Tänapäeva teadlase roll ja kohustus on peale teaduse tegemise ka teadmisi levitada, õpetada ja ühiskondlikus arutelus osaleda. Avalikkuse ootused ülikoolidele ja akadeemilistele töötajatele on kõrged. Kuidas ikkagi suhelda meediaga nii, et ajakirjaniku avaldatud teaduslugu oleks huvipakkuv, täpne ja ka teadlane lahkuks koostööst rahuloleva osapoolena? Teadusajakirjaniku mõtteid vahendab ERR Novaator.

Möödas on ajad, mil teadlane tegi uurimistööd üksi oma kabineti vaikuses, saades rahumeeli katsetada meelepäraseid hüpoteese ning arendades endale meelepärast uurimisvaldkonda. Iseasi, kas sellised ajad üldse kunagi on olemas olnud: juba Vana-Rooma aegadest pärineb praktika, kus rikkad metseenid võtsid enda hõlma alla teadlasi ja kunstnikke, toetades rahaliselt nende tegevust. Tänapäeval sünnib teadus maksumaksja rahaga – olgu selleks siis Euroopa Liidu või Eesti maksumaksja – ning rahastajal on õigus teada, mille eest ta teadlastele palka maksab.

Eelmisel nädalal Euroopa Liidu eesistumise tõttu Eesti poliitikute avaldatud poliitikadokument «Tallinn Call for Action 2017» rõhutab tegevusi teaduse ja innovatsiooni edendamiseks. Üks kolmest dokumendis välja toodud prioriteedist on ka ühiskonna ja teadlaste vahelise usalduse suurendamine. See on koht, kus meedialt ja ülikoolidelt oodatakse väljapoole suunatud suhtlust ning selgitusi, kuidas teadus meie igapäevaelu ikkagi muudab ja kuidas see sinna panustab.

Kommunikatsiooni ja meediasuhtluse tähtsust rõhutavaid üritusi ja sõnavõtte on viimasel ajal olnud palju. Ühelt poolt on meedia asunud usinalt kasutama usaldusväärsetelt «ihuteadlastelt» korrapäraselt saabuvaid sõnumeid ja kohati vastutulelikku teadlaskontakti ka lausa kurnamiseni ära kasutama. Teisest küljest on terve hulk akadeemilisi töötajaid, kelle arvates on suhtlemine nende jaoks ebapädevate ajakirjanikega vaid peavalu ja ajaraisk. Praktikas oleme üleminekujärgus ning teadlase kui avaliku arvamusjuhi roll on vaid süvenemas.

Hiljutiste kõrgetasemeliste teaduspoliitika ja teadusmeedia ürituste tõttu külastas Eestit palju poliitikuid, teaduse administraatoreid, rahvusvahelisi teadlasi ja kõrgkoolide juhte, teadusajakirjanikke. Nii Tartu ülikooli kui Tallinna tehnikaülikooli külastas ajakirja Economist toimetaja ja teadusajakirjanik Jason Palmer, kes pidas avaliku loengu. Tema loeng teadusmeediast («Kuidas teadusmeedia töötab ja kuidas see enda kasuks tööle panna») käsitles just neid tahke ajakirjanike ja teadlaste vahelises suhtluses: kuidas edastada teadustegevust nii, et rahule jääksid mõlemad osapooled.

Allpool on esitatud Jason Palmeri loengust lähtuvalt kaheksa selgitavat mõtet ja soovitust.

1. Milleks näha vaeva teaduskommunikatsiooniga? Teadust tehakse maksumaksja raha eest ja oma tegemistest teavitamine on iga teadlase kõlbeline kohustus. Näidates, et teadus panustab tegelikult ühiskondlikku heaolusse, on võimalik saada avalikkuse toetust teadusrahastuse suurendamiseks. Võites avalikkuse enda poolele, suurendab teadlane seeläbi oma teaduseelarvet.
2. Milleks just mina peaksin seda tegema? Eesti on piisavalt väike ja iga teadusvaldkonna kohta pole suurt hulka asjatundjaid. Seega oled sa suure tõenäosusega kõige targem ja õigem inimene oma valdkonnast rääkima. Pane tähele, et kui sina seda ei tee, siis teeb seda keegi teine sinu eest!
3. Kes on teadlase esimene abiline? Teadlase esmane kontakt oma teaduse levitamiseks on ülikooli või instituudi teaduskommunikatsiooni spetsialist. Koostöös kommunikatsiooni asjatundjatega on võimalik välja töötada kõiki osapooli rahuldav strateegia teadussaavutuse edastamiseks, pressiteate välja saatmiseks ning sobivate meediakanalite leidmiseks.
4. Mis siis kui ajakirjanik otse helistab (loe: tüütab)? Ajakirjanike lugude avaldamise tempo ja töögraafikud on tihedad. Kui ajakirjanik soovib hommikul teadlaselt kommentaari, siis vastused «ma saan anda kommentaari järgmisel nädalal», «homme», «päeva lõpus» on tihtipeale kõik ebapiisavad. On tõenäoline, et uudislugu oodatakse ajakirjanikult kella kuuestesse teleuudistesse – mis tähendab, et reageerida tuleks lähimate tundide või isegi pooltunni jooksul. Kui öeldakse ei, leiab ajakirjanik kellegi teise.
5. Kui palju on võimalusi loo sisusse sekkuda? Mõningaid. On suhteliselt lootusetu soovida, et teadlasena saaksid sa üle vaadata trükki või eetrisse minevat loo, sest tavaliselt ei näe seda ka ajakirjanik ise – veel vähem saab ta seda viimasel hetkel teadlase näpunäidete kohaselt muuta või parandada. Arvesta, et ajakirjanikule antav teave on lühike, selgepiiriline ning üheselt mõistetav. Küsi intervjuu käigus, kas ajakirjanik sai sinu jutu sisust õigesti aru.
6. Kõik teadusteemad pole võrdselt meediasõbralikud. Lihtsusta ja üldista oma teadusteemat, lähtudes põhimõttest «peab olema arusaadav ka vanaemale». Loo endale meediasuhtluseks lihtne kogu piltlikustatud näiteid, mis aitavad teadusvõõral inimesel teemast aru saada. Proovi siduda oma uurimisteemat võimalike praktiliste väljunditega. Kasuta põnevaid ja inimlikke juhtumisi (a la laboris toimunud äpardused), mille abil saab sisulist teavet põnevamalt esitada.
7. Kui toimub intervjuu...  Intervjuu võib toimuda nii telekaamera ja võttemeeskonnaga kui ka lihtsa e-kirja kaudu. Põhireeglid: ole kättesaadav; võta hetk, et intervjuuks valmistuda; vali kolm kuni neli põhipunkti, millest selgepiiriliselt ja lühidalt rääkida, ära lasku tehnilistesse üksikasjadesse; suhtle ajakirjanikuga kui huvi tundva inimesega, tegemist on vestlusega, eira kaameraid ja mikrofone. Ole valmis, et poolest tunnist intervjuust võib uudistesaatesse kasutusse minna heal juhul 30 sekundit – arvesta sellega ette.
8. Enamik ajakirjanikke on head! Ajakirjanik soovib reeglina tõsimeeli teadlase tööst aru saada ning seda täpselt auditooriumile edasi anda – ajakirjanikul ja teadlasel on lugu tehes sama eesmärk. Mõnikord ei saa ajakirjanik teemast lihtsalt aru – see on koht, kus teadlane saab aidata. Kui avaldamisele läheb valeteave, siis anna sellest teada ajakirjanikule – ta hindab tagasisidet.