Kunstnik Melanie Arraku (1923–2013) õlimaal „Petseri klooster“ Tartu Ülikooli humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna dekaani kabinetis Jakobi 2 õppehoones tuletab meelde kultuuri ja kunstide haprust ning kaduvust.

ARS LONGA klooster (Tiia Kõnnussaar).jpeg

Melanie Arraku õlimaal „Petseri klooster“ (65 × 81 cm, 1967, Tartu Ülikooli kunstimuuseum)

Põline tartlane Melanie Arrak lähtus oma loomingus pallasliku maalikooli põhiväärtustest, mille keskmes oli värv. Kuigi ta lõpetas Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi Tartu osakonna 1953. aastal, mil kunstilisest vabadusest ei olnud kohane rääkida, suutis ta vaikimisi järgida oma valitud teed.

„Melanie Arrakut aitas vaimujõu kõrval tubli pagas, mille ta sai õppejõududelt, Pallase lõpetanud meistritelt Elmar Kitselt, Johannes Võerahansult, Alfred Kongolt ja Gustav Raualt,“ kirjutati järelehüüdes 2013. aastal.[1] Tartu kunstiellu on ta oma märgi jätnud Veeriku linnaosas tegutsenud vabaateljeega, mida ta juhatas koos abikaasa Erich Arrakuga. Aastatel 1961–1965 töötas Melanie Arrak ülikoolis.

1967. aastal valminud maal „Petseri klooster“ on tõenäoliselt kunstniku reisimuljete jäädvustus. Setumaa ajalooline keskus Petseri on siinseid kunstnikke köitnud juba ammust aega, kuid selle populaarsuse kõrgaeg langeb ajaloolistel põhjustel 1920.–1930. aastatesse, mil linn kuulus Eesti Vabariigi koosseisu.

Nii mitmedki Pallase kunstikooli legendaarsetest õpilastest pärinesid Lõuna-Eesti küladest – see oli ka üks põhjus, miks osati hinnata Võrumaa kuppelmaastikku, setude omanäolist religioosset elukorraldust ja muid selle piirkonna eripärasid.[2] Nii käidi arvukatel kunstiekspeditsioonidel ka Petserimaal, kust toodi kaasa peaasjalikult õigeusu mungakloostri vaateid. Kunstnik Aleksander Möldroo koostas ja illustreeris kolmkeelse reisijuhi „Petseri klooster sõnas ja pildis“ (1937).

Millest võiks Melanie Arraku maal „Petseri klooster“ meile praegusel ajal kõneleda? Esmalt muidugi kunstniku meisterlikust värvitajust – teose valgusküllasus mõjub helge pilguna minevikule. Teisalt tuletab see meelde üht vastuolulist paika, mis on natuke justkui oma, kuid samas nii kauge ja võõras. Petseri kloostri saatuse on määranud selle paiknemine mitme kultuuriruumi mõjualas. Sajandeid oli see setude usu- ja kaubanduskeskus ning palverännaku sihtpunkt. Nüüd kõneldakse Petseri kloostrist kui suurest Venemaa imest, kus juba 600 aastat ei ole palved katkenud. Viimase peamine põhjus on aga linna kunagine kuulumine Eesti Vabariigi koosseisu – tänu sellele pääses klooster sulgemisest ja rüüstamisest, mis toimus Venemaa aladel asunud kloostritega.

Nüüdseks on nii Petseri linn kui ka klooster setude jaoks oma endisaegset tähendust kaotamas. Viimased kontaktisäilmed pudenevad käest ka agressorriigi tegevuse tõttu, klooster on politiseeritud ja teenib imperialistlikke jõude.[3]

Melanie Arraku maal kõneleb sellel kujutatud pühapaiga ja eestlaste ühisest minevikust, tuletades meelde, et Eesti piirist vaid paari kilomeetri kaugusel asub killuke meie oma suurest kultuuriloost.