Teadus- ja arendusosakonna laual heliseb telefon. Teisel pool toru on murelik teadlane, kes pärib, mis teade see nüüd dokumendihaldusesse tuli? Dokumendis märgitud summa ei klapi ühegi reaga projekti eelarves. Summa on suur ja määratud talle isiklikult.

Kulub tükk aega, enne kui teadlane intellektuaalomandi peaspetsialisti Jane Saatre selgitusi uskuma jääb. Jah, see on teie raha ja see peabki laekuma teie isiklikule kontole ning see summa on samuti õige ja selle rahaga võite toimetada oma parima äranägemise järgi.

Kui pisitasa hakkab teisel pool toru kuulav teadlane aru saama, et ettevõtte makstav litsentsitasu tema teadusavastuse pealt kuulubki päriselt talle, küsib ta lõpuks: «Kas meil on siis samamoodi nagu Ameerikas?»

Tuleb välja, et on. Jane Saatre kogemuse järgi on paljud teadlased kuulnud kolleegidelt teistest välismaa ülikoolidest, et autoritele makstakse litsentsitasu, kuid fakt, et Tartu ülikoolis asjad samamoodi käivad, on suurele osale ülikooliperest teadmata.

Tartu ülikoolis tegeleb teadustulemustele n-ö hinnasildi andmise ning müügiga terve meeskond. Nad kutsuvad end naljatamisi UT Enterprise'iks, kuid on tegelikult grupp intellektuaalomandi ja ettevõtluse spetsialiste teadus- ja arendusosakonnast (TAO).

Peamiselt jääb teadlastele mõistetamatuks, et müües oma intellektuaalomandit, loovutavad nad õigusi. Aga nendel õigustel on hind. Mõnikord on ettevõtete jaoks väärtus asjadel, mis teadlase jaoks uurimuse mõttes enam väärtust ei omagi.

Mõned teadlased saavad aru, et ettevõtlussuhtesse astudes võib juhtuda, et nad ei tohi uuringu tulemusi publitseerida. Seda näiteks olukorras, kus ettevõtte huvides on, et omandatud teave ei oleks kõigile kättesaadav.

UT Enterprise suudab välja raalida, mis meie teadlase töös võiks olla ettevõttele atraktiivne, selle peale ei peagi teadlane ise tulema. Nende töö üks osa on leida üles ettevõtjad, kel vajadus ülikoolis sündiva oskusteabe järele, ning viia nad kokku vastava uurimisrühma teadlastega.

Sealjuures jäävad kõik kingsepad oma liistude juurde: teadlane saab keskenduda uuringutele, ega pea muretsema juriidiliste, äriliste ja raamatupidamise toimingute pärast, ettevõtja saab talle tarviliku teabe ning UT Enterprise’i ülesanne on hoolitseda lepingute ja intellektuaalomandi küsimuste eest ning hõlbustada suhtlust äri ja teaduse vahel.

Kuidas info liigub?

Kõige tavalisem viis, kus ettevõtted endale vajalikku teavet välja sõeluvad, on konverentsid. Üksjagu palju ettepanekuid koostööks laekub ka meili teel ning on ka neid firmasid, mis otsivadki nõu just ettevõtlussuhete talitusest.

Mõned teadlased on aru saanud, et sellistest koostööpakkumistest võib tulu tõusta ja saadavad neile laekunud koostöösoovi edasi teadus- ja arendusosakonda. Jane Saatre sõnul ei olegi teadlase huvides kulutada oma aega, et kontrollida ettevõtte tausta, huvisid ja eesmärke.

Lisaks aga aitavad TAO juristid, raamatupidajad ja spetsialistid riske maandada. Näiteks hõlbustab see meeskond suhtlemist teadlase ja firma esindaja vahel. Siim Kinnas, intellektuaalomandi talituse juhataja, räägib, et UT Enterprise’i meeskonna asi on selgitada koostöölepingute puhul nii teadlasele, mida firma neilt ootab, kui ka firmale, mis on täpselt see lõpptulemus, mida on teadlaselt oodata.

Praktikas on ootused ja arusaamad tihti erinevad. Samuti seisavad ettevõtluse ja intellektuaalomandi spetsialistid vajaduse korral hiljem võimalike vaidluste korral teadlase huvide eest.

Ka pehmest teadusest

Võib olla jäänud mulje, et intellektuaalomandi ja ettevõtlussuhetega seonduv puudutab rohkem loodus- ja täppisteadusi. Tõsi, sinnapoole on ülikooli ja ettevõtete suhted kaldu küll. Kuid mitte ainult.

Näiteks on ettevõtted tundnud huvi piirkondlike rahvusmustrite vastu, et neid kasutada oma toodetel. Socialia valdkonnas on uuritud võimalusi, kuidas teha avatari-põhist psühholoogilise nõustamise keskkonda. Autokoolid on tundnud huvi, kuidas maandada riskikäitumist autojuhtidel jne.

Jane Saatre näebki üha enam koostöövõimalusi n-ö pehmete teaduste ja infotehnoloogia koostöö vallas. Ei tasu arvata, et teaduse ja ettevõtluse koostöö tähendab vaid olukorda, kus teadlane on midagi leiutanud, võtnud patendi ja müüb selle edasi firmale.

On ka näide üliõpilaste kaasamisest ettevõtlusprojektidesse. Näiteks bioinformaatika professor Jaak Vilo lasi tudengitest moodustatud meeskondadel lahendada tellimusuurimusena sisse tulnud projekti ülesannet. Parimate lahenduste eest maksti välja stipendiumid.

Edukad näited

Rakenduslik vorm, kus teadlaste oskusteave on jõudnud tööstusesse, on pakitud merekonteineritesse ning tegeleb puidu kuivatamisega. «See oli vahepeal ülikoolil juba nagu leivanumber, vorpisime (tehnoloogiainstituudis) teha igasuguseid puidukuivateid: automaatseid, poolautomaatseid, puidukuivati merekonteinerisse, kuivati päikeseenergial,» räägib ettevõtlussuhete spetsialist Sven Lilla.

Puidutööstusettevõtetel tekkis mõne aja eest suur huvi eri puidukuivatusviiside vastu. Naljaga pooleks võiks Tartu ülikooli nimetada puidukuivatuse pädevuskeskuseks.
Keemikutel sai hiljuti lõpusirgele uuring eri meetoditest, kuidas toota põisadrust väetist. Sellegi uuringu tellis üks Eesti ettevõtja, keda huvitas alguses, kas ja mida põisadrust teha saab. Keemikud uurisid kõigepealt materjali koostist ning seejärel juba meetodeid, kuidas oleks põisadrust kõige soodsam viis tarvilikke toitaineid eraldada.

Tegelikult on ettevõtetel suur vajadus uuringute, meetodite katsetamise, aga ka teenuste, näiteks koolituste järele. UT Enterprise'i ülesanne on selgitada välja lisandväärtus, mida ettevõtja soovib, ning teada saada, mida tasub väljaspool ülikooli pakkuda.

Ettevõttega suhtlemist kirjeldavad UT Enterprise’i spetsialistid kui omal moel luuramise mängu. Tuleb pidevalt olla üks samm vastasest eespool ning selgitada välja soovid, hirmud ja võimalikud varjatud probleemid. Rääkida läbi, mida täpselt vastavalt uuringult, rakenduslahenduselt või leiutiselt oodatakse.

Ülikoolipere poolt on aga suurim takistus usaldamatus ettevõtluse vastu. Siim Kinnase sõnul ei tasu teaduse sidumist ettevõtlusega karta. Intellektuaalomandi ja ettevõtlussuhete talituste spetsialistide abiga on võimalik säilitada nii oma maine teadlasena kui ka hankida lisavahendeid oma teadustöö arendamiseks või kas või meeskonna motiveerimiseks.

Tasub vaid läbi mõelda, milline teaduses omandatud oskusteave võiks olla see, mis ülikoolil on pakkuda.