Augusti teisel poolel Käärikul toimunud 20. metsaülikoolis arutati, kas ja kuidas on võimalik õnnelik lõpp ehk väärikas, rahulolev ja ühiskonnas väärtustatud vanadus.

Rege rauta suvel, vankrit paranda talvel, ütleb rahvatarkus. Metsaülikooli korraldajad eesotsas selle ühe asutaja, emeriitprofessor politoloog Rein Taageperaga olid kava kokku pannes seda meelt, et vanaks saamise ja vana olemise üle tasub mõelda juba noorena. Õnneliku vananemise üks olulisi tingimusi on head inimsuhted, leiti aruteludes.

„Osa inimesi on õnnetud, kuna nad leiavad, et ühiskond ja ümbruskond ei ole neile piisavalt andnud,“ ütles Rein Taagepera. „Neile ei koidagi, et selleks peaksid nad ka ise ühiskonnale rohkem andma.“

Viie päeva jooksul kuulas loenguid ja rääkis aruteludes kaasa suur hulk igas vanuses osalejaid. Muu hulgas sai kuulata ja vahetada mõtteid eaga kaasnevatest muutustest ja nendega kohanemisest, rahvastiku vananemisega kaasnevatest protsessidest Eestis, südame ja arterite vananemisest, põlvkondadevahelistest suhetest ning vanaduse kujutamisest filmikunstis.