Eesti on maailma mastaabis väga väike, seega, nagu me teame, peitub meie võimalus pigem teadmistepõhises majanduses kui mahu- ja ressursipõhises ettevõtluses. Sellest on palju juttu olnud, nii et näib, nagu oleksime niisugusest mõttest aru saanud. Või kas oleme?

Meil on küll vedanud riigijuhtidega, kes on toetanud innovatiivsust ja e-residentsuse projekti, meil on käivitatud kampaania «Work in Estonia», siinsed idufirmade ettevõtjad on kohati peaaegu uued rokkstaarid. Kuid selleks, et asi oleks tõsiselt võetav ning peegeldaks neid hästi kõlavaid prioriteete, peaks valitsus iga kord, kui mõni minister idufirmaga selfie teeb, ka teadusarenduse eelarvesse sada tuhat eurot juurde lisama. Siis hakkaksid uudiste pealkirjad ka tegeliku eluga sama sammu astuma.

Ettevõtte tegemine algab inimestest: selleks et tehnoloogiat arendada ja rakendada on vaja vastavaid oskusi. Idufirmade lähenemine oskuste leidmisele erineb tihtipeale suurfirmade taktikast.

Idufirmade meeskonnad on sageli mitmekultuurilised. Töötajate otsingul ei seata eesti keele oskust piiranguks – piisab sellest, kui kandidaat valdab heal tasemel inglise keelt. See võimaldab internetiajastul kaasata meeskondadesse inimesi, kes elavad ja annavad oma panuse välismaal. Samuti leiavad idufirmades tööd Eestis elavad välismaalased ja siin õppivad välistudengid.

Paindlikkus

Idufirmades koheldakse talente teisiti kui suurfirmades. Idufirma on reeglina väike ning seetõttu on võimalik meeskonda rohkem ka ärilistesse otsustesse kaasata. Töötajatel on lihtsam juhtkonnale oma ideid esitleda ja otsuste langetamisel on ettevõtte asutajatel kergem meeskonna arvamusi arvestada. 

Idufirmasid iseloomustab ka paindlikkus. Innovaatilisi tooteid ja lahendusi välja töötades võib ettevõtte suund pidevalt muutuda. Toodet/teenust arendatakse, katsetatakse turul ning klientide tagasi­side ja vajaduste põhjal tehakse arenduses vastavad muudatused. Nii võib juhtuda, et alustatakse ühe ideega, kuid töö käigus selgub, et seda peab turu vajaduste täitmiseks nii palju kohandama, et hiljem hakatakse müüma sootuks teistsugust toodet. 

Ka idufirmadesse tööle suunduvad inimesed peavad arvestama sellega, et muudatustele tuleb olla avatud: töötajate põhiülesanded võivad firma arenedes muutuda ning võib juhtuda, et tuleb tegeleda ka veidi teistsuguse iseloomuga kõrvalülesannetega. Seetõttu kaasavad idufirmad meeleldi talente, kes suudavad toime tulla mitmes erinevas valdkonnas ega ole kinni väga spetsiifilises rollis, vaid on valmis panustama kõikjal, kus nad saavad oma nõu või jõuga ettevõtte arengule kaasa aidata.

Paindlikkus iseloomustab tihti ka idufirmas töötamise olemust. Eelkõige alustavates IT-ettevõtetes antakse talentidele üsna palju vabadust valida, missuguse graafiku alusel ja kus nad töötavad. On inimesi, kes eelistavad töötada kontoris kella üheksast kuni kella viieni, ning neid, kes töötavad meelsamini kodust ning tegelevad oma ülesannetega hilisematel kellaaegadel. Idufirmad annavad neile sageli just niisuguse vabaduse: töötajate vajaduste ja isiklike eelistustega arvestatakse rohkem.

Üks asi, mida idufirmad talentidelt ootavad, on vastutuse võtmine. Ettevõtete väiksuse tõttu puuduvad osakonnad ja osakonnajuhid ning inimesed tegelevad mitmete asjadega samal ajal. Seetõttu on tihti peale hägused ka piirid, mis määraksid ära, kes vastutab ühe või teise asja tehtud saamise eest. Nii ootavad juhid töötajatelt initsiatiivi üles näitamist ning enda algatusel ülesannete eest vastutuse võtmist.

Ülikooli roll

Kõik need noored insenerid ja teadurid, keda idufirmades vajatakse, peavad kusagil õppima. Võib ju küsida, kas nad peavad just õppima Tartus või Tallinnas või kas üldse Eestis. Teatud mõttes ei ole eriti vahet, kui üks Tartu idu­ettevõte palkab endale noore asjatundja, kes on õppinud Londonis või Lissabonis. Oluline on, et tal on teadmised-oskused ning et ta on valmis kolima Eestisse, et siin töötada ja elada. Selles aga peitubki üks konks. 

Olles saanud hariduse ning sellega koos suhtlusvõrgustiku mõnes kaugemas ülikoolis, tekib olukord, kus vastavat inimest on keeruline Eestisse tagasi tulema mõjutada. Tartu on küll heade mõtete linn ja Eesti lausa «positively surprising», aga pelgalt kõlavast loosungist ei pruugi piisata.

Kui oleksime kindlad, et suudame Eestisse järjepidevalt oskustööjõudu meelitada, siis kas võiksime muretseda vähem ülikoolide rolli pärast ühiskonnas ning käsitleda kõrghariduse nõrgestumist väikeriigi paratamatusena? Ühelt poolt tundub, et probleem on ju lahendatud – maailm on häid ülikoole täis ning meil on igapäevase töö jaoks olemas ka vajalikud inimesed, kes on selles ka rahuldavalt edukad. Ning palju neid tippeksperte siis väikesesse Eestisse üldse vaja on.

Niisuguses visioonis peitub selge oht. Taandades kõrghariduse rolli ühiskonnas vaid ettevõtluses vajamineva rakendustasemeni või pakkudes selle tipptaset vaid võõrkeelsena, juhtub midagi esma­pilgul märkamatut, kuid pikas perspektiivis korvamatut. 

Peale füüsilise ruumi tegutseme inimestena ka emotsionaalses ja vaimses ruumis. Kui ühiskonnas puudub majakas, mis valgustab mõttemaailma kõrgemaid tasandeid, jõuavad selle tagajärjed paratamatult ka igapäevaelu kõige argisemate tegevusteni. Tulemuseks on eestikeelse mõttemaailma kängumine ning samm-sammult kulgev taandareng meie üleüldise teaberuumi kvaliteedis. Palju kulub siis aega, et jätta hüvasti teadmusühiskonnaga?

On veel teisigi tõsiseid väljakutseid. Meil on tekkimas sügav kriis harituse ning teaduse väärtustamisel ühiskonnas. Võime ju uhkust tunda selle üle, et meil on tasuta haridus ja see on laialdaselt kättesaadav kõigile, kuid nagu me teame, ei ole «tasuta sissepääs» ilmtingimata see, mis tõstab atraktiivsust või ka sisulist väärtust. «Tasuta» tähendab paraku puhtimagoloogiliselt ja kommunikatiivselt väärtuse vähenemist ning elu näitab, et tasuta asjadest ei oska inimesed lugu pidada. 

Ilminguid sellest pole keeruline leida: tudengid ei leia põhjust ega tunne huvi oma bakalaureusetööd ära teha, kuigi ülejäänud koolitee on lõpule viidud. Diplomit ei väärtusta ka tööandja. Kui kumbki neist ei ole sellesse protsessi rahaliselt panustanud, ei oska ei õpilane ega tööandja näha enam kõrghariduse väärtust. 

Vastandumisest

Austuse nappus viib kiirelt ka vastandumiseni – tänapäeva ühiskonna ühe põhihaiguseni. Miskipärast on meil arusaam, et kui minul on õigus, siis sinul ei saa järelikult enam õigus olla. Nii vastanduvad tööandjad ülikoolile, väites, et sealt ei tule piisavalt häid tegijaid ja et neil on vaja tegelik õpetus alles tööpostil anda. 

Teisalt vastanduvad ülikoolid tööandjatele, sest need nabivad tudengid liiga vara tööpostidele PHP-orjadeks ning lõpetajaid jääb vähemaks, mistõttu saab ülikool riigilt järjest vähem raha. Riik mõõdab ju ülikooli tulemuslikkust diplomeeritute arvuga.

Igas väljakutses peitub aga alati ka uus tugevus: võimalus, milleni muidu ei jõutaks. Kuidas leida moodus, mis ühendaks ülikoolis kraadi omandamise tegeliku töökogemusega? 

Probleemse olukorra parandamiseks on Tartus esimene samm ära tehtud. Nimelt on TÜ ning idufirmade eestvedamisel sündinud heade kavatsuste lepe. Dokumendile on praeguse seisuga alla kirjutanud Tartu ülikool ja 20 peamiselt tehnoloogiavaldkonnas tegutsevat Tartu ettevõtet: Contriber, Taxify, SprayPrinter, Tartu regiooni energiaagentuur, Leanest ja paljud teised. 

Leppele alla kirjutades nõustuvad ettevõtted palkama tudengeid tööle osalise tööajaga, võimaldama üliõpilastele paindlikke töögraafikuid, muutma nende töökoormust vastavalt õppeaja pingelisusele, suurendama nende töötasu pärast diplomi saamist, pakkuma vähemalt ühte praktikakohta aastas ning järgima mitmeid teisi põhimõtteid, mis motiveerivad üliõpilasi õpinguid lõpule viima ning soodustavad täisväärtusliku tööjõu tootmist.

Täna võib öelda, et on olemas hea toormaterjal. Potentsiaal on suur, sest inimesed on pigem avatud. On tavapärane, et kui minna nõu küsima, ollakse valmis seda nõu ka andma ja selles idus peitub võimas jõud. Tuleb vaid osata seda targalt ja hoolikalt kasvatada ning toita.

Oluline on taibata, et oleme siin Eestis ikkagi pigem kolleegid kui konkurendid. Tehnoloogiasektori pilgud on suunatud eelkõige Eestist väljaspool olevatele turgudele. 

Eluterve võistlus tuleb isegi kasuks, eriti kui näha selles pigem julgustust – kui sina suudad, suudan ka mina. See on vägagi erinev mõtteviis üksteise vastu võistlemisest, kus ühe võit on teise kaotus. Usun, et just taoline positiivne võistlusprintsiip on see, mis aitaks kogu Eesti ettevõtluskeskkonnal elutervelt areneda. 

Eesti tehnoloogiaettevõtted on teatud mõttes kogu Eesti rahvusvahelistumise esirinnas nii meeskondade loome kui ka ettevõtete töökultuuri poolest. Eelkõige seetõttu, et enamikul neist töötab mitmeid eksperte väljaspool Eestit ja mõned neist jõuavad lõpuks ka siia elama. 

Mitmekultuurilises ettevõttes õpitakse tundma ka teistsuguseid vaatenurki, ning see on hädavajalik nii erinevate oskuste täiendamiseks kui ka välisturgudel toimetulekuks. 

Rahvusvahelisus

Ekspordi vajalikkusest räägitakse Eestis palju, kuid raske on jõuda ekspordini, kui puudub elementaarne rahvusvahelise suhtluse kogemus. Tihe rahvusvaheline lävimine, mitmekultuurilised meeskonnad ja oskus end pidevalt üleilmsesse konteksti asetada aitavad edasi.

Ei saa mööda vaadata ka mõningatest negatiivsetest aspektidest. Mingis mõttes elavad idufirmad omaette mullis, mille alus on ambitsioon vallutada kogu maailma, suurendada ettevõtte mõttelist väärtust miljarditesse (unicorns) ja lõpuks kõik see suure raha eest mõnele suurkorporatsioonile maha müüa (exit). 

Seega on tähelepanu suuresti koondunud majandusedule ja tulemuslikkusele ning alustava iduettevõtte algne soov anda oma panus ühiskonda, areneb turu ja investorite survel tihti ettevõtte müügitulule suunatud tegevuseks. 

Kuidas jääb aga eneseteostuse, unistuste, elumõtte, visiooni ja selle teostamise teekonna nautimisega? Kuidas panustame ühiselt ühiskonna arengusse ning jätkusuutlikku ökosüsteemi?