Peagi lõpeb kahtlemata tormiline aasta, mille mured kanduvad aga paraku edasi järgmisse. Pärast sügisest virvarri ei tundu, et jõulud ja aasta lõpp tooksid seekord tõelist meelerahu. Arvatakse, et praegune koroonalaine on pikem kui kevadine ja niipea me nakatumisnäitajate langust näha ei saa. Päris masendav, kui see niimoodi kokku võtta.

Kuid inimkonnale loomuomane asi – lootus – hoiab meid veel vee peal. Koroonavaktsiin on sisuliselt leiutatud. Peame küll ootama selle turvalisuse ametlikku kinnitamist ja selle jõudmist suure hulgani rahvastikust. Seni aga tuleb kanda avalikus kohas maski, hoida vahet ja vältida ebavajalikke kogunemisi, sealhulgas suuri jõulupidusid. Need on käibetõed, mida ei peeta paljuks üha korrata.

Ehkki on arusaadav, et kooli või töökoha jõulupeod on mõistlik ära jätta, tunneme sellegipoolest kahjutunnet, sest need on ju aasta lõpus alati rõõmu toonud.

Miks me üldse peame jõule ja korraldame pidusid? Need on traditsioonid, mis moodustavad suure osa meie identiteedist.

Mis on aga traditsioonid? Nagu räägib selles ajakirjanumbris väliseesti külalisprofessor David Ilmar Lepasaar Beecher, ei ole traditsioon iseenesest midagi kivistunut, mida saaks riputada seinale või panna muuseumisse klaasi taha. Traditsioonid arenevad koos meiega, neist pole tarvis kramplikult kinni hoida ega neid tingimata samasugusena hoida. Me elame ja kasvame nendega koos.

Jätkates Beecheri mõtet, ei peitugi väärtus pühadetraditsioonides iseendis, vaid need on olulised selleks, et võtta aeg maha, saada kokku ja olla tõeliselt koos oma lähedastega, et väljuda virvarrist ja väärtustada inimesi, kes on meile kallid.

Aga kuidas neid traditsioone hoida ja oma lähedastega kokku saada, kui maailma valitseb pandeemia? Ei jäägi muud üle, kui järgida neidsamu ülalmainitud käibetõdesid. Ainult nii saame suurendada võimalust, et veedame jõulud turvaliselt ja tervelt.

Kui koroonaviiruse leviku juures on üldse midagi head, siis ehk see, et igale peole, kohtumisele ja üritusele ei peagi enam jõudma – lausa pole soovitatav jõuda. Ehk suudame seetõttu sel aastal veidi varem kui jõululaupäeval astuda kõrvale harjumuspäraselt kohustuste ja pingutuste kiirteelt. Toetudes taas Beecheri mõtetele, peaksime ülikoolis seadma tohutu kiiruse, kiirustamise ja efektiivsuse taotluse küsimärgi alla, et elada mitte ainult tuleviku, vaid ka oleviku nimel.