Inimene ei ole kogu oma eksistentsi jooksul ilma liikumiseta hakkama saanud. Esialgu oli eluliselt vajalik saagi järel joosta või hoopis põgeneda, et mitte ise kellegi teise saagiks saada.

Juba antiikkultuurides tunnistati liikumine kasulikuks nii kehalisele kui ka vaimsele tervisele ning hariduse üks osa oli omaaegsete spordialade õppimine. Tänapäeva elu nõuab vähe kehalist pingutust, kuid seda suurem on vaimne koormus. Tegusal tööinimesel on sageli raske kõige muu kõrvalt veel treeningule jõuda. Ring on täis saanud: et tervena elada, peab piisavalt liikuma.

Töötamine kui igapäevane sihipärane tegevus on inimkonda saatnud aegade algusest peale. Sageli olid tööasendid kõike muud kui tervislikud. Juba 1713. aastal avaldas itaalia teadlane Bernardino Ramazzini töötervishoiualase teose, kus taunis pikka istumist ja sundasendeid ning leidis, et haigusi on lihtsam ennetada kui ravida.

Ka Eestis teati juba 19. sajandi lõpul, et „[k]es aga istuvat eluviisi sunnitud pidama, see katsugu vahetpidamata kõiki abinõusid nende pahaduste vastu pruukida, mis temaga käsikäes käivad“. 1930. aastatel sündis Eestis raadiovõimlemise traditsioon, mis kestab tänapäevani.

Et virgutuspausid mõjuvad töötulemustele hästi, teati mitmel pool maailmas juba aastakümnete eest. Nüüdseks on hakatud tähelepanu pöörama ka töötajate vaimsele heaolule, mida liikumispausid peale füüsilise tervise samuti toetavad. Terve, heas tujus ja palju liikuv töötaja on ettevõtte suurim varandus, seepärast on liikumisvõimaluste loomine töökohtades igati teretulnud.