Liis Puis on meditsiiniteaduste valdkonna arstiteaduse viimase kursuse tudeng, kes juba lapsena rääkis sõpradele, et ühel päeval saab temast arst. Klassikaaslased tegid tema kulul aga nalja, et kirurgi temast küll ei saa, sest Liisil ei tulnud käsitöötundides õmblemine kuigi hästi välja. See teda siiski ei morjendanud ja nüüd töötabki Liis selle nimel, et oma lapsepõlveunistus teoks teha.

Liis ise ei mäletagi aega, mil ta sai aru, et just arstiamet on see, millega ta tulevikus leiba teenida soovib. «Nii kaua, kui ma ennast mäletan, olen alati tahtnud arstiks saada. Kust see soov tuli? Ka see on müstika,» rääkis neiu. Ta lisas, et teisi variante pole ta isegi kunagi tõsiselt kaalunud. «Lasteaias juba teadsin, et minust saab operatsiooniarst. Sõna «kirurg» oli tol ajal veel mulle pisut võõras,» lausus arstitudeng. Enam Liis kirurgiks saada ei taha, küll aga on soov arstiks saada endiselt suur.

Kui neiu arstiametist räägib, lähevad tal silmad särama ja juttu jätkub kauemaks.  «Minult on tihti küsitud, kuidas ma suudan seda ametit õppida ja sel alal hiljem töötada, see on ju nii raske: pikad ja kurnavad tööpäevad, öövalved, suur vastutus ja raskete haigustega patsiendid. Ma olen alati vastanud, et see töö annab palju rohkem, kui võtab.»

Tervis on kalleim väärtus

Liis rääkis, et arstina on tal võimalus anda oma patsientidele tagasi nende kalleim väärtus – tervis. Või kui see pole võimalik, siis aidata neil haigusega toime tulla ja edasi elada. «On eelis puutuda kokku nii paljude erinevate inimeste ja nende lugudega. Igalt patsiendilt on midagi õppida,» lausus ta. Lisaks tõi Liis välja, et see on amet, kus pole võimalik kõike teada ja just see – võimalus õppida kogu elu – teda paelubki.

Peale meditsiini on Liis kokku puutunud ka hoopis teistsuguse valdkonnaga. Põhikooli ajal lõi ta kaasa Vanemuise näiteringis. Selle kaudu sattus ta mängima Vanemuise lavastuses «Hüppajad», kus mängisid näiteks Aivar Tommingas, Hannes Kaljujärv, Ott Sepp ja Helena Merzin-Tamm.

«Põhikooliõpilasena teatritükis kaasa teha – see oli ühe unistuse täitumine,» ütles ta. Seda aega oma elus peab Liis vägagi õpetlikuks. Eelkõige õppis ta ajaplaneerimist: korraga tuli käia nii koolis, «Hüppajate» proovis kui ka näiteringi proovides, sest samal ajal Vanemuise lavastusega tuli välja ka näiteringi etendus. Esietenduste vahe oli kõigest üks päev. Siiski peab Liis seda aega toredaks, sest tal oli võimalus näha teatritegemise telgitaguseid ja ta sai aimduse, kuidas sünnib üks lavastus.  

Teatrikogemus ei võitnud aga Liisi südant niivõrd, et oleks tahtnud ka edaspidi selles valdkonnas tegutseda. Õppima asus ta siiski Tartu ülikooli arstiteaduskonda, sest usub, et siin on heal tasemel arstiteaduse õppekava. Siit on tema sõnul võimalik saada head teoreetilised teadmised ja neid annavad edasi oma ala tipptegijad.

Liis rääkis, et praktilisi tegemisi on arstiõppes pigem vähe, aga ka see probleem on saanud leevendust tänu uuele praktika-aasta süsteemile, mis tähendab, et terve kuuenda kursuse on tudengid haiglas praktikal. Siiski leiab tudeng, et praktilisi tegevusi võiks olla alati rohkem, ka enne viimast aastat.

Kontaktõpe võiks olla suurem

Samas saab ta aru, et palju jääb vahendite taha kinni. «Olin eelmisel aastal kuu aega Austrias haiglapraktikal ning sealsel tudengkonnal olid oma ultraheliaparaadid, millega harjutada, oma väikesed õppelaborid, kus saab ükskõik mis ajal harjutada hea tasemega mulaažidel õmblemist, verevõtmist, kanüülipanekut,» kirjeldas Liis.

Eestis on õpe esimesel viiel aastal pigem teoreetiline. On ka praktilisi tegevusi, aga siiski üsna vähe. Liis tõi välja, et kontaktõppe osakaal võiks olla suurem. Kui ta loengute puhul toetab pigem e-keskkonnapõhist süsteemi, kus tudeng saab loengut kuulata endale sobival ajal ja seda vajadusel mitu korda, siis kahju on tal sellest, et praktikumid on lühikesed.

«Meil on kliinilises osas peamiselt tsükkliõppe süsteem: näiteks õpid kuu aega naistehaigusi, siis järgmised kuu aega neuroloogiat. Tihti tuleb oluline aine omandada lühikese aja jooksul ning peamiselt kodus iseseisvalt raamatuid lugedes. See ei ole aga sama kui arutleda praktikumis koos õppejõududega haiguste ja haigete üle ning käia patsientidega suhtlemas ja neid uurimas,» rääkis arstitudeng.

Liis läks Austriasse Graz’i ülikoolihaiglasse teadmisi omandama sellepärast, et soovis lähemalt tutvuda mõne teise arenenud riigi meditsiinisüsteemiga. Tema praktiseeris transplantatsiooni, plastikakirurgia ja üldkirurgia osakonnas. «Elasin kuu aega imeilusas looduses ja keskkonnas ning sain tipptasemel kirurge assisteerida operatsioonidel ning seda juba esimesest päevast,» rääkis Liis. Ta lisas, et kui kunagi peaks tal veel olema võimalus minna mõneks ajaks välismaale praktiseerima, siis üritab ta sellest võimalusest kindlasti kinni haarata.

Erinevusi Eesti ja Austria õppe vahel leidis tudeng mitmeid. Peamine, mida ta koges, oligi praktilise kogemuse hulk, mida Austrias on rohkem. Juba esimesel kursusel käivad tudengid operatsioonidel assisteerimas ja see on igapäevaõppe osa. Eestis on see pigem haruldane. Austrias on operatsiooniblokis tudengite telefoninumbrid ja kui kuskile operatsioonile on assistenti vaja, helistatakse kohe tudengitele. Liis ütles, et ta nägi Austrias väga vähe operatsioone, kus mõni tudeng polnud assisteerimas.

Peale pingelise õppetöö jõuab Liis tegeleda ka paljude muude tegevustega. Ta ise jäi küll tagasihoidlikuks, öeldes, et tegelikult pole asju üldse väga palju, vaid täpselt parajas koguses, et jõuaks igasse tegevusse piisavalt panustada. Liis töötab haiglas abiarstina, Vanemuise kontserdimajas piletöörina ning ta on ka TÜ arstiteaduse noorematele tudengitele andnud ja annab ka edasi seminare mitmes aines. Selle aasta juulist kuulub ta ka Tartu ülikooli senatisse ning on residentuurikomisjonis. Lisaks eelmainitule tegutseb ta ka aktiivselt Eesti arstiteadusüliõpilaste seltsis, kirjutab meditsiiniteemalisi artikleid ja üritab ka teadustöös jalga ukse vahele saada.

Iga kogemus on oluline ja arendav

Küsimusele, miks ta seda kõike teeb, on Liisil lihtne vastus: see teeb teda õnnelikuks ja ta usub, et see ongi oluline.

Iga kogemust, mis eespool loetletud sai, peab ta tähtsaks ja arendavaks. Haiglatöö annab talle hea erialalise kogemuse, töö kontserdimajas hea suhtlemisoskuse ja võimaluse nautida kontserte, ning õpetajasoont on temas enda sõnul alati olnud.

Otsus kandideerida senatisse ja minna residentuurikomisjoni tuli tema jaoks üsna ootamatult. Liis oli enne seda kaks aastat Eesti arstiteadusüliõpilaste seltsi haridusrühma juht ning kui aprillis sai ametiaeg läbi, jäi talle vaba aega. «Tundsin, et selle koha pealt on mu elus nüüd tühi auk,» lausus ta. Teiste soovitusel astus ta residentuurikomisjoni, sest see teema puudutab teda väga. «Residentuur on nii minu kui ka paljude teiste noorte arstide tulevik,» seletas ta.

Senatisse soovitati Liisil kandideerida ja kuna haridusrühmas tegeledes proovis ta arstiõpet veelgi paremaks muuta, siis tunduski senatisse astumine olevat hea võimalus laiemat pilti näha. «See on suurepärane võimalus saada osa kogu TÜ tegemistest ja toimimisest ning anda ka omapoolne panus asutusele, mis on andnud mulle minu jaoks hindamatu väärtusega hariduse ja harituse,» ütles ta.

Lõpetuseks uurisin Liisi käest, kus ta näeb end kümne aasta pärast. «Üks mu õppejõud armastas ikka öelda, et plaanid lähevad luhta, aga kui plaani pole, siis läheb kõik kindlasti luhta. Seega tundub turvalisem omada mingit plaani. Ütlen siis nii, et loodan, et kümne aasta pärast olen töötav arst, kellel on armas pere ja kes on samamoodi ümbritsetud oma armsatest sõpradest nagu praegu,» lausus Liis.

Liisi lemmikud

• Raamat, mis jättis sügava mulje: Vahur Kersna «Ei jäta elamata»
• Film, mida vaataks veel: hea tuju toob alati «Mamma Mia»
• Muusika, mis teeb alati tuju heaks: seriaali «Sõbrad» tunnusmeloodia
• Telefonirakendus, mis on teinud elu lihtsamaks: taskulamp
• Koht, kus tulevad parimad mõtted: rattaga metsa vahel sõites