«On teil raha vaja?» pärinud Postimehe omanik ja peatoimetaja Jaan Tõnisson. Ta ulatanud abi vahel enne, kui seda küsidagi jõuti. Jaan Tõnisson (1868–1941?), kelle sünnist sai möödunud aasta detsembris 145 aastat, aitas noori õpperahaga ka taasiseseisvunud Eestis.

Ajakirjandusdoktor Krista Aru märkis, et toimetuse kassast said rahalist toetust noored ja vanad, abipalujad ja ideekandjad. «Karl August Hindrey mälestustes oli raha saamine Postimehes lihtne: «See oli sääl nagu mõni suur kommuun või seltsimehelikkus kassa suhtes. Kui raha vaja oli, mindi lihtsalt alla kassa juurde.»».

Krista Aru toob ka näite Soomes viibinud Gustav Suitsust, kes sõitis sinna 1901. aastal Tõnissoni rahaga ja kui koju tagasi tahtis tulla, kirjutas jälle Tõnissonile: «Nüüd on paha lugu see, et ka tagasisõidu kuluraha, mis ühtlasi kätte sain, surnuks olen löönud». Tõnisson saatis talle raha ka tagasisõiduks.

Tõnissoni lahket kätt on meenutanud paljud kaasaegsed. Ta teadis omast käest, kui raske on õppides kokkuhoidlikult elada. Tõnisson olevat kandnud ülikooli ajal kodus kootud riideid, ema kootud palitu pidanud vastu isegi Postimehe toimetaja aegadeni.

Krista Aru sõnul kasvas Tõnissoni ja Postimehe toel Eesti noorus. «Sest nagu Tõnisson ikka ja jälle rõhutas, kõik loodu edeneb ja kasvab, kui seda kannab noorus.» Tõnisson on öelnud, et haritud noorus on kõlbeline ja vastutustundlik.

Jaan Tõnissoni õpperaha

Jaan Tõnisson, kes 1940. aastal arreteeriti ja arvatavasti Eestis hukati, abistas enese teadmata ka uuesti sündiva Eesti noori. Tartu ülikooli 70. aastapäeva künnisel 1989 kuulutas Eesti muinsuskaitse selts välja Jaan Tõnissoni nimelise õpperaha edukatele Tartu ülikooli üliõpilastele.

Need üliõpilased pidid olema järginud Tõnissoni põhimõtteid ning neil pidi olema arvestatav panus eestluse, omariikluse ja demokraatia arendamisel. Samuti pidid nad olema neid ideid avalikkuses levitanud. Toimkond koosseisus professor Sulev Vahtre (esimees), Tullio Ilomets, Enn Tarto, Tõnis Lukas, Tõnn Sarv, Heno Sarv ja Varje Sootak, määras õpperaha kaks korda aastas. Sellise toetuse pälvisid Tiit Pruuli, Indrek Tarand, Aare Kasemets, Mart Loog, Viljar Peep, Toomas Kukk, Liina Lukas, Lauris Toomet ja Karin Otter. 1992. aastast andis õpperaha välja Jaan Tõnissoni Instituut.

Tõnissoni püüdlused oma riigi poole algasid juba enne 1880. aastaid. Sada aastat hiljem temanimelise õpperaha saanud noorte teod sarnanesid suuresti esimesele Eesti Vabariigile eelnenud aastatele ja selle algusaegadele.

Eesti iseseisvaks

Tõnissoni teatakse eelkõige riigimehena ja Postimehe kaudu. Vähem seda, et juba kooliajal Viljandis oli ta õpilaste salaorganisatsiooni juht, kus taotleti eesti keele ja kultuuri arendamist. Tallinna kubermangugümnaasiumiski püüdis ta kõnelda maakeelt. Ja seda sügaval tsaariajal.

Ülikoolis õigusteadust õppides astus Tõnisson EÜS-i liikmeks, kus hakkas kohe etendama juhtivat osa. Ta oli kolm aastat esimees, hiljem auvilistlane. Seltsiski paistis ta silma erakordse energilisusega.

Eesti taasiseseisvumisele eelnenud võõrvõimu aja lõppu võiks vaadelda teise ärkamisajana, mil samuti püüti seista eesti keele kasutamise ja kõige selle eest, mis aitaks saavutada sõltumatust. 1980. aastate lõpuks oli juba toimunud märkimisväärseid sündmusi, eriti olid ärganud tudengid, kes tegutsesid ka alternatiivsetes rühmitustes. Iseseisvumise hõng oli õhus ning Jaan Tõnissoni järglastel oli julgust annetada õpperaha, toetades sel viisil koos muinsuskaitse seltsiga oma vabariigi eest seisjaid.

Jaan Tõnisson, Henrik Koppel jpt iseseisvuse taotlejad leidsid, et omariiklus ei saa areneda ja püsida üksnes rahvuslikel põhimõtetel, vaid tugevasti eestlaste endi majanduse abil.

Kuigi Tõnisson polnud eriline majandusmees, andis ta sellesse oma panuse isegi aiaäriga. Ta ostis 1900. aastal koos venna Jüriga Tööstuse tänavale krundi, ehitas väikese maja ja rajas aiaäri, kus 18 triiphoones kasvati lilli. Sakslased olid suuresti ära pahandatud ning asusid Tõnissoni äri boikoteerima. Hiljem osteti koos kolmanda venna Hansuga Eerikale talu, kuhu rajati puukool. Kui Tõnisson astus linnavalimiste puhul 1902. aastal Postimehes ägedasti saksluse vastu, muutunud võitlus nii teravaks, et sakslased kuulutasid boikoti kõigile eestlaste äridele.

Aatelise Tõnissoni eestvõttel alustati Tartu näitustega ja korraldati esimesed põllutöökursused ning palju muud, millele aastaid hiljem sai ehitada Eesti Vabariiki. Tõnissoni Postimehe abil alustasid tegevust Eesti Noorsoo Kasvatuse Selts, Eesti Rahva Muuseum, Eesti Kirjanduse Selts, Tartu Lasteaia Selts, Eesti Laenu- ja Hoiuühisus, Eesti Rahvameelne Eduerakond.

20. sajandi Vene okupatsiooni lõppjärgu majanduselus võib Tõnissoni aegadega kummalisel kombel paralleele tõmmata. Esialgu küll vastupidiseid, sest võideldi fosforiidi kaevandamise vastu. Võõrriigi reostavat suurtööstuse rajamist ei pidanud ärksad noored võimalikuks. Fosforiidi kaevandamise vastu protestinute esiridades olid ka Tõnissoni õpperaha saajad Tiit Pruuli, Indrek Tarand, Liina Lukas jt. Reisibüroo Go Travel nõukogu esimehe Tiit Pruuli edaspidine tegevus on aga otseselt seotud Eesti majandusega.

Postimehe rõhuasetused

Krista Aru rõhutab, et Postimehe toimetus polnud mitte ainult meie ajakirjanike kool, vaid elu- ja töökooliks tudengitele ning kasvamiskohaks kirjameestele. «Postimees andis paljudele tööd ja leiba, aga andis ka midagi veelgi olulisemat: jõudu ja usku omaenda tee võimalikkusesse.» Ajakirjandustudeng Tiit Pruuli töötas Postimehe järeltulijas Edasis, kus jätkus noorte kaasamise tava.

Pruuli meenutab, et kultuuriosakonnas töötades käivitati Tõnissoni juubeli puhul erirubriik. «Kirjutasin seal ka ise, andsime välja väikese erilehe Postimees, luuleteater Valhallaga etendasime Tõnissoni juubeli puhul Edasi rõdult näidendi». Valhalla püüdis elustada eesti kultuuriloo vähetuntud peatükke. Lavale toodi etendusi Siurust, Noor-Eestist, Eesti Kirjameeste Seltsist ning paljudest teistest ajaloolistest isikutest.

«Teisalt oli Valhalla ümber koondunud seltskond mitmete poliitiliste aktsioonide – fosforiidivastane võitlus, muinsuskaitseliikumine, EÜS-i taastamine jm – eestvedaja.» Luuleteatris mängis ka Indrek Tarand, kes oli kaasautor küüditatute mälestuseks koostatud kavas vanaisa Helmut Tarandi luulest.

Indrek Tarandi kontole lisandus peale muinsuskaitse ka muu äge ühiskondlik-poliitiline tegevus, nagu võitlus sõjalise õpetuse vastu jms. Tähelepanu äratasid Tiit Pruuli, Indrek Tarandi, Aare Kasemetsa jt kriitilised artiklid.

Ajakirjandustudeng Aare Kasemets aitas näiteks muinsuskaitse vedajal Tõnis Lukasel käima lükata seltsi noorteühenduse, korraldas maakultuuriseminare jm. Tõnissoni tekstidega puutus Kasemets kokku Eesti ajakirjanduse ajalugu uurides. «Kirjandusmuuseumis vanu ajalehti lugedes tekkis mõistmine, et tsaariaeg ja nõukogude aeg olid mõlemad rahvusliku liikumise jaoks keerulised.»

Tõnissoni sammudes

Tõnissoni on peetud erakordseks inimeseks. Nähtavasti vajas riigi iseseisvumine ja käekäik tollal suuri isiksusi. Ta jõudis olla Vene riigiduuma ja mitmel korral Eesti rahvakogude saadik, välisminister, neli korda peaminister ja riigivanem, seltside ja organisatsioonide esimees või liige, pidada sadu sütitavaid kõnesid ja kirjutada artikleid.

Kaasaegsed ei ole olnud kitsid Tõnissoni iseloomustamisel: rühikas kuju, sügava mõtleja näojooned, enese, ümbruse ja elu tark kõrvaltvaatleja, liikumapaneva, vägeva motoorse jõuga, võitlejana järsk ja järeleandmatu, rohkem tundesütitaja kui ilukõneleja, uskuvat seda, mida tihti paatoslikult rääkivat.

Kuid see pikk sirge mees põõnaga mantlis, mapp kaenla all, pea väärikalt püsti, lahkus püstipäi ka 1936. aastal Postimehe toimetusest. Riigimees, kes kirjutas jätkuvalt demokraatiast ja kritiseeris vaikiva oleku aastail autonoomia piiramist, vallandati ning toimetuse vara kasutamine keelati. Aastail 1935–1939 sai temast ülikoolis ühistegevuse professor. Ta oli ka mõne aasta riigivolikogu liige, temalt küsiti nõu ja ta ei jätnud oma arvamust ütlemata Teise maailmasõja eel.

Kirjanik ja poliitik Jaan Lattik on mõtisklenud Tõnissoni sõjaka sammu üle. «Võib-olla on tegemist omasuguse Tartu sammuga. Sest kui meil on Tartu vaim, miks ei peaks siis olema ka Tartu samm.»

Tõnissoni aadete ja sammuga taastasid tudengid peaaegu 25 aastat tagasi seltse ja korporatsioone, tõid taas välja Eesti lipu, vääristasid riigi iseolemise. Neile oli suureks toeks Tõnissoni õpperaha, seda ajal, mil kadusid nõukogudeaegsed stipendiumid, kui polnud veel ülikooli sihtasutust. Puudus oli kõigest, ka esmatarbekaupadest. Maailmakirjanduse dotsent Liina Lukas meenutab, et õpperaha kulus tudengile ellujäämiseks: «Söögiks-joogiks-pastakateks-vihikuteks-raamatuteks (arvuteid ja telefone siis veel ei olnud!), minul ka kindlasti lasteasjadeks. Küllap ka šokolaadile – mäletan hästi, kui see poodidesse taas tuli, umbes samal ajal kui banaan!».

Ka Tiit Pruuli meelest oli see toetus suureks abiks noore perekonna igapäevaelu murede lahendamisel ajal, kus kõik, toidust lapsemähkmeteni, oli defitsiit.

Praegune sotsioloog ja sisekaitseakadeemia teadur Aare Kasemets annetas õpperaha Viljandi kultuurikolledžile muinsuskaitse vaimsete teemade edendamiseks. «Sellest omakultuuri edendamise keskusest on hea meel ka tänasel päeval. Kui ülikool on suuresti saksa-, inglise-, vene-, prantsuse- jm tõlkekultuuride vahendaja Eestis, siis akadeemia on pühendunud meie maa põlisrahvaste kultuuri taas- ja edasiloomele.»

Liina Lukas mõtleb aga iga päev Tõnissoni majast mööda sammudes tudengitele, kes selle on hõivanud ning teadvustavad maja olemasolust linnarahvast. Aga see võiks Lukase meelest olla Jaan Tõnissoni majamuuseum, mis esitleks tema elu ja tegevust.

Kasutatud kirjandus:

• «Jaan Tõnisson töös ja võitluses» . Koguteos tema seitsmekümnenda sünnipäeva puhul. Tartu 1938.
• «Jaan Tõnisson 1868–1988» JT juubelikomisjon, JT fondi valitsus.
• «Jaan Tõnisson» . Toimetanud Karl Eerme. Kirjastus Kultuur 1965.
• Krista Aru «Jaan Tõnisson ja Postimees (1896–1935) » – «Üks kirg, kolm mõõdet» EKM Teaduskirjastus Tartu 2008
• Alfred Kurlents «Jaan Tõnisson ja Tartu Ülikool» – Eesti Üliõpilaste Selts paguluses. Bülletään nr 44, jaanuar 1969. « Jaan Tõnisson, Oskar Kallas sada aastat». Eesti  Üliõpilaste Selts 1969. Estoprint, Toronto, Kanada.
•  Erkki Tuomioja «Jaan Tõnisson ja Eesti iseseisvus». Kirjastus Varrak 2010.