Juba eelmise aasta suvel teatas haridus- ja teadusministeerium kõrgharidusseadustiku uuendamisest. Uuendusprotsessil on praeguseks läbitud mitu järku ja nüüdseks on nii üliõpilased kui ülikoolide juhtkonnad saanud omapoolsed ettepanekud teha.

Ühe põhilise uuendusmotiivina tuuakse välja see, et praegused kõrgharidust korraldavad seadused on mitukümmend aastat vanad. Selle aja jooksul on aga ootused kõrgharidusele oluliselt muutunud. Samuti konkureerivad nüüd kõrgkoolid ka koolidega välismaal, sest üliõpilased on liikuvamad.

Keskmes on õppija

Nii ongi uuenduse keskmesse tõstetud õppija, tema õigused ja kohustused. Samas ei jää puutumata ka kõrgkoolide juhtimine, koolitöötajate karjäär ja teadustegevus. Minister Mailis Repsi sõnul tahetakse keskenduda kõrghariduse eesmärkidele ja vähem üksikasjalikele tegevusjuhistele.

Vähemüksikasjalik sekkumine ülikooli juhtimisse on ka üks peamisi Tartu ülikooli nõukogu ja senati soove. Ülikooli administratiivjõud leiavad oma ettepanekutes, et võiks vähendada piiranguid ning jätta õppekorraldus iga ülikooli enda otsustada. Samuti võiks teha igale ülikoolile oma seaduse – praegu on see kuuest kõrgkoolist vaid Tartu ülikoolil ja Tallinna tehnikaülikoolil.

Ülikoolidele oma tegevuses ja asjakorralduses vabamate käte andmine võimaldaks kiiresti muutuvates tingimustes ka paindlikumalt reageerida, ja nii jagavad Tartu ülikooli seisukohta omapoolsetes ettepanekutes ka TTÜ ning Eesti muusika- ja teatriakadeemia. Oma märkustes ministeeriumi ettepanekutele nendivad kõik, et vähendada tuleb ülekorraldamist.

Akadeemilisel puhkusel õppimine

Ühe ülereguleerimise näitena on toodud keeld akadeemilise puhkuse ajal õppekava täitmine. Kuna üliõpilased võtavad akadeemilist puhkust väga erinevatel põhjustel (majanduslikud, erialane enesetäiendus, tudengi- ja vabatahtlikes ühendustes osalemine jne), siis mitmetel puhkudel võiksid tudengid osakoormusega õpet jätkata.

«Akadeemilisel puhkusel olles ainepunktide läbimine annab tudengitele võimaluse vajadusel korraks aeg maha võtta ja rahulikult soovitud hulga aineid läbida,» leidis Silvia-Kristiin Kask, Tartu ülikooli üliõpilaskonna (TÜÜE) aseesimees haridusvaldkonnas.

Sel aastal sotsiaalteaduste valdkonnas väljalangemise vähendamise võimalusi uurinud auditil ilmnes ühe järeldusena, et akadeemilise puhkuse ajal õppekava täitmise piiramine ei soodusta üliõpilase edasijõudmist. Paindlikumad võimalused võiksid seda olukorda parandada ja vastava määruse korraldamine võiks jääda ülikoolide endi teha. «Mõningaid aineid loetakse üle aasta, mistõttu võib akadeemiline puhkus aidata tudengil ülikool nominaalajaga lõpetada,» sõnas Kask.

Ülikooli juhtkonna ja üliõpilasesinduse nägemust selles punktis toetab ka Eesti üliõpilaskondade liit (EÜL). Üliõpilaskondade liit pakub oma ettepanekutes ühe variandina võimalust sooritada õppeaineid vähemalt 50 protsendi ulatuses semestri või õppeaasta ainete mahust. Või siis näiteks Austria versioon, kus akadeemilise puhkuse ajal on üliõpilasel õigus õppida, aga eksamite tegemine ja lõputööde kaitsmine pole sel ajal lubatud.

Toetused praegu ei toimi

Paindlikkust oleks vaja ka majanduslikel põhjustel. 2013. aasta sügisel jõustunud kõrgharidusreformi järel pidid üliõpilased saama tasuta õppida, mis justkui võrdsustaks paremal järjel ning kehvematest tingimustest tulnud õppijad. Samuti pidi abi pakkuma riiklik õppetoetuste ja stipendiumite süsteem. Viimane pidi varasemast süsteemist oluliselt enam üliõpilasi toetama.

Üliõpilased aga leiavad, et toetuste süsteem ei taga piisavat tuge. Stipendiumeid ja muid toetusi on nii vähe ja need on nii väikesed, et tudengid ei saa paljudel juhtudel töötamisest loobuda ning õpingutele keskenduda. Madalatest toetustest võib välja lugeda riigi ootuse, et üliõpilane tegeleks ikkagi mõlemaga – töötamise ja õppimisega. «Paljud tudengeid ka töötavad, sest praegune majanduslike toetuste süsteem ei võimalda täiendava sissetulekuta ära elamist,» rääkis TÜ üliõpilaskonna aseesimees.

Akadeemiline ja rakenduslik

Ajakohastatava seadustiku üks kaalumiskohti on bakalaureuseõppe ja rakenduskõrgharidusõppe vahel raskesti eristatav piir. Õigusaktides on neid õppeid eristav tunnus rakendusõppele kehtestatud kohustuslik praktika määr ja mõned erisused õppejõudude nõuetes. Samuti saadav kvalifikatsioon: bakalaureuseõppes lõpetatakse kraadiga, rakendusõppes aga diplomiga ning see võib mõjutada edasist töö- ja õppetegevust. Näiteks võib üliõpilasel olla raskusi välisriikidesse õppima minekul.

EÜL toetab esimese astme õppes rakenduskõrghariduse ja bakalaureuseõppe liitmist, see lihtsustab Eesti rakenduskõrghariduse saanul välismaale magistriõppesse pääsemist. Ka Tallinna tehnikaülikool on seisukohal, et võiks kaotada vormilised erisused nende õppevormide vahel. Sarnast lähenemist kasutatakse nüüd TTÜ ja Eesti infotehnoloogia kolledži liitmisel loodud esimese astme õppekavadel.

Teadustöötaja või õppejõud?

Praegu on õppejõudude ja teadustöötajate nõuded ja määratlused jagunenud teadus- ning arendustegevuse seaduse vahel. Mõistlik oleks need viia ühte seadusesse ning ühtlasi loobuda õppejõudude ja teadustöötajate ametikohtade eristamisest. Selle asemel saaks luua ühtsed akadeemiliste töötajate ametikohad.

Tartu ülikool sooviks siin taas rohkem vabadust ja paindlikkust karjäärimudeli ning tähtajaliste ametikohtade loomisel. Üks võimalus oleks võtta aluseks Euroopa teadusruumis kasutusel olevad tasemed R1–R4 (vastavalt nooremteadur, nooremlektor ja õpetaja; lektor ja teadur; kaasprofessor; professor). See võimaldaks õppejõudude ja teadustöötajate karjäärid ühildada.

Seaduseelnõus on palju muidki tahke (näiteks teaduse rahastamine, VÕTA, õpete nominaalkestused, kvaliteedi hindamine) ja ülikoolid ning üliõpilasesindajad on teinud mitmeid täiendus- või parandusettepanekuid. Iseküsimus on see, milliseid neist ministeerium ka arvestab.

Kõrgharidusseadustiku kaasajastamise seaduseelnõu väljatöötamise kavatsuse saab alla laadida eelnõude infosüsteemist.