Diana Tomingas võttis ette möödunud aasta detsembris ilmunud kogumiku «Mitut usku Eesti», mille artiklite autorid on Tartu ülikooli religiooniuuringute, usuteaduse, folkloristika ja etnoloogia eriala õppejõud, doktorandid ja magistrandid ning külalisena ka tänapäeva religioossuse uurija professor Paul Heelas.

Oled sa varem mõelnud, mis on ühist joogal, horoskoobil ja eneseabiraamatul? Või kas teadsid, et esimese vabariigi ajal peeti Tartu ülikoolis ka hüpnotiseerimise teaduse loengut? Või et Euroopa Liidu uuringu järgi on eestlased Euroopa kõige vaimsemat usku rahvas?

Möödunud aasta lõpus trükivalgust näinud «Mitut usku Eesti» kogumiku kolmas osa on artiklitekogumik, mille eesmärk on anda ülevaade eestlaste seas pikka aega levinud uue vaimsuse (new age) ja muude keha-meele-vaimu praktikatest, nende ajaloost ja mõjust eestlase maailmapildile.

Arvestades kogumikus välja toodud seika, et vähemalt veerand Eesti elanikkonnast on lugenud mõnd eneseabi, vaimse kasvu või jooga raamatut, on ilmselge, et sotsioloogiline vaatlus fenomeni telgitagustesse on lausa hädavajalik ning tõotab pakkuda nii mõndagi huvitavat.

Kogumikku kuulub kuus artiklit, mis kõik avavad selle väheuuritud ja eestlaste seas üllatavalt levinud uskumuste süsteemi eri tahke. Lea Altnurme «Uus vaimsus – mis see on?» annab põhjaliku ülevaate uue vaimsuse algusest, mõjutajatest, levikust ja laiast kõlapinnast Eesti ühiskonnas.

Toomas Abilise artikkel uue vaimsuse eelkäijatest on põnev vaade esimese vabariigi aegsesse usuellu, kus uue vaimsuse ideed olid sõjaeelses Eestis igati esindatud, muuseas ei puudunud sealt (Euroopa ja Peterburi eeskujul) okultistlikud praktikad, teosoofiaühingud ja parapsühholoogia seltsid.

Marko Uibu ja Marju Saluste artikkel annab ülevaate uue vaimsuse ja esoteerilise kirjanduse levikust trükisõnas ja interneti vahendusel ning Eesti meedia vastuolulisest positsioonist selle teema käsitlemisel.

Kristel Kivari kirjendab argiusundi fenomeni mõju traditsioonile, teadusele ja meditsiinile. Kivari uuris ka energiasammaste ja -kiirte traditsiooni algust ja avaldumist folkloorist kuni tänapäeva turismireisideni.

Indrek Pekko ja Katre Koppel otsivad luteri kiriku ja uue vaimsuse vahelisi valu- ning ühenduspunkte ning viimases, kuid vast isegi kõige olulisemas artiklis kirjeldab Paul Heelas usuelu uurimise ohukohti ning eestlaste uskumuste sotsioloogilist eripära, samuti on tema artiklis esitatud Euroopa liidumaade uuringu tulemus, mis paneb Eesti Euroopa kontekstis vaimsusse uskujate etteotsa.

Kuigi teemat võib kohati vägagi populaarteaduslikuks pidada, ei saa sama väita kogumikus esinevate artiklite kohta, mis annavad uue vaimsuse ja selle erinevate avaldumisviiside mitmekesisusest objektiivse ja teadusliku ülevaate.

Tähelepanuväärsed on Abilise artiklis käsitletud protokollid esimese vabariigi ajast, kus on tolleaegsel ennustajal palutud muu hulgas kirjeldada Stalini lapsepõlve ja Tallinna aastal 2000.

Uibu ja Saluste artikkel näitab esoteerilise kirjanduse meeletut populaarsust taasiseseisvunud Eestis, samas ka kirjastuste-ajalehtede ilmselget üleolekut teema suhtes. Vägagi provokatiivselt mõjub sealjuures info, et just näiteks horoskoobid on suurendanud mitmekordselt väljaannete tiraaže.

Ka ajakirjanikud möönavad, et just taolised alternatiivsed teemad saavad lugejatelt märksa rohkem vastukaja kui riigis toimuvad protsessid. Internetifoorumitest on kogutud ka suur hulk kommentaare, mis valgustavad, miks inimesed uue vaimsusega seotud praktikate poole pöörduvad.

Paratamatu kitsaskoht, mille Uibu ka sissejuhatuses välja toob, on nii värske ja muutuva uurimisvaldkonna juures just selle pidev areng ja n-ö elulisus, mis tähendab, et lõpuni objektiivset hinnangut pole võimalik anda, kuna tegu on areneva fenomeniga ja selle mõju teistele diskursustele on veel suuresti arenemisjärgus.

Soovitan seda kogumikku soojalt igale religiooniuurijale, sotsioloogile, folkloristile, miks mitte ka majandusteadlasele või keeleuurijale. Mõtlemisainet ja avastamist jätkub siin kõigile. Samuti on see värskendav lugemine artiklite kõrval, mis kuulutavad juba 20 aastat eestlaste lõplikku sekulariseerumist ning religiooni perifeeriasse langemist.

Nagu ka sellest raamatust järeldub, on rõhuasetus pigem organiseeritud või konservatiivset tüüpi religioonipraktikate vähenemisel ja pick-and-mix-uskumuste süsteemi üha suuremal levikul. Viimase ongi nii atraktiivseks teinud selle paindlikkus, mis aga teisest küljest uue vaimsuse uurimise keerukust kasvatab.

Tuleb siiski hoiatada: siit raamatust ei leia endale n-ö õiget elufilosoofiat või käitumispraktikat, vaid võimaluse piiluda, milliseid uskumisviise on esinenud ja esineb meie väiksel maal ning mõtestada avatuma ja teadlikuma meelega enda ümber toimuvat.

Kogumiku «Mitut usku Eesti III. Uue vaimsuse eri» andis välja Tartu ülikooli kirjastus ning seda on võimalik osta suurematest raamatupoodidest ja ka TÜ usuteaduskonna dekanaadist.