Kui hakkab tunduma, et see maailm on ikka päris hulluks läinud, tasub pöörduda kirjanike poole. 

„Praegu on aeg, kui elamine hirmutab ja on raske mõelda inimestest kui mõistuslikest olenditest. Kõikjal, kuhu vaatame, näeme julmust ja rumalust, kuni tundub, et polegi olemas midagi muud kui see – üleüldine langemine barbaarsusse, mida me pole suutelised pidurdama.“

Võiks arvata, et nende sõnadega on sotsiaalmeedias oma tunde välja pahvatanud keegi, kes on väsinud koroonapandeemiast ja poliitilistest mullistustest. Tsitaadi autor on aga Doris Lessing ja pärineb see aastast 1985 („Vanglad, milles me vabatahtlikult elame“, LR nr 22, 2018, tlk Krista Kaer). Mõned märksõnad, mis kirjanikku toona ajendasid: töölisrahutused, poliitikute manipulatsioonid, Etioopia näljahäda, Afganistani sõda.

Samal, 1985. aastal on ta öelnud, et kuigi võib paista, nagu oleksid tehnoloogiapädevad inimesed maailma eliit, usub ta, et pikemas vaates on mõjukamad „inimesed, kellele on haridus andnud ka sellise vaatepunkti, mida nimetati humanistlikuks – selle pikaajalise, üldise, mõtiskleva vaatepunkti. Nad osutuvad mõjukamaks lihtsalt sellepärast, et nad saavad paremini aru, mis maailmas toimub“. Kas ei kõla see tuttavalt ka praegu, mil sotsiaalteadlased juhivad tungivalt tähelepanu globaalsete meediaplatvormidega kaasnevatele ohtudele?

Niisiis, kui hakkab tunduma, et see maailm on ikka päris hulluks läinud, tasub pöörduda kirjanduse ja ajaloo poole. Pole midagi uut siin päikese all; kõik kordub, kordub uuesti. See mõistmine on teatud mõttes lohutav, aitab toime tulla inimeseks olemise ängiga ning vaadata tulevikku.

Lessing oli humanist. Ta uskus, et pikas plaanis pole need mitte valitsused, vaid üksikisikud, kes „määravad tooni ja kindlustavad ühiskonna arengu“. Olles ise kogenud eri maailmavaadete põrkumist ja põrmuks pudenemist, oli ta veendunud, et ainult inimene, kes säilitab kriitilise mõtlemise ja oma individuaalsuse, suudab maailma käekäiku tegelikult mõjutada. Selliste inimeste olemasolu on tema sõnul iga riigi suurim rikkus.

Kriitilise mõtlemise kasvulava on ülikoolid. Seda rikkust ei tohi me iseseisva Eesti riigina pillata. Kõrgkoolide rektorid on võtnud läbirääkimised Haridus- ja Teadusministeeriumiga, et kõrghariduse rahastust suurendataks 15% aastas. Ajakirjast leiate sellekohase intervjuu minister Liina Kersnaga. Ülikoolid on oma ettepanekutega välja tulnud, pall on nende ridade kirjutamise aegu valitsuse käes. Elame, näeme.