindlustamiseks. Nii loodi Tartusse, kus hariduse andmiseks oli soodne pinnas omaaegse jesuiitide seminari näol juba olemas, Academia Gustaviana.

Nagu tollal tavaks, sai vast avatud ülikool oma jurisdiktsiooni – õiguse väiksemate rikkumiste korral kohut mõista. Et hoida tudeerijaid õigel teel, käisid ülikoolide juurde askeetlikud meeleparanduskohad, kuhu patustajad lühemaks või pikemaks ajaks elu üle järele mõtlema saadeti. Esimene teadaoleva asukohaga kartser kolme väikese kinnipidamisruumiga paiknes 1642. aastal avatud hoones Jaani kiriku vastas. Eeskuju võeti Uppsala Ülikoolilt.

Kartserit väärt patud

19. sajandi ülikoolis oli kõige kergem karistus rektori või ülikoolikohtu noomitus; kartser oli kolmandal kohal. Halvem oli asi siis, kui teenisid välja ülikooli nõukogu noomituse, said väiksema stipendiumi või sattusid nn mustale tahvlile ülikooli peahoones. Päris karm lugu oli aga see, kui korda rikkunud tudeng jäeti stipist üldse ilma, eksmatrikuleeriti või tal keelati isegi edaspidi taotleda õppimisvõimalust Tartu, erijuhtudel ka mõnes teises Vene keisririigi ülikoolis. Tõeliselt raskete kuritegude korral andis ülikool pahategija kriminaalkohtu kätte.

Niisiis oli peahoone pööningule viidud kartserisse sattumine üliõpilaste jaoks pigem tavapärane. „Ajavahemikus 1802–92 määrati Tartu Ülikooli tudengitele kartserikaristust ühtekokku 6600 korral,“ kirjutavad autorid. Statistika aastaist 1802–1827 näitab, et kõige korralikumad olid teoloogia- ja vähem korralikud juuratudengid. (Huvitav, kas ülikoolil on säärast statistikat 21. sajandi alguse üleastumiste kohta, lihtsalt ajaloo tarbeks? Küllap keelab nüüdsel ajal selle kogumist isikuandmete kaitse.)

Millega siis istuma pandud tudengid hakkama olid saanud? Kahest säilinud kartseriraamatust (1875–1892) on selgunud, et kõige sagedasem põhjus oli korrarikkumine (424 korda), kaklemine, ebaseaduslik võlguvõtmine ja ametiisikutele vastuhakkamine. Harvem oli põhjuseks püssist laskmine, akende sisselöömine, laternate lõhkumine ja (NB!) raamatukogu raamatute tagastamata jätmine. Duelli eest peeti kinni kõigest viiel korral – peaaegu sama harva nagu Toomemäel ringisõitmise, laulmise ja suitsetamise eest.

Kartseris viibinud on kurtnud, et suvise palavaga valitses katuse all põrgukuumus, talvel aga tuli sooja saamiseks kõndida ja jalgu trampida. Siiski meenutatakse seda kui küllalt elamiskõlblikku paika – näiteks 1802. aastal kuulusid sisustusse voodi, laud, tool, madrats ja kelluke, millega sai kutsuda pedelli (rektorile abiks määratud akadeemilise politseiniku). Kaasa võis võtta oma pesu, voodilinu ja õpperaamatuid; pikema viibimise puhul isegi mööblit. Üliõpilased, kel olid pedelliga talutavad suhted, said mõne mündi eest isegi head-paremat kõhutäiteks tellida.

Prominentsed istujad

Kartseri seinte vahel on aega veetnud hulk hiljem ajaloos endale nime teinud mehi. Näiteks Kristian Jaak Peterson nabiti koos oma usuteaduskonna kaasüliõpilase Ferdinand Friedrich Vierhuffiga 1819. aasta 30. juuli öösel kinni „ebasündsa käitumise pärast“. Rektor Gustav Ewers ja ülikooli kohus mõistsid noormeestele kaks ööpäeva kartserikaristust liiga hilisel ajal väljas olemise eest, põhjendades, et „muidu lähevad raisku niivõrd kasulikud ilusad hommikutunnid“!

Georg Philipp von Oettingen, hilisem Tartu Ülikooli rektor (1868–1876) ja Tartu linnapea (1878–1891), sai aga kaks nädalat kartserit karistuseks selle eest, et oli osalenud mässus klassikalise filoloogia professori ja ülikooli kunstimuuseumi juhataja Ludwig Prelleri vastu. Nimelt kukutanud Preller läbi ühe üliõpilase, kes ei suutnud tõlkida seminaril käsitletud tekstilõiku, ja märkinud väljakutsuvalt käitunud üliõpilasele irooniliselt: „Caput tenens grave est“ („pead hoida on raske“), vihjates pohmelusele. 

Solvunud tudeng kutsunud professori duellile, keeldumise peale kogunud aga oma sõbrad kokku ja vilistanud loengut pidava professori välja, loopides teda õunte ja muu kraamiga. Viis meeleavalduses osalenud tudengit visati ülikoolist välja, ülejäänud pidid nädala kuni kaks veetma kartseris vee ja leiva peal. Von Oettingen ja tema sõber Alexander von Freimann veetsid selle aja vanas anatoomikumis, sest mässulisi oli nii palju, et kartserina tuli kasutusele võtta ka auditooriume. Meelelahutuseks andsid nad teineteisele muusikatunde kitarril ja klarnetil.

Kasu kartserist

19. ja 20. sajandi vahetuse aegu leidis ülikooli kartser üha vähem kasutust ning pärast eestikeelse ülikooli avamist 1919. aastal suleti see lõplikult. Katusealused ruumid võeti kasutusele muuseumina ja hiljem hoiuruumina. 

Peahoone 1965. aasta põlengus said ränki kahjustusi ka kartseriruumid. Viiest endisest kambrist ühe, kõige paremini säilinu, ennistasid Leningradi Ermitaaži restauraatorid alles 1978. aastaks. Sestsaadik on kartser ülikooli muuseumi ekspositsiooni osa.

Teadaolevalt määrati viimasena kartserikaristus 1973. aastal luuletaja Hannes Varblasele, kes oli tollal neljanda kursuse ajalootudeng ja kelle peale Pälsoni ühika „vanamutist komandantfuuria“ olevat „orgia“ korraldamise pärast kaevanud, nagu Varblane oma 2010. aastal ilmunud lühijutus „Tartu Ülikooli pööning. Kasu kartserist“ kirjutas.

Dekaan Benjamin Nedzvetski ehk Bendzi olevat Varblase sõnul olnud hea inimene ja pakkunud üleastujale võimalust endale eksmati vältimiseks sobiv karistus valida. Nagu valguskiir pimeduses meenunud Varblasele kartser ja selle ta dekaanile välja pakkuski: „Lööge mind kolmeks nädalaks kartserisse nagu Kristjan Jaaku omal ajal.“ Nedzvetskile mõte meeldis, aga kuna kartser oli maha põlenud, määras ta Varblasele kolm nädalat koduaresti koos kõigi võlgnevuste likvideerimisega. Lugu sai õnneliku lõpu, Varblane tegi eksamid ära ja lõpetas ülikooli.

Ei teagi, milline moraal siit võiks tuleneda …