Jõulude algpõhjus, Kristuse sünd, on seotud rahu ja rõõmuga. Pühade tähistamisel püüame seda meexnutada, mõista toimunu tähendust, tabada kunagist meeleolu. Paraku on nõnda, et jõulud ja aasta lõpp kipuvad meie elus olema ühed kiiremad ja närvilisemad ajad.

Arvan, et rahututel aegadel tuleb mõelda ja rääkida rahust rohkem kui rahulikel aegadel. Rahu on väärtus, mida vajab igaüks üksikult, vajab meie riik ja rahvas ning tegelikult ka maailm tervikuna.

Olen kohanud inimesi, kes elavad rahus iseendaga, maailmaga, Jumalaga. Kui nad selle rahu kaotavad, hakkavad nad seda kohe otsima – nad on rahunõudjad. Usun, et iga inimene on tundnud vähemalt mingil hetkel iseendas rahu. Püüan erinevaid kilde vestlustest ja kogemustest kokku pannes rahutunnet kirjeldada.

Rahutunde üheks tunnuseks on sügavus. Ilmselt pinnaliseks muutudes minetab rahutunne oma olemuse. Sügavus muudab rahutunde olukordade üleseks. Kes on rahu leidnud, seda ei häiri kiirus, kiirustamine ja muutumine. Ta elab sellele rahulikult kaasa.

Üks rahutunde vendadest on tõetunne. Kui me mõistame tõde kui tegelikkusele vastavat teadmist, siis see teadmine ise mõjub rahustavalt. Seda rahu läheb vaja siis, kui on tõeväänamise ajad. Olen imetlusega jälginud, kuidas teadlased ja pühendunud usklikud elavad üle ka neid aegu, kui tõest rääkimine võib olla lausa karistatav.

Seepärast eeldab rahutunne mõistlikkust ja arukust, vääramatute seaduspärasustega arvestamist. Kes loodusseadusi või muid vääramatusi väänab, see rahu ei leia. Vaid tõde teeb vabaks ja loob rahutunde.

Rahutunde teine vend on väärtuskogemus. See tähendab, et rahu leiab see inimene, kelle jaoks on olemas sügavalt kogetud väärtused. Väärtus on miski, mis loob selle, kes me oleme. See võib olla näiteks vanema armastus oma lapse vastu, kodaniku kiindumus oma riiki, kunstniku andumus loomingule. Need, kellel pole, mille nimel elada, ei tunne rahu.

Rahutundel on sotsiaalne mõõde. Vastuolulisel kombel see tunne nii ühendab kui ka lahutab inimesi. Neil, kes rahu on tundnud, on palju, millest rääkida. Rahutul ajal ei ole rahutundjad soositud. Nende sõnum on kauge, võõras ja arusaamatu – häiriv ja ajast majajäänud, nagu kusagilt teiselt planeedilt.

Rahu tähendab lõhede ja vastasseisu puudumist. Ilmselt on arenguks tarvis vastuolusid ja vahel ka lööminguid. Ülesehitamine saab toimuda ikkagi rahuajal, kui rahutundjad saavad oma võimeid parimal viisil rakendada.

Ühte olen veel tõdenud. Rahu ei leia need, kes otsivad seda olukordadest. Loota, et muutuvad olud toovad rahu, on nagu soov jõuda kohale horisondile. Rahutunne on kusagil tõe ja väärtuste juures. Leituna aitab see läbi minna ka rasketest ja rahututest olukordadest.

Jõuluajal on põhjust mõelda igavikulisi mõtteid. Jõuluevangeeliumis kuulutab taevas karjastele suurt rõõmu ja rahu maa peal. Kui inglid ei valeta, siis on ka 2020. aasta jõuludel rõõm ja rahu võimalikud. Head leidmist!