Teaduspreemiad. Paljutõotavad katsed arstiteaduses
Teadustöö teemal „Siirdeuuringud neuropsühhiaatrias: geneetiliselt muundatud katseloomadest skisofreeniaspektri häireteni inimestel“ tõi inimese füsioloogia professori Eero Vasara juhitavale kollektiivile riigi teaduspreemia arstiteaduse alal. Töörühma kuuluvad siirdemeditsiini kaasprofessor Mario Plaas, psühhiaatria kaasprofessor Liina Haring ja inimese füsioloogia kaasprofessor Mari-Anne Philips.
Professor Vasara juhtimisel on nad viimase nelja aasta jooksul avaldanud hulga teadusuuringute tulemusi, mille võib kokku võtta kolme omavahel seotud alateemasse: IgLON valkude perekond ja neuropsühhiaatrilised häired, volframiin 1 puudulikkusega rott kui loommudel diabeedi ja neurodegeneratsiooni uurimiseks ning skisofreeniaspektri häire bioloogilised markerid. Neil teemadel on avaldatud 11 teadusartiklit ja kaitstud kuus doktoritööd.
Märkimisväärsed saavutused
Veebruari keskpaigas selgusid riigi teaduspreemiate laureaadid. Teiste seas tunnustati ka kaheksat Tartu Ülikooli teadlast. Millega auhinna saajad tegelevad ja millest mõtlevad? Nendele küsimustele pakub vastuseid preemiaväärilistest tegemistest rääkiv artikliseeria.
Pikaajalise tulemusliku teadus- ja arendustöö eest tunnustati 40 000 euro suuruse elutööpreemiaga humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna emeriitprofessorit Jüri Talvetit. 20 000 euro suuruse aastapreemia pälvisid molekulaarbioloogia alal keemia instituudi direktor akadeemik Enn Lust ja rakenduselektrokeemia õppetooli juhataja Alar Jänes, arstiteaduse alal bio- ja siirdemeditsiini instituudi juhataja akadeemik Eero Vasar, bio- ja siirdemeditsiini instituudi katseloomakeskuse juhataja Mario Plaas, inimese füsioloogia kaasprofessor Mari-Anne Philips ja psühhiaatria kaasprofessor Liina Haring ning geo- ja bioteaduste alal Eesti mereinstituudi teadusdirektor Jonne Kotta.
Töörühm on selgitanud neuropsühhiaatriliste haiguste tekkemehhanisme, mõõtnud antipsühhootilise ravi mõju põletiku ja ainevahetuse markeritele, analüüsinud, kas diabeediravimitega on võimalik ära hoida skisofreeniahaigetel tekkivat metaboolset sündroomi, ning liikunud märkimisväärselt edasi raske geneetilise harvikhaiguse Wolframi sündroomi mehhanismide mõistmise ja võimaliku ravi väljatöötamise poole.
Siirdemeditsiini kaasprofessor Mario Plaas, kes oli Wolframi sündroomi uurimisprojekti vastutav täitja, ütleb, et selle töö tulemusel võivad Wolframi sündroomiga patsiendid tulevikus aega juurde võita. Praegu on nende keskmine eluiga umbes 35–40 aastat. Plaas tõdeb, et ravi võib aidata haigust pidurdada, kuid ei tee kedagi päris terveks. Seega on vaja edasi töötada ja leida raviviis, mis pööraks haiguse kulgu. Töö selle nimel käib.
Uurimistöö tegemiseks tekitas meeskond esmalt rotil transgeensuse, st roti genoomi viidi võõr-DNA – katsetega alustamise ajal olid maailmas olemas vaid üksikud transgeensed rotid. Seejärel diagnoosis meeskond rotil peaaegu kõik Wolframi sündroomile iseloomulikud patoloogiad, sh diabeedi väljaarenemise ning optilise närvi ja ajutüve atroofia. Samal ajal tulid professor Vallo Volke ja professor Eero Vasara töörühmast andmed, et diabeedi raviks kasutatav tuntud toimeaine liraglutiid võib avaldada mõju Wolframi sündroomi diabeetsele fenotüübile.
Edasiste katsete tulemusel tõendasid teadlased, et kui manustada Wolframi sündroomiga rotile ravimit pikka aega (viis kuud), pidurdab see diabeedi väljakujunemist, vähendab pankrease põletikku ja rakustressi ning hoiab ära Langerhansi saarte (kõhunäärme osa, mis eritab vereringesse mitmeid hormoone) seisundi halvenemist.
Veel leidsid teadlased, et kui manustada sama ravimit vanadele rottidele, siis vähenes nende ajutüves närvipõletik, rakustress ning ajutüve ja optilise närvi atroofia. See viitab asjaolule, et liraglutiid võib Wolframi sündroomi korral kaitsta närvirakke.
„Praeguseks on liraglutiidi positiivset toimet tõendatud mitme neurodegeneratiivse haiguse vastu nagu Alzheimeri tõbi, Parkinsoni tõbi ja insuldid,“ sõnas Plaas. Niisiis uurides Wolframi sündroomi, uurivad teadlased veel mitut teist haigust, aga laiemas plaanis ka vananemist.
Tunnustusest rääkides tunnistab Mario Plaas, et tema ise ei ole end kunagi päris teadlaseks pidanud. „Teaduse tegemine pigem kaasneb mu tööga, milleks on katseloomakeskuse arendamine ja üliõpilaste juhendamine. Tulin Tartusse aastal 1999. On uskumatu, millise arenguhüppe on Tartu Ülikool oma oskusteabe ja taristuga viimase 20 aasta jooksul teinud. Mul on hea meel, et olen saanud sellesse oma suure panuse anda. See suurem pilt motiveeribki.“
Sandra Saar
teaduskommunikatsiooni spetsialist
Lisa kommentaar