Alates suve lõpust töötavad TÜ ettevõtlus- ja innovatsioonikeskuses (EIK) kaks uut asjatundjat, kes tegelevad patentide ja ettevõtluskoostööga ning aitavad nõnda teadlastel keskenduda eelkõige teadustööle.

Bioloogia, meditsiini ja keemia valdkondlikul eksperdil Adrien Hanouar Renaudol ning füüsika, keemia ja materjalitehnoloogia valdkondlikul eksperdil Friedrich Kaasikul olid juba esimesed nädalad väga töised.

Asjatundjate ülesanne on muu hulgas leida ettevõtluspartnereid ja koostada patenditaotlusi ning koguda ja jagada selleks vajalikku teavet. Palju on olnud kohtumisi teadlastega, et selgeks saada, milliste projektidega ülikoolis täpsemalt tegeldakse. 

Silma tuleb peal hoida ka neil teadlastel ja teadusmeeskondadel, kellel on mõne leiutise või meetodi patent juba olemas. Kuidas muidu teada, kas ülikoolil on huvi patente pikendada või kas arendustööl on juba potentsiaali uut ärikaitset saada?

«Aasta pärast patenditaotluse esitamist tuleb nagunii koostada uus ülevaade, et näha, kas ja kuidas töö edeneb, ning järgmisse staadiumisse edasi liikuda,» märkis Renaudo, kel on varasemast patendivoliniku kogemus.

Praktilise kogemusega

Lõuna-Prantsusmaalt pärit Renaudol on doktorikraad molekulaar- ja rakubioloogias. Pärast järeldoktorantuuri ja meditsiinitudengite õpetamist töötas ta väikeses patendikontoris, kus aitas kohalikke teadlasi ja ettevõtteid.

Mullu tegi ta ära ka Euroopa patendivoliniku kutseeksami, mis eeldab vähemalt kolme aastat erialast tööd ja põhjalikke teadmisi. See, et Renaudo sai hinnatud tunnistuse kätte esimesel katsel, näitab, et ta tunneb oma tööd väga hästi.

«Tulin Tartusse isiklikel põhjustel. Püüdsin siin erialast tööd leida ja nii sattusingi ülikooli tööle. Olen ülikoolis töötanud veel lühikest aega, aga koostöö siinsete teadlastega on väga põnev,» kiitis ta.

Friedrich Kaasikule on Tartu märksa tuttavam koht. Tema on TÜ-s õppinud kokku juba üle kümne aasta. Tal on materjaliteaduse magistri kraad, lõpujärgus on sama eriala doktorantuur ja sügisel alustas ta teist magistriõppe aastat, et saada õpetajaks.

«Minu südameteema on elektroaktiivsed polümeerid, rahvapäraselt tehislihased. Peale liigutavate ja elektrit tootvate materjalide olen uurinud ka energiasalvestusseadmeid,» rääkis Kaasik, kellel on koostöös teiste teadlastega enda nimel ka neli patenditaotlust.

Kõik need on seotud just tehislihaste arendamise eri etappidega. Esimesena saadi kaitse karbiidset päritolu süsiniku kasutamiseks tehislihaste valmistamisel, seejärel patenditi sama materjali sensoromadused.

«Paljud liikumissensorite materjalid kulutavad liigutamise tuvastamiseks energiat, kuid meie materjal on eriline, sest materjali liigutades hoopis toodab elektrit. Kolmanda patenditaotluse tegime selle eest, et leidsime viisi, kuidas selle materjali kahele poolele niiskuserinevusest tekitamisega elektrit toota,» selgitas materjaliteadlane.

See tähendab, et kui materjali ühel poolel on niiskust rohkem kui teisel, hakkab niiskus läbi materjali levima, sest niiskuse kontsentratsioon materjali eri külgedel ühtlustub ning koos sellega tekivad elektrivool ja pinge.

Seni viimane patent saadi 2015. aastal teema edasiarenduse eest, mille käigus leiti meetod sellise materjali tootmiseks suurtes kogustes. Kaasiku juhendatavad üliõpilased uurivad teemat edasi ja ta ei välista, et tehislihaste edulugu jätkub tulevikus veel viiendagi patendiga.

Kui varem kasutas Kaasik taotluste esitamisel teiste asjatundjate abi, siis nüüd aitab ta ise teadlastel korrektseid patenditaotlusi koostada.

Varakult tegutsemine

«Kõigepealt tuleks küsida, kas leiutist või meetodit on üldse mõtet patentida, kas ülikoolil on see huvi. Siis peavad teadlased täitma leiutisest teatamise vormi. Meie ülesanne on välja uurida, kas seda saaks patentida, mis on piirangud, kas patendi võtmine on äriliselt mõistlik või mitte,» tutvustas Kaasik enda ja Renaudo tööd lähemalt.

Loomulikult kätkeb see igas etapis palju lugemist ja suhtlemist. Kõigepealt tuleb üldse välja uurida, millega ülikoolis töötatakse ja mis on teadlaste töös kaitsmisväärsed osad.

Pärast taotluse esitamist tuleb koostada ülikooli aruanne, kus analüüsitakse kaitstava leiutise või meetodi teadus- ja äripotentsiaali. Teadlastele antakse kogutud teabest, nende õigustest ja võimalustest pidevalt teada. Kõik see eeldab suhtlemist ka muude riikide patendiametnikega, et neid meie teadlastega kokku viia.

«Muidugi on see kõik teadus, aga palju on ka juriidikat. Meie ülesanne on teadlaste elu võimalikult lihtsaks teha, et nad saaksid keskenduda teadustööle,» ütles Renaudo.

Seejuures rõhutas ta, et kuigi asjaajamine võib võtta aega ja patendi taotlemine on pikaajaline töö, on sellest kõigest palju kasu nii ülikoolile kui ka teadlastele.

«Teadlasele on kõige tähtsam avaldada teadusartikleid, aga patendi olemasolu on samuti väga suur pluss. See võib aidata saada grante, patendilitsentsi eest saavad leiutajad tasu. Äriline potentsiaal huvitab omakorda ettevõtteid, kes võivad anda lisaraha, et teadusprojektiga edasi tegeleda,» loetles Renaudo.

Alahinnata ei saa ka ülikoolile ettevõtluspartnerite leidmist, mis on samuti uute ekspertide töö tähtis osa. Teadus on kõige kasulikum siis, kui seda praktikas rakendatakse, ning ettevõtjad vajavad toodete ja teenuste arendamisel tihti teadlaste abi. Peab olema ühenduslüli, kes leiab teadustööle rakenduse ja ettevõtetele teadlased, kes aitaksid neil muresid lahendada.

Et see töö võimalikult palju kasu tooks, kutsuvad Renaudo ja Kaasik kõiki teadlasi uutest ja huvitavatest projektidest neile märku andma. Oma tegemisi võiks tutvustada võimalikult vara, sest ärilist kaitset vajava olulise leiutise korral tuleb avaldus esitada enne teadusartiklite avaldamist või konverentsiettekannete pidamist.