Kui Karin Talviste oli 2011. aastal lõpetanud TÜ õigusteaduse bakalaureuseõppe, liitus ta programmiga „Noored kooli“ ja asus õpetajana tööle Tartu Kutsehariduskeskuses. Pärast viieaastast õpetajatööd vahetas ta kooli prokuratuuri vastu ja 2019. aastal sai temast riigiprokurör.

Pärast õigusteaduse bakalaureuseõpet olin õppimisest veidi tüdinud. „Noored kooli“ tundus just selline programm, et pidin endale ütlema: kas nüüd või mitte kunagi. Juuras ei ole võimalik bakalaureusekraadiga väga palju teha, tahtsin kindlasti ka magistrikraadi. Pärast bakalaureuseõpinguid oli sobiv hetk, et pidada paus ja teha midagi muud.

Mind kõnetas programmi „Noored kooli“ juhtimiskoolituse pool, kuna ma ei teadnud, millist karjääri teha tahan. Tagantjärele võin öelda, et koolitusprogramm oli väga kõrgel tasemel ja mitmekülgne – lisaks pedagoogikale õpetati ka ajajuhtimist ja psühholoogiat.

Peale kõige muu tundsin, et riik on minusse investeerinud ja tahan midagi tagasi anda. See oli mu kandev mõte haridusvaldkonda tulles.

Programmi kestel ning veel kaks ja pool aastat hiljem töötasin Tartu Kutsehariduskeskuses*, õpetades ajalugu, ühiskonnaõpetust ja õigust. Olin õpetaja nii kutsekeskhariduse õppekava noortele kui ka õpilastele, kellel ei olnud põhiharidust, aga samuti endast vanematele inimestele, kes tulid end täiendama. Sealne noor seltskond vajas teistsugust lähenemist kui üldhariduskoolis – õpilased olid osavad käeliselt, kuid ei jahtinud ilmtingimata akadeemilisi teadmisi.

Sain ka ise palju targemaks, kuna suhtlesin selliste erialade esindajatega, kes ei olnud varem minu igapäevasesse suhtlusringkonda kuulunud. See kogemus avardas tohutult mu maailmapilti.

Teisalt jõudsin just õigusaineid õpetades rohkem noorteni. Neil tõesti ei olnud sellest valdkonnast aimugi. Nende arusaam oli, et kui tahad leida töölepingu seadust, trükid selle Google’isse. Seda, et nõnda leiad tõenäoliselt seaduse kümme aastat vana versiooni, ei osanud nad kahtlustadagi. Minust sai koolis kiiresti inimene, kelle poole pöördusid ka teiste gruppide õpilased ja õpetajad, kes olid näiteks kohtust saanud mingi kirja, kuid ei osanud sellega midagi peale hakata. Niisiis andsin palju juriidilist nõu.

Õpetajast prokuröriks

Õpetamisoskused tulevad mulle pidevalt kasuks nüüdki, kui töötan prokurörina. Näiteks veenda kolleege uusi meetodeid rakendama on kohati sama keeruline, kui motiveerida keevitajat ajalugu õppima.

Nüüd olen prokuratuuris olnud pea viis aastat. Neist kaks olin kodus ja kasvatasin tütart – see tähendab, et napi kolme aastaga olen jõudnud riigiprokuröriks. Varem töötasin abiprokurörina.

Ka sellel karjäärihüppel on seos programmiga „Noored kooli“. Tulles prokuratuuri, küsisin juhtivprokurör Taavi Perni käest, millistes valdkondades oleks võimalik töötada. Tema pakkus valikuid: roolijoodikud, baarikaklused (koodnimetus võõrastevahelise vägivalla kohta) või lähisuhtevägivald ja alaealised. Kuna olin neli ja pool aastat koolis töötanud ja sain päris hästi noortega läbi, valisin alaealised; lähisuhtevägivald käib sinna juurde, sest seal on lapsed sageli kannatanuteks.

Olin menetlenud kuritegusid nii Tallinnas kui ka Tartus ning kui kuulutati välja selle valdkonna riigiprokuröri konkurss, tulid kolleegid ütlema, et mul on ju piisav staaž ning kirg võidelda lähisuhtevägivalla vastu ja seda ennetada.

Isiklik lähenemine

Kui kohtun prokurörina alaealisega, pean mõtlema, milline lahendus aitaks last kõige paremini. Täpselt samamoodi mõtlesin õpetajana. Erinevus on see, et kutsekooli klassis oli korraga kuni 30 õpilast ja aastas käis minu juurest läbi umbes 500 õpilast, prokuröri ees on aga üks laps korraga. Samas on võimalus teda mõjutada võib-olla ainult ühe tunniajase vestluse käigus. Aega tema tundmaõppimiseks on vähem ja selle võrra peavad meetodid olema efektiivsemad.

2____ELSA 2.jpg

Õpetajakogemus aitab Karinil korraldada hästi koolitusi, seminare ja ümarlaudu. FOTO: Erakogu

Programmis „Noored kooli“ õpetati meid lähenema igale õpilasele kui indiviidile. Nii näen ka prokuratuuris töötades kuriteo toime pannud isikut, kannatanut ja tunnistajat eelkõige indiviidina, kel on oma vajadused, ja oskan nendega arvestada. Inimestel, kes eksivad teelt, on sageli sama mure nagu kahjuks enamikul lastel Eestis – neid ei ole ära kuulatud. Kui kuulad ja saad nende probleemist päriselt aru, võid kriminaalasja menetlemise käigus lahendada ka päris mitu suurt elumuret. Täpselt sama on õpetajana – kui suudad õpilasi märgata ja mõista, mis on nende mured, kujundad lisaks aineteadmiste arendamisele ka nende maailmapilti.

Praegu aga ei ole ma enam prokurör, kes käib kohtus, vaid teen järelevalvet riigiprokuratuuris. Esiteks koordineerin lähisuhtevägivalla ja alaealistega seotud valdkonda – koolitan prokuröre ja koostööpartnereid, korraldan seminare ning ümarlaudu, annan intervjuusid ja osalen õigusloomeprotsessis prokuratuuri esindajana. Teiseks lahendan kaebusi inimestelt, kes ei ole rahul prokuröri otsuse või tööga.

Kui on vaja koolitada, aitab õpetamiskogemus mind alati. Olen saanud tagasisidet, et koolitan prokuröri kohta väga hästi.

Tagasi kooli

Mul ei olnud kerge haridussüsteemist ära tulla. Kui mul ei oleks olnud teist sama eredalt põlenud unistust – saada prokuröriks –, töötaksin tõenäoliselt tänaseni kutsehariduskeskuses. Mind meelitati tagasi õpetama veel ka siis, kui olin saanud prokuröriks. See tundus toona võimatu, kuna menetleva prokuröri töö on nii ettearvamatu, et ei saa lubada luksust mingil kindlal ajal tundi anda. See ei ole aga keelatud ning kui mulle helistaks õppealajuhataja ja ütleks, et mind on paarile grupile hädasti vaja, siis arvan, et ühel hetkel võiksin selle tee uuesti ette võtta.

Soovitan ka praegustel õigusteaduse üliõpilastel osaleda programmis „Noored kooli“ – sellistel üliõpilastel, kellel on julgust teha midagi omakasupüüdmatut. Juuramaailmas on palju edukultust – paljud üliõpilased näevad end vaimusilmas kallis ülikonnas ja raha kokku ajava advokaadina. Kui oled aga oma haridusteelt nii palju saanud, et jõuad õigusteaduskonda ja saad seal õppida, siis võiksid tahta pakkuda sama head haridust ka kellelegi teisele.

Teistpidi vaadates, „Noored kooli“ on neile, kes soovivad õppida suhtlemist: kui suudad veenda õpilasi kaasa töötama ja kasutad paindlikult eri õppemeetodeid, siis kahtlen, et on mõnda kohtuvaidluse poolt, keda sa ei suuda ära rääkida. Õigusmaailmas on veenmise kunst väga oluline, ükskõik, millises rollis kohtus oled, ja seda saab programmis „Noored kooli“ harjutada kindlasti rohkem kui kuskil mujal.

* Enam programmi „Noored kooli“ osalejad kutsekoolides ei tööta.