Hariduslike eri- või lisavajadustega üliõpilased saavad ülikoolilt tuge. See ei tähenda ebavõrdse eelise andmist, vaid paindlik lähenemine aitab vähendada takistusi, millega erivajadustega tudengid rinda pistavad.

Meil kõigil on mingi erivajadus, mõnel lihtsalt rohkem võimendunud kui teisel. On inimesi, kes ei kannata lärmi; inimesi, kes vajavad ülesande lahendamiseks rohkem aega või kardavad avalikku esinemist nagu tuld. Ei ole olemas mustvalgelt eristatavaid kategooriaid „erivajadus“ ja „mitte-erivajadus“; me kõik asume kas skaala ühes või teises otsas, ja enamasti hoopis kuskil keskel.

Võrdse kohtlemise ja ligipääsetavuse poole püüdlevad kõik demokraatlikud ühiskonnad. Võrdne kohtlemine ei tähenda alati kõigi ühesugust kohtlemist. See võib tähendada ka erisuste arvestamist, et ebavõrdsust vähendada. Kui me mõne rühma inimestega ei arvesta, võib rääkida otsesest või kaudsest diskrimineerimisest. Siin tulevadki mängu kohandused lisa- või erivajadustega üliõpilastele: kohanduste tegemine peaks korvama erivajaduse mõju õppija sooritusele ja muutma tingimused võrdsemaks.

Erivajaduse ametlikku definitsiooni Eestis ei ole. Ametlikus kontekstis saab rääkida puudest ja vähenenud töövõimest, kuid erivajaduse tähendus on olemuselt laiem. Igal erivajadusega inimesel ei ole tingimata tuvastatud puuet või vähenenud töövõimet. On püsivaid erivajadusi, kuid on ka neid, mis muutuvad aja jooksul, on lainetava kuluga. Seetõttu on ka nende üliõpilaste õpivõime periooditi erinev.

Kui püüda erivajadusega üliõpilase olemust kokkuvõtlikult sõnastada, siis võib öelda, et erivajadusega on üliõpilane, kes kogeb pikaajalise tervisehäire või vaimse või füüsilise eripära tõttu õppetöös raskusi ning kelle puhul saab häid tulemusi toetada muudatustega ainekorralduses või õpikeskkonnas.

Haridus peab olema ligipääsetav

ÜRO puuetega inimeste konventsiooni järgi peavad riigid tagama puuetega inimestele ilma diskrimineerimiseta ja teistega võrdsetel alustel juurdepääsu üldisele kolmanda taseme haridusele, kutseharidusele, täiskasvanuharidusele ja elukestvale õppele. Eesti hariduspoliitika lähtub kaasava hariduse põhimõttest: kõigil õppijatel on õigus saada haridust vastavalt oma võimetele ja vajadustele. Kaasava hariduse puhul luuakse osalusvõimalus kõigile üliõpilastele ning kohandused ei paku erikohtlemist, vaid teevad võimalused kõigile õppijatele kättesaadavamaks.

Nii saame kaotada ka erivajadusega sageli kaasas käiva stigma, sest oleme juba eos loonud olukorra, kus kõik tunnevad end võrdväärsena ega pea teistmoodi kohtlemist paluma. Paljud kohandused (loengute salvestamine, ligipääsetavad õppematerjalid jne) ei toeta mitte ainult erivajadusega üliõpilasi, vaid tulevad kasuks kõigile tudengitele.

Ligipääsetavuseks peetakse laiatarbekaupade, keskkondade, hoonete, teenuste ja info disaini, mille tulemus on kasutatav ja ligipääsetav nii paljudele inimestele kui võimalik ja mõistlik. Ideaalis ongi ainekursuste õppetöö planeeritud selliselt, et eraldi kohandusi pakkuda pole vaja. Reaalsuses ei pruugi see muidugi alati võimalik olla, kuid õppejõud võib püüda ainekursuse töö üles ehitada nii, et kohanduste vajadus oleks võimalikult väike.

Mis täpsemalt on kohandused?

Kohandused on muudatused ainekorralduses või õpikeskkonnas. See tähendab, et nii õppekava, õpiväljundid kui ka aine sooritamiseks ette nähtud lävend jäävad samaks. Kohanduste tegemise eesmärk ei ole erivajadusega üliõpilast ainest kergemalt läbi lasta, vaid luua tema raskusi arvesse võttes tingimused õppimiseks. Millised need täpselt on, sõltub juba konkreetsest erivajadusest.

Näiteks vaegkuuljad ja üliõpilased, kellel on koordinatsioonihäirete tõttu raskusi kirjutamise või trükkimisega, võivad paluda õppejõul kanda mikrofoni, et kõnetuvastusseade või kirjutustõlk saaks õppejõu reaalajalise kõne muuta tekstiks. Kroonilise haiguse tõttu palju puuduv üliõpilane võib paluda õppejõul loengud salvestada või panna oluline materjal Moodle’isse, et infost mitte ilma jääda. Nende kohanduste tegemine ei võta liialt palju aega ja peaks olema kergesti korraldatav.

Kohanduste tegemisel on märksõna siiski mõistlikkus. Iga kohandussoovitus määratakse kindlaks koos erivajadustega üliõpilaste nõustajaga. Nõustaja hindab, millised kohandused aitaksid üliõpilasel takistusi ületada, ja õppejõud rakendab soovitatud kohandusi olemasolevate võimaluste piires. Üliõpilase, nõustaja ning õppejõu koostöös püütakse saavutada see, et erivajadusega õppija saaks aine läbida, ilma et tema erivajadus seda takistaks.

On erivajadusi, mille puhul on kohanduste tarvidus nähtavam kui mõne teise puhul, kuid järjest enam on üliõpilastel erivajadusi, mida palja silmaga ei näe, näiteks depressioon või ärevushäire. See ei tähenda, et erivajadus puudub või on välja mõeldud. Ka ei ole olemas võluvitsakest, mis tooks kõigile ühesuguse ja kiire lahenduse.

Praegu pakub ülikool erivajadustega üliõpilastele nõustamisteenust ning vaegnägijatele ja kuulmispuudega üliõpilastele abivahendeid. Samuti arendab ülikool ligipääsetavuse infosüsteemi ja kohanduste üleviimist õppeinfosüsteemi. Arenguruumi on, kuid liigume järjest rohkem selle poole, et luua keskkond, kus üliõpilase erivajadus ei piiraks ülikoolis õppimist.

Kuidas taotleda kohandusi õppetöös?

Kohanduste taotlemiseks tuleb üliõpilasel pöörduda Tartu Ülikooli nõustamiskeskusesse erivajadustega üliõpilaste nõustaja poole.

• Lisavajadust tõendavate dokumentide ja vestluse põhjal selgitatakse välja, kas ja milliseid õpikeskkonna või ainekorralduse kohandusi üliõpilane vajab.
• Seejärel annab nõustaja oma hinnangu ning koostab loetelu kohandustest, mida üliõpilasel õppetöös vaja läheb.
• Kohandussoovitused edastatakse õppejõule. Õppejõud pakub kohandusi võimalust mööda; kohustust neid üliõpilasele võimaldada siiski pole.

Kohanduste taotlemise süsteem tugineb lisavajadust tõendavatele dokumentidele ja nõustamisele. Seetõttu pole põhjust karta, et kohandusi küsitakse põhjendamatult: ei piisa vaid õppejõu poole pöördumisest ja suusõnalisest kohanduste küsimisest, vaja on ka tõendust lisavajaduse olemasolu kohta.