Üliõpilaste ja ülikoolitöötajate demonstratsioonid on Eestis seni kulgenud loiult ja hõredalt. Ometi on meeleavaldused demokraatliku ühiskonna loomulik osa ja seaduslik viis mõjutada valitsejaid oma poliitikat muutma.

Olen 90-ndate laps, kellele õpetati, et tuleb olla tänulik neile, kes võitlesid meile kätte vaba riigi, ja et selle tänulikkuse juurde käib ka tava mitte nuriseda (loe: meelt avaldada). Mõte minna tänavale, plakat pihus, tundus piinlik ja kohatu. Nõnda siis ei olnud ma enne Inglismaal Sheffieldi Ülikoolis õppimist kunagi meeleavaldustel käinud. 2018. aastal, kui korraldati tselluloositehasevastane Emajõe kett, elasin ja õppisin juba Inglismaal.

Mulle näis, et demokraatia on midagi, mida kas on või ei ole. Sheffieldi Ülikooli streikidest osa võttes mõistsin aga, et demokraatiat peab iga päev kollektiivselt taaslooma.

AKTUAALNE meeleavaldused (erakogu) IMG_20191127_103915.jpg

Isabel Jezierska Sheffieldis toimunud meeleavaldusel. FOTO: erakogu

Minu esimene meeleavaldus

Kohe minu esimese Sheffieldi-aasta teise semestri alguses hakkasid streikima 42 000 ülikoolitöötajat – täpsemalt ülikoolide ja kolledžite ametiühingu (UCU) liikmed 64-st Suurbritannia ülikoolist. Kuna Suurbritannias on kokku 130 ülikooli, oli streigiga ühinenud ülikoolide arv UCU märkimisväärne saavutus. Enamik Sheffieldi Ülikooli filosoofiaosakonna õppejõude kuulub ametiühingusse, seega ei toimunud meil ligi kaks nädalat ei loenguid ega seminare.

UCU avaldas meelt ülikoolide neoliberaliseerumise, pensioni- ja palgakärbete, bürokratiseerumise ja marketiseerumise vastu. Nad leidsid, et ülikool ei tohi kujuneda kõrgharidusteenuse platvormiks, kus juhtkond on justkui ettevõtte omanik, ülikooli töötajad nagu Bolti taksojuhid, kes pakuvad kõrgharidusteenust, ning üliõpilased kui tarbijad, kes ostavad kõrgharidusteenust turult.

Streikijad olid tavalised akadeemilised töötajad, kes olid sunnitud minema tänavale, et kaitsta kõrgharidust toetavat keskkonda. Ühtlasi taotlesid nad üleüldiselt paremaid töötingimusi.

Tudengite vastakas suhtumine

Osa üliõpilasi olid loengute ja seminaride ärajäämise pärast rahulolematud. Selle asemel, et avaldada meelt juhtkonna vastu, sest õppejõud on aina rohkem ülekoormatud, tundis üks osa tudengeid nördimust, et nad ei saa oma õppemaksu eest lubatud loenguid ja seminare. Nii juhtub, kui neoliberaalne vaade ülikoolile on muutunud valdavaks.

Suurem osa üliõpilasi oli muidugi ülikooli töötajatega solidaarne, allkirjastas meie algatatud petitsiooni (kogusime ligi 1700 allkirja) ja ujutas rektori üle e-kirjadega. Rektoraat on muuseas kohustatud kõikidele kirjadele vastama ja seepärast oli see üliõpilastelt üsna jõuline žest.

Petitsioonis väljendasime solidaarsust streikijatega ja lubasime kohtu kaudu õppemaksu tagasi nõuda. Üks petitsiooni algatajatest andiski ülikooli kohtusse ja sai osa rahast tagasi, kuid ülejäänutel ei olnud sellist juriidilist tuge nagu tol filosoofia- ja juuratudengil, kelle isa oli advokaat, ning neil jäi kohtutee pooleli.

Tõtt-öelda olid üliõpilased streikidest, sest ülikoolitöötajate paaripäevaseid meeleavaldusi oli ka varem ette tulnud. Ikka ja jälle jäid loengud ja seminarid ära ning tudengid näitasid oma solidaarsust õppejõududega, kuid võitlus jooksis üha liiva ja paljusid muserdas, et ka radikaalsematel väljaastumistel polnud ülikooli juhtkonnale ja riigivalitsejatele piisavat mõju.

Skandeerimise õpituba

Kõige aktiivsemad olid streigi ajal Sheffieldi Ülikooli marksistliku klubi liikmed, kes marssisid ülikoolilinnaku eri hoonete ees piketeerinud töötajate vahet ning jagasid neile küpsiseid ja teed. Võtsin ühes nendega osa Sheffieldi Ülikooli Üliõpilasesinduse korraldatud skandeerimise õpitoast.

Esimest korda proovisin skandeerimist eest vedada Eestis, kui osalesin meeleavaldusel Poola abordiõiguste eest seisvate naiste toetuseks. See oli karastav kogemus. Nagu paljud teisedki eestlased, kellele meeleavaldamine endiselt harjumatu on, pidin avalikus ruumis nõudmisi väljendades hakkama saama mõningase häbitundega.

Need, kes on Eestis meeleavaldustel käinud, teavad hästi kohmetust, mis sind valdab, kui protest on vaikne või igav või kui ei ole käepärast plakatit, mille taha end peita. Skandeerimine võimestab meeleavaldajaid ja aitab piinlikkustunnet leevendada. Abiks on seegi, kui korraldajad peavad lühikesi, tabavaid ja inspireerivaid kõnesid, mis kuulajaid ei väsita, vaid innustavad. Eesti meeleavalduskultuuril on siinkohal tublisti arenguruumi.

Kokkupuude „radikaalidega“

Mulle meeldis Sheffieldi Ülikoolis õppida – mitte ainult sellepärast, et filosoofiaosakonnas õpetasid meid inspireerivad õppejõud ja head filosoofid, vaid ka seepärast, et kohtasin töölisklassi taustaga üliõpilasi, kes jagasid minuga sarnast maailmavalu. Samas olin siiski postkommunistlikust riigist tulnud noor, kelle vaatenurk oli kriitilise. Ilmselt seepärast sain kõige paremini läbi rumeenlanna Andreeaga: meid mõlemat vaevas päritoluriigi kommunistlik taak.

Kohe õpingute alguses läksime nalja pärast marksistlikku klubisse. Me ei saanud aru, miks peaks lugema marksistide ja postmarksistide teoseid, kui kommunism on nii paljudele suuri kannatusi põhjustanud. See oli aga väga intellektuaalne keskkond – klubiliikmed korraldasid loenguid ja seminare ning neile meeldis meiega vaielda, ja meile kui filosoofiatudengitele oli see vägagi meeltmööda.

Tagantjärele saan muidugi aru, et olin teinud mõttevea: et sotsialism = marksism = kommunism = Nõukogude Liit = totalitarism = kurjus. Olen märganud, et sellise mõistete ja ideoloogiate samastamise vea teevad paljud eestlased, ja seda on paremäärmuslikel ja populistlikel poliitikutel lihtne ära kasutada.

Peale selle tuli päevavalgele veel üks minu mõtteviga: et meeleavaldamine ja streikimine pole demokraatlikud ning jõulised žestid nagu nädalatepikkune loengute ärajätmine või õppehoonete hõivamine ei kuulu demokraatlikku ruumi.

Tegelikult on meeleavaldamine, piketeerimine ja streikimine osa demokraatia tööriistakastist ning kodanikena saame nende abil tõstatada olulisi probleeme, mida ühiskonnana arutada ja lahendada. Meeleavaldused võivad osutuda vajalikuks olukorras, kus võimupositsioonil olijad ei ole valmis kogukonnaga dialoogi astuma ega üheskoos probleeme lahendama. Jõulised väljaastumised on mõnikord ainus viis, kuidas arutelu algatada.

Miks meelt avaldada?

Tartu Ülikooli töötajad seisavad silmitsi samasuguste probleemidega nagu Sheffieldi Ülikooli omad, kuid millegipärast me siin ei marsi, ei piketeeri, ei avalda meelt. Ka meie töötajate palgad on väikesed, koormus aina kasvab, üha rohkem kursusi muutub ingliskeelseks ja seeläbi tasuliseks. Tudengid on pahatihti läbi põlenud ning õppejõud peavad akadeemilisi ootusi alandama.

Riik ei ole kõrghariduse rahastust piisavalt suurendanud, kuid ootused kõrgharidusele on õppejõududel üle pea kasvanud. Paljud töötajad on tähtajaliste lepingutega või otsivad tööd erasektoris, et akadeemilisest keskkonnast lahkuda. Paljud teevad järjepidevalt ülikoolile tasuta tööd (mina nende seas) ja paljud peavad õpetama teadustöö tegemise arvelt või täitma administratiivseid ülesandeid õpetamise arvelt.

Võtsin Sheffieldis osa kahest ülikoolitöötajate meeleavaldusest 2019. ja 2020. aastal, kuid meeleavaldused toimusid ka 2018. aasta alguses ning 2021. ja 2022. aastal mõlemal semestril. Sheffieldi Ülikooli töötajad streigivad ja avaldavad meelt vaatamata sellele, et nende vastas ei ole mitte ainult riik, vaid ka ülikooli juhtkond, kelle peamiseks eesmärgiks on seatud ülikoolile tulu teenimine.

Tartu Ülikooli rektoraat on (veel) ülikooli töötajate liitlane. Naljakal kombel näibki praegu, et siinsete kõrgkoolide rektorid seisavad üksipäini kõrghariduse õiglase rahastamise eest, ülikoolide töötajad ja üliõpilased aga vaatavad seda kõrvalt, nagu see neid ei puudutakski.

Olen mitme oma Sheffieldi õppejõuga endiselt kirjavahetuses. Nii mõnelgi korral olen neile kirjutanud ja saanud automaatvastuse, et nad ei vasta kirjadele kahe nädala jooksul, sest käib streik. Jagan siinkohal väljavõtet kirjadest, mille autoreid pean oma kõige paremateks õppejõududeks. Esimene neist, kes kuulus streigi korraldajate hulka, kirjutas nii:

„Näib, et ülikooli juhtkond on võtnud pähe meie pensionisüsteem ja seejuures ka õppejõudude ametiühing hävitada. Nad tahavad meie pensioni kärpida kuni 35%, toetudes finantsolukorra hinnangule, mis on ka nende endi teada ebatäpne. Meie palgad tõusevad nüüd vaid 1,5%, samas kui inflatsioon on praegu 8% ja see kasvab kiiresti. Viimati oli meie palgatõus inflatsiooniga samaväärne 2009. aastal. Praegu tundub, et sellist olukorda enam ei tule ja me jääme iga aastaga aina vaesemaks. Kõik on vihased. Mul on häbi olla sellise ülikoolikogukonna liige ja ma ei pane enam isegi ülikooli nime oma publikatsioonide juurde.“

Ja teine kirjutas nii:

„Kuidas mul läheb? Mitte just väga hästi. [---] Eks viimased koroona-aastad on mult lõivu nõudnud. Olen aasta läbi väsinud. Hea on muidugi see, et tervisega ei ole midagi väga tõsist lahti. Halvem aga see, et ülikooli juhtkond on otsustanud meid maatasa teha just nüüd, kui oleme teinud kõik, et tasapisi tavapärase õpetamise juurde naasta (ehkki pandeemia vaim on endiselt õhus). Mu süda on murtud. Ma ei taha streikida. Ma ei taha võidelda. Ma tahaksin eluga edasi minna. Kuid meil ei jää muud üle. 

Sheffieldi üliõpilastel läheb minu meelest enam-vähem hästi – muidugi peale selle, et me streigime jälle ja see küll nende jaoks tore ei ole ... Aga ülikooli juhtkonna rakendatud 35% pensionikärbe ilma mõistliku põhjenduseta (rahapütt on täis, aga mõned ärimehed on otsustanud, et see (pensionisüsteem – I. J.) ei ole jätkusuutlik) tähendab ilmselt, et kui ma ükskord 68-aastaselt pensionile jään, pean Uberit sõitma hakkama.“