Armastus ei hüüa tulles
Pole kahtlust, et Tartu Ülikool on suurele hulgale eestlastele, aga ka välismaalastele alma mater, kuid ühes tarkusega on paljud neist leidnud siit ka armastuse. Et tulemas on sõbrapäev, on paras hetk kiigata ülikoolipere akadeemiliste saavutuste asemel hoopis nende südameisse.
Eeva ja Ain Heinaru. Armastus tuli peale ootamatult
Eeva ja Ain Heinaru on olnud koos juba üle 50 aasta – kolm aastat tagasi tähistasid nad kuldpulmi. Ent see kõik oleks võinud jääda olemata, kui Ainil polnuks üliõpilasena silmatorkavat sonimütsi.
Kui uurida, millal nad kohtusid, jääb Ain viivuks mõtlema. Sellest on möödas niivõrd palju aega, et täpset aastaarvu on keeruline öelda. „See võis olla 1964. või 1965. aastal,“ ütleb Ain lõpuks. Kohtumine ise on tal aga hästi meeles. „Kui ma läksin mikrobioloogia praktikumi ruumi, siis oli seal hulk tütarlapsi ees. Nendele hakkas väga meeldima minu naljakas sonimüts. Nad haarasid selle mult ära ja hakkasid seda loopima,“ räägib Ain. „Üks tütarlaps oli selle loopimisel veel eriti aktiivne,“ muheleb ta. See oligi Eeva.
Pärast esmakohtumist jäid nad suhtlema ja neist sai paar. Juba üliõpilasena meeldis neile reisida ja koos võtsid nad ette põnevaid rännakuid. Ka selleks vaja läinud raha teenisid nad koos. „Tol ajal vedasid tudengid teistesse maadesse loomi,“ ütleb Ain. „Peamiselt veeti rongiga vasikaid Kasahstani ja mujale Kesk-Aasiasse. Vagunis oli kaks inimest, keskel oli heinapall ja kõrval olid loomad, kelle eest pidi hoolitsema,“ jutustab ta. „Niimoodi käisime Ukrainas, Krimmis, Kaukaasias ja Kasahstanis.“
Saadud tasu eest käidi omal käel veel reisimas, sealhulgas mägedes matkamas. „Käisime ära näiteks Elbrusel. Abikaasa käis umbes 5000 meetri peal, mina päris tipus,“ meenutab Ain. „Meeldivad olid ka reisid Askania-Nova looduskaitsealale Ukrainas ja Kesk-Aasia linnadesse – need olid väga toredad.“
Pärast tudengipõlve on nad koos töötanud Tartu Ülikooli geneetika õppetoolis, Ain õppejõuna, Eeva mikrobioloogia teadurina. Nüüdseks on Ain emeriitprofessor, ent Eeva töötab geneetika õppetooli projektijuhina. Koos töötamine on aidanud kaasa paremale teineteisemõistmisele ja andnud oskuse olla toeks. „On olnud palju aastaid, mil ma olen olnud rohkem kodunt ära kui kodus. Abikaasa roll on olnud väga suur,“ ütleb Ain. „Kui sa oled välismaal, siis sa ei saa ju aidata lapsigi kasvatada.“ Ainil ja Eeval on kaks tütart, Piret ja Maris.
Praegusel ajal Ain ja Eeva enam nii palju ei reisi. See-eest käivad nad sageli Elva külje all asuvas maamajas, mille nad ehitasid hobi korras. „Abikaasal on seal väga ilus aed, mida ta hoiab. Seal oled looduses, puhtas õhus – see on väga tähtis,“ sõnab Ain.
Mida peaksid praegused üliõpilased ette võtma, et leida ülikoolist sobiv kaaslane? „Ei saa midagi teha, sest armastus tuleb järsku peale,“ vastab Ain. Niisiis jääb üle ainult loota, et see juhtuks. „Kui noored inimesed on koos, siis ikka midagi juhtub,“ on Ain lootusrikas. Küll aga lisab ta lõpetuseks, et koos saavad olla need, kes ei ole liiga sarnased. „Peab ikkagi natuke erinevust olema, et üksteist täiendada. Koos elamine on suur kunst.“
Katrin ja Ivo. See miski, mis kõnetab
Katrin ja Ivo Valter pälvisid kogu ülikoolipere mõttelise tähelepanu õppeaasta avaaktusel, kui nende noorem poeg Karl Vilhelm märkis nad ära ülikooli peahoone ees peetud kõnes. Märkis ära sel põhjusel, et Valterite pere sai alguse just Tartu Ülikoolis, täpsemini ühiselamus.
Katrin ja Ivo tutvusid 1990. aastal, kui Katrin oli hambaarstiõppe teisel kursusel ning Ivo oli just naasnud kaheaastasest ajateenistusest Nõukogude armees ja asunud arstiõppe kolmandale kursusele. Omavahel tehti tutvust Nooruse ühiselamus, mille tuba nimetab Katrin tagantjärele tolle aja luksussviidiks, sest hoone oli just äsja valminud.
Tutvumist Katrin kuidagi eriliseks ei pea. „Ühikas oli mingi pidu kuskil, keegi tundis kedagi ja kellegagi lihtsalt tekkis see keemia.“ Ta tunnistab siiski, et kartis algul Ivot, sest too oli suur ja liiga otsekohene mees. „Nagu nüüd ka Karl,“ võrdleb Katrin poega abikaasaga.
Katrin on veendunud, et väljaspool ülikooli ja mujal kui arstiteaduskonnas õppides ei oleks nad eales kohtunud. Katrin oleks peaaegu läinud hoopis õpetajaks õppima. „Juhtusime olema samal ajal samas kohas. Üks köitis üht ja teine köitis teist ja läbi raskuste – paariaastase kokku-lahku käimise järel – saime ikkagi kokku,“ jutustab Katrin.
Ta meenutab, et alguses oli ikka raske. „Mõtled, et äkki on nurga taga keegi veel parem. Noorena peavad kõik end ju nii targaks, on suure egoga. Kõik on nii nurgeline algul, ja siis ühtäkki pead elu kellegi teise hammastega haakuma panema,“ jutustab ta. „On üksikud, kes vaatavad silma ja on koos kuni surmani.“ Paar abiellus 1992. aastal.
Lemmik-kurameerimiskohti Tartus ei oska Katrin nimetada. Paar kolis üsna kiiresti kokku ja hakkas Nooruse ühiselamu boksis elama. Katrin põhjendab kohtingute vähesust sellega, et tuli käia loengus, praktikal ja haiglas tööl ning ega rahagi olnud kuigi palju. „Kui oli vaja pidu pidada, siis lahendati see asi ühiselamu seinte vahel ära.“
Peagi sündis Katrinile ja Ivole esimene laps ja algas argipäev. Katrin oli esimese poja sündides kolmandal kursusel. „See paneb ikka suhte proovile, neelad alla nii mõndagi,“ tõdeb Katrin. „Kui ennegi oli tunne, et kõike on liiga palju, siis nüüd oli hoopis kõik pea peal. Aga see on elukool.“
Enne lapse sündi oli Katrin teinud õpingutes pausi, kaks nädalat pärast sünnitust tuli aga taas kooli minna. Kõige kurnavam oli magamatus – söötmise, pesemise ja kõige muu lapsega seotu kõrvalt tuli leida aega õppimiseks. Katrin ütleb, et alguses tundus kõik nii raske, aga neil ei olnud valikut. Kõigest hoolimata said nad hakkama. Ivol ja Katrinil on neli last: kaks poega ja kaks tütart. Poisid on mõlemad Tartu Ülikoolis, tütred 9. ja 11. klassis.
Ülikooliajast peale on püsinud nende gäng – nagu Katrin seda nimetab –, kellega käiakse tihedalt läbi siiani. Ka sõpruskonna lapsed on koos kasvanud. „Eks see tunne – oh, kui äge ülikool on – ongi sealt tulnud,“ põhjendab Katrin poegade kõrgkoolivalikut, lisades, et ta ei ole abikaasaga otseselt suunanud oma lapsi astuma Tartu Ülikooli.
Kuidas siis leida endale see kõige õigem kaaslane? Katrin ütleb, et see on lihtsalt see miski, mis kõnetab ja seob. „Käid kokku-lahku, aga lahus olles midagi jääb kripeldama ja lähed ikka tagasi. Ei anna alla!“
Anna ja Stefano. Tartus ristunud eluteed
Lätlase Anna Beitane ja itaallase Stefano Braghiroli armastuslugu sai alguse Eesti tarkusepealinnas. Juhuste kokkulangemise tõttu leidsid mõlemad tee Toomemäel seisvasse õppehoonesse – Lossi 36 majja.
Stefano oli juba mõned aastad Skytte poliitikauuringute instituudis õpetanud, kui Anna tuli sinna magistriõppesse. Pärast lõpetamist jäi ta instituuti tööle. Stefano on nüüd Euroopa Liidu – Venemaa uuringute magistriõppekava programmijuht ja Anna töötab instituudis projektijuhina.
Olgu need juhused või hoopis saatuse keerdkäigud, Anna ja Stefano elutee tõi nad Tartusse kokku. Anna asus pärast gümnaasiumi lõpetamist õppima Suurbritannias. Ka magistriõpingud soovis ta teha välismaal ja viimaks langeski valik Tartu Ülikooli kasuks. Stefanogi teekond oli sarnane, sest ka tema oli enne Tartusse jõudmist õppinud väljaspool kodumaad.
Kumbki neist ei arvanud, et Tartu jääb peatuskohaks, mida nad hakkavad viimaks hüüdma koduks. „Enne, kui armusime üksteisesse, armusime Tartusse,“ ütleb Stefano muiates.
Kuidas leidsid tee teineteise südamesse põhjamaine lätlane ja lõunamaine itaallane? Anna ütleb, et veel enne armumist tajus ta, et nad tasakaalustavad üksteist. „Ma ei ütleks, et olen pessimist, kuid kindlasti olen pragmaatiline ja põhjalik planeerija,“ kirjeldab ta end. Stefano näis talle aga hoopis muretuma ellusuhtumisega – ta oli toetav, inspireeriv ja humoorikas. „Temaga tundsin end mugavalt.“
Stefano võtab sõnasabast kinni, öeldes, et nad on kui ühe õuna kaks eri palet. Ta ütleb, et Anna suunas teda rohkem korrektsuse poole. „Varem olin kaootilisem.“
Anna jätkab mõtet, öeldes, et hoolimata nende erinevast arusaamast elukorralduse kohta, on neil palju ühiseid jooni, näiteks huvi poliitika ja ajaloo vastu. Just nende huvide tõttu leidsid nad ühise keele, pidasid sügavaid vestlusi ja saidki omavahel lähemalt tuttavaks.
Stefano sõnab, et Tartu on neile mõlemale, nii eraldi kui ka paarina, õpetanud nägema elu täiskasvanumalt. Anna ütleb, et Tartu lummas teda sellega, et linna väiksusest hoolimata on siin palju rahvusvahelisi üliõpilasi ja seega ka üldist avatust. „See oli üks põhjustest, miks jääda siia elama – siin on hea tööõhkkond!“
Anna ja Stefano armastusloo senine tipphetk on olnud abiellumine möödunud aasta juunis Põhja-Itaalias Modena linnas. Plaan pidada pulm Modenas oli juba ammu paika pandud, kuni tuli koroonapandeemia ja lõi plaanid segi. Suve algul, kui nakatunute arvud hakkasid kahanema, avanes taas võimalus.
Nad abiellusid väikses ringis – pruutpaari kõrval olid tunnistajateks vaid sakslane Thomas ja eestlane Oliivia.
Et ilma Tartu Ülikoolita ei oleks Anna ja Stefano teed tõenäoliselt ristunud, soovis Stefano võtta pulma kaasa tükikese Tartust – ülikooli tekli. Kuid lihtsa mõtte teoks tegemine osutus keerulisemaks, kui Stefano oleks arvata osanud, sest parasjagu sel ajal kuulutati välja ideekonkurss uue teklikavandi leidmiseks ja vanu enam müügil polnud. Viimaks leiti ülikooli muuseumist kuskilt peidukohast mõned teklid ja Stefano sai nii endale kui ka pruudile tekli pulma kaasa võtta. „Oli oluline näidata, kust me tuleme,“ põhjendas Stefano.
Annal ja Stefanol ei ole plaanis lähiajal Tartust ära minna ja nii on nad hakanud ka eesti keelt õppima. Nad tunnevad end siin koduselt, nimetades end tartlasteks ja tundes uhkust, et on osa ülikooliperest. Stefano ütleb, et kuna Tartu ja ülikool on neile niivõrd palju andnud, soovivad nemadki anda oma panuse Tartu elu edendamiseks.
„Tartu on suhete inkubaator – mitte ainult armas keskkond, vaid ka eri kultuuride ja inimeste kohtumispaik,“ võtab Stefano ülikoolilinna olemuse kokku. „Ma loodan, et see jääb ka edaspidi selliseks.“
Kiira ja Lauri. Koos finiši poole
Kiira Udu ja Lauri Habakuke haridustee on kulgenud samu radu pidi, kuid vaheetappe on nad läbinud eri ajal. Nüüd loodavad nad aga jõuda koos finišisse – kaitsta kevadel kahe peale tehtud magistriprojekti.
Nii Kiira kui ka Lauri on õppinud eri aegadel Pärnu kolledžis sotsiaaltöö korraldust. Kui Kiira soovis kuus aastat tagasi ajakirjanduse magistrantuuri astuda, võttis ta ühendust Lauriga, kes sama asja juba õppis. Nii juhtuski, et sügiseks olid nende suhted juba soojad. „Mina elasin toona Tallinnas, Lauri Pärnus, aga koolis käisime koos Tartus. See oli tore kolmnurk,“ meenutab Kiira. Tartus kohtuti igal teisel nädalavahetusel, sest nad käisid sessioonõppes.
„Mäletan, et ükskord, päris alguses, kui hakkasin Tartust pärast õppesessiooni ära minema, istusin kohvikus ja ootasin bussi. Lauri oli juba ära läinud. Vaatasin ringi, olin kuidagi nii armunud ja sain aru, et see on õige asi,“ õhkab Kiira. „Ma arvan, et Tartul, ülikoolilinnal ja sel vibe’il, vaimul oli selline mõju.“
Tartus viibitud nädalavahetustest võtsid nad viimast ning kui nad polnud parasjagu koolis või Toomemäel jalutamas, võis neid leida mõnest lokaalist. „Enamikus kohvikutes ja baarides käisime ikka korra ära,“ ütleb Lauri. Kõige rohkem käisid nad Raekoja platsi ääres asuvas pubis Pahad Poisid, sest nad peatusid selle lähedal asuvas hostelis. „Ja muidugi käisime Rotundis, kust võtsime kiired ampsud,“ viitab Kiira Toomemäel asuvale kohvikule.
„Mäletan, et Kiira ütles mulle ükskord, et kui sa mind aitad, siis ma teen sulle Rotundis seljanka välja. Ja tegi ka,“ ütleb Lauri läbi naeru.
Kuna Lauri õppis juba teist aastat, olid neil koos vaid üksikud loengud. Kui aga kummalgi oli abi tarvis, siis aidati teineteist. „Minul oli selles mõttes väga tore – kui sa ei ole varem ajakirjandust õppinud, on esimene aasta magistris kohati üsna hirmus. Sain Laurilt tuge ja lohutust, et temal oli ka raske,“ ütleb Kiira.
Sama õppeaasta kevadel kavatses Lauri oma õpingutele punkti panna, kuid see plaan jooksis liiva. „Kõik ained olid tehtud, alustasin magistritööga, isegi eelkaitsmine oli juba tehtud, aga siis jäi niimoodi soiku ...,“ meenutab Lauri. „Oleme omavahel naljatanud, et Kiira segas ära ja mul ei olnud aega enam magistritööle keskenduda.“
„Armastus tuli peale,“ täpsustab Kiira.
Kolm aastat tagasi sündis neile poeg Herman ja nad mõlemad jäid aastateks akadeemilisele puhkusele. „Aga nüüd on kindel plaan, et sel aastal paneme koos punkti,“ ütleb Lauri. Selleks on nad alustanud magistriprojekti, mille keskmes on õngitsuskirjade ja internetipettustega kokku puutunud inimesed. „Lõpuks peaks valmima põhjalik uuriv lugu koos seda täiendavate audiovisuaalsete lisadega,“ kirjeldab Lauri.
Kirjutada plaanivad nad siis, kui Herman on lasteaias. „Loodame, et saame hakkama,“ sõnab Kiira. „Hariduse poolest oleme täpselt samal tasemel, kõiges muus on Kiira tase kõrgem. Kui me nüüd koos selle magistri ära lõpetame ja töö ära teeme, siis oleme vähemalt selle poolest võrdsed,“ ütleb Lauri.
Mari Eesmaa
mari.eesmaa [at] ut.ee
Maarit Stepanov-McBride
UT peatoimetaja
maarit.stepanov [at] ut.ee
Lisa kommentaar