Kes on hoolikalt lugenud UT ajakirja teadete rubriiki, on ilmselt märganud, et igal kuul edastab oma teated ka pensionäride ühing Vitae. UT toimetus uuris lähemalt ühingu tegemisi.

Vitae koondab enda alla endised ülikooli töötajad, kes on pensionile läinud, aga soovivad ikkagi olla ülikooliga seotud ja hoida end kursis ülikooli tegemistega.

Kunagine juhatuse esimees Martin Kutman, kes nüüdseks on siit ilmast paraku lahkunud, on öelnud, et Vitae eesmärk on see, et inimesed ei jääks koju istuma, vaid teaksid, mis toimub ülikoolis, mis toimub Eesti riigis ja kogu maailmas, ning ühing peab leidma ja korraldama üritusi, mis neid selles valgustaksid.

Vitae praegune juhatuse liige Marjuka Laanmaa rääkis, et tema jaoks on seltsi eesmärk eelkõige pakkuda endistele ülikooli töötajatele kooskäimise ja suhtlemise võimalust.

«Mina ei armasta liiga suurt seltskonda ega üritusi ning seda, kui kõik on võõras. Vitae on hea, sest siin on tuttavad ja endised kolleegid ees,» sõnas Laanmaa.

Ka seltsi liikmed Viivi Tarikas ja Merike-Ellen Orlova tõdesid, et peamine on ikkagi suhtlemine, sest eakate jaoks on teiste omaealistega lävimine väga oluline.

Vitaes toimuvad nii üldüritused, kuhu kutsutakse kokku kõik liikmed, aga on ka klubiline tegevus, kus käivad koos ühiste huvide või taustaga inimesed. On olemas käsitööring, lauluklubi, arstide klubi, elulooring, kirjandusklubi, põltsamaalaste klubi, keemikute klubi.

Arstide ja keemikute klubisse kuuluvad endised arsti ja keemia eriala inimesed. Marjuka Laanmaa on ka ise endine keemik ja kuulub ühtlasi seda eriala koondavasse seltsi.

Erinevad esinejad

Laanemaa rääkis, et nad on kutsunud endale esinema näiteks praeguseid õppejõude, kes on tutvustanud, mida keemiahoones ja -laborites tehakse. «Kõik muutub ju nii tohutult kiiresti, hea on ikka kursis olla, kuidas asjad praegusel ajal  käivad,» ütles ta.

Ühisüritustel kohtutakse põnevate inimestega ja iga kuu püütakse teha ka mõni kokkusaamine, kuhu on oodatud kõik seltsi liikmed.

«Meie üks juhatuse liige Natalja Taivere on hästi elav ja korraldushimuline. Ta on meile linnapea Urmas Klaasi kolm korda külla kutsunud ja oktoobris käis ka. Mina juba mõtlesin, et taevake, kas linnapeal ei ole midagi targemat teha kui vanade pensionäridega kohtumas käia. Aga jutt jookseb tal hästi, oskab rääkida kõigest, mis on toimunud, ja küllap pole see talle liiga koormav olnud, kui ta meie juures juba kolm korda on käinud,» arvas Laanmaa.

Novembri alguses on eakatel ka kohtumine uue õppeprorektor Anneli Saroga. «Väga huvitav on see, et ta on hoopis teatriteadlane ja humanitaar. Püüan enne kokkusaamist ka raamatukogust läbi hüpata, sest tal on tänavu raamat ilmunud, võiks ju viisakusest lehitseda ja enne vaadata, kui inimesega kokku saad. Väga huvitav igatahes,» ütles Laanmaa.

Ka Mart Noorma on eakatele rääkimas käinud Estcube’i üles saatmisest. «Teda me oleme julgenud kutsuda, sest tema ema, proua Leida Noorma käib ka siin mitmes ringis ja on tegus naine,» rääkis Laanmaa.

Eakad käivad vähemalt kaks korda aastas ka väljasõitudel, et lähemalt avastada kauneid paiku kodumaal. Just ekskursioonid olid põhjus, miks Laanmaa eakate seltsiga üheksa aastat tagasi liitus.

Laanmaa meenutas, et ajal, kui tema seltsiga liitus, oli ühingul energiline juht Martin Kutman, kes organiseeris mitmeid väljasõite. Näiteks käidi mitmel korral Käärikul suusatamas ja saunatamas. Käärikul enam iseseisvalt ei käida, aga ülikool kutsub eakad alati oma spordipäevadele ja sellest võtavad pensionärid hea meelega osa. Ülikooli peal on kuulda olnud, et Vitae liikmed on alati esimesed, kes end spordipäevale kirja panevad.

Käiakse võimlemas

Eakatel on võimalik kasutada kaks korda nädalas ülikooli staadionihoonet, kus käiakse võimlemas. Paraku on aga nende juhendaja haige ja tundi on ise endile tehtud. «Aga parem on ikka, kui õpetaja ka ees on. Võid ju ise teha, aga nii mõnus on, kui ei pea oma pead vaevama, vaid teed, mis kästakse,» rääkis Laanmaa.

Ta usub, et treening on tõhusam siis, kui õpetaja ees teeb, sest temal on suurem harjutuste tagavara.

Alates 2007. aastast on seltsil oma ruumid. Varem käidi koos erinevates ülikooli ruumides, mis parasjagu vabad olid. Esimesed oma ruumid olid seltsil Tähe tänaval. Seal oli kahetoaline korter, kuhu osteti mööbel ja nõud.

Tähe ruumides tegutseti seitse aastat, aga siis tuli välja kolida, sest lähedalasuv kool vajas neid ruume endale. Praegu tegutseb selts Munga tänaval; pärast Tähe tänavalt välja kolimist paigutati nad sama maja teise otsa, kus olid kunagi saunaruumid. Seal oldi aastake ja seejärel leidis ülikool eakatele paremad ruumid, kus oli avaram. Natuke aega oldi neis ruumides, aga siis kolis sinna personaliosakond, et kõik nende inimesed oleksid samas majas.

Lõpuks, aasta tagasi jõudsid eakad välja Munga tänavale, kus ollakse praegu. Ilmselt teavad kõik ülikooli töötajad maja, kust saab töötõendeid – just selle kõrval tegutsevad Vitae liikmed. Seltsi liikmed ise on praeguste ruumidega väga rahul.

Marjuka Laanmaa sõnas, et seltsi ajaloost ta väga palju rääkida ei oskagi, sest juhtus selline äpardus, et liige Aino Piht pani küll seltsi ajaloo paberi peale kirja, aga suurte kolimiste käigus on need lehed ära kadunud. Uuesti pole veel jõutud sellega tegeleda.

Laanmaa vaatas meie kokkusaamise ajal märkmetest, kes võiks olla seltsi vanim liige: keemikute hulgas on üks liige, kes on sündinud 1924. aastal ning on praegu 93-aastane.

Laanmaa rääkis, et ülikooli tegemistega ollakse kursis ülikooli ajakirja kaudu ja ka Tartu Postimees kirjutab kõigest olulisest. Kellel on ülikooliga mingid seosed, näiteks laste töökoha kaudu, on Laanemaa sõnul rohkem teavitatud ülikoolis toimuvast. «Aga Tartu on nii väike linn, et kes ise huvi tunneb, see ülikooli tegevusest kõrvale küll ei jää,» sõnas ta.

Hetkel on seltsil liikmeid natuke alla saja. Kõik, kes on kunagi ülikoolis töötanud, on oodatud seltsiga liituma. Selleks tuleb lihtsalt seltsi ruumidesse kohale tulla kas teisipäeval või neljapäeval ajavahemikus kell 11–15.

Selleks et seltsiga liituda, peab olema küll ülikoolis töötanud, aga ei pea olema akadeemiline töötaja. Laanmaa rääkis, et neil on seltsis nii õppejõude, riidehoidjaid kui ka raamatukogutöötajaid. Tihti on ka nii olnud, et inimene on mingil ajal ülikoolis töötanud, aga siis kusagile mujale tööle läinud ja ka pensionile jäänud hoopis kuskil mujal – sellised inimesed võivad ka liituda.

Tasakesi

Marjuka Laanmaa rääkis, et seda ei tasu karta, kui alguses ei saa seltsi tegemistes väga hoogsalt kaasa lüüa. Temagi käis veel väikse koormusega tööl, kui ta seltsi astus. Pärast täielikult pensionile jäämist hakkas ta ka rohkem seltsi tegevustesse panustama ja siis sai temast lausa juhatuse liige.

Kuna Laanmaal olid seltsis tuttavad keemikud ees ja nende tegemised huvitasid teda, siis saigi seltsi astutud. «Selts on hea võimalus vanade tuttavatega kokku saada ja veel ka tänapäeva eluga kursis olla,» lausus ta.