Läksin Erasmuse õpirändeprogrammi kaudu aastaks õppima Madridi. Hispaania keele ja kirjanduse erialal on sõlmitud partnerlusleping Madridi Complutense’i ülikooliga, mis võimaldab nii bakalaureuse- kui ka magistritudengitel semestri või erandjuhul kahe semestri vältel välismaal õppida.

Mul oli harukordne võimalus veeta Madridis terve õppeaasta, mille eest olen tänulik romanistika osakonnale. Selle aja jooksul täitsin kohustusliku õppekava ja õppisin seda, mis mulle meeldis.

Complutense’i ülikoolil on kaks linnakut, Moncloa ja Somosauguas. Moncloas on igal teaduskonnal oma hoone(d), mida jagatakse vahel ka teistega. Filoloogid «jooksevad» mitme hoone vahet, millest mõned on kaasaegsed ja teised nn sovetlikud. Ülikoolilinnakus on tagatud sportimisvõimalused (pallimängud, ujumine jne) ja toitlustus. Samuti võib leida mikrolaineahjusid kodutoidu soojendamiseks, mida võib süüa õues murul ja isegi kohvikus.

Sügissemestril õppisin rumeenia keelt, kirjandusteooriat, võõrkeele õpetaja aineid ja trükikunsti ajalugu. Rumeenia tundus mulle nii kauge ja põnev, kuid jõudis keele ja temaatiliste loengute kaudu mulle palju lähemale.

Õpetajaained jagunesid kaheks: grammatika ja kultuur. Grammatika õpetamist olin esimesel õppeaastal TÜ-s juba tudeerinud ja oleksin tahtnud õpetamise psühholoogilisi protsesse uurida, kuid sellist ainet sealses ülikoolis ei olnud. Tegelikult oli see küll õppeplaanis ja ka ruum oli määratud, kuid klassiukse lävepakul selgus, et ainet ei loeta. Kõige keerulisem oligi õppeplaani sobivaid aineid või ülikoolis ära jäänud ainetele väärilist asendust leida.

Kultuurilised erinevused

Kultuuriline pool tuli kasuks mulle kui õpetajale ja õpilasele. Näiteks eestlasena olen harjunud tegema käeviibet, mis märgib ükskõiksust või asjadel minnalaskmist. Hispaanlased tõlgendavad sarnast žesti ähvardusena, justkui oleks rusikat vibutanud. On ju riikidevahelised tülidki taolisest «sääsest» alguse saanud, sest kohal polnud pädevat lingvist-tõlki, kes oleks arusaamatused ära klaarinud. Õpetaja peab aga ka selliseid asju teadma.

Trükikunsti ajalugu võtsin omal soovil, kuid pidin sisus ja korralduses veidi pettuma. Semestri alguses käisin lubatud ajavahemikus ainet kuulamas, kuid hiljem selgus, et asjalikum jutt sai õpetajal poole semestri peal ettevuristatult otsa ja edasi rääkis ta niisama olulist ja ebaolulist. See, et jutt on võõrkeelne, ei tee seda kohe asjalikuks.

Linnas «eksimine» ja teater

Vabadel päevadel käisin muuseumites (minu lemmik on Prado kunstimuuseum) ja teatris vaatasin näiteks «Medeiat», «Don Quijote» balletti, käisin klassikalise muusika pühapäeval Teatro Realis või vaatamas hingedepäeva tavapärast «Don Juani»). «Eksisin» linnas ära, sest nii õpib uut paika kõige paremini tundma, või sõitsin linnast välja, näiteks El Escoriali ja ümberkaudsetesse küladesse. Rännakutel jõudsin kohtadesse, millest ei oleks osanud unistadagi: näiteks Alcarria külad, mis pole tavapärased erasmuslaste peab-minema kohad nagu Alicante rand, ööklubid või kiirtripp odava lennufirmaga. Neis paigus ja selle aja jooksul tegin südames ruumi uutele ja vanadele sõpradele, kellega vahetusaasta mind üllataval kombel taas kokku viis.

Milline raamat on hea?

Sügissemester sai võiduka punkti pärast sessi – olin saadud teadmiste ja hinnetega rahul. Kevadel jätkusid õpingud rahulikult. Ühel vaiksel nädalal tuli ka pere mulle Madridi külla. Nädala jooksul tegime-nägime nii mõndagi: vaatasime härjavõitlust, pärast mida ei peljanud me härjasaba sööma minna; nautisime ilusaid vaateid linnale; külastasime Pradot ja sõime parimat serrano sinki. Reisi tipphetkedeks olid protsessioonid ja retk Ciudad Encantadasse.

Teisel semestril võtsin vabaaineid (kirjastamine ja raamatuturg, reisikirjandus) ja kohustuslikke aineid (rumeenia keel, tekstianalüüs). «Raamatuturg» oli väga praktiline ja kasulik aine, mis kätkes nii filoloogiat kui ka ärijuhtimist. Ettekande ja lõputöö tegin Petrone Printi hämmastavast fenomenist. Ka õppejõud oli innustav – tal oli anne tuua välja kõik mõeldavad ja mõeldamatud «nurgad», mida ta esitas alati küsimuse vormis. Kuidas sa tead, et raamat on hea? Mitu raamatut tuleb enne avaldada, kui avaldad ühe menuki?

Hispaania kuninga vastuvõtt

Teine semester oli veelgi tegusam – kui oli aega, polnud mahti. Siiski jõudsin käia ka Hispaania kuninga vastuvõtul, mis toimus 9. mail ajaloolises Yuste kloostris Extremadura autonoomses piirkonnas. Samas kloostris veetis viimased eluaastad Hispaania kuningas Carlos I (Karl V), humanist ja filosoof, ka Erasmus Rotterdamist mõttekaaslane.

Euroopa päeval anti üle Carlos V nimeline elutööpreemia Sofia Corradile, Erasmuse programmi alusepanijale, keda kutsutakse hellalt Mamma Erasmuseks. Erasmuse-idee hakkas idanema siis, kui koduülikool ei tunnustanud Corradi välisõpinguid. Ta lõpetas ülikooli seetõttu aasta hiljem. Kuigi tema sai seda endale lubada, hakkas ta mõtlema, mis saab teistest sama murega silmitsi seisvatest tudengitest.

Corradile olid teiste seas tänu avaldama tulnud Euroopa Parlamendi president Martin Schulz ja Tema Majesteet Hispaania kuningas Felipe VI. Preemia üleandmisele olid kogunenud ka Erasmuse välistudengite esindajad Hispaanias, vähemalt üks igast riigist.

Felipe VI märkis oma kõnes, et Erasmus on riikideülene ja ühismeelne. Ta lisas, et Erasmuse tudengid aitavad säilitada neid väärtusi ja euroopalikku ühtekuuluvustunnet.

Martin Schulz kutsus kohalviibijaid üles keskenduma aga sellele, mis meid liidab, mitte sellele, mis meid lahutab. Sofia Corradi rääkis sellest, mida Erasmuse programm on andnud üliõpilastele ja Euroopale – oskajad ja edasiviivad inimesed. Tema sõnavõttu jääb ilmestama mõte, et Erasmuse programmis osalemise eesmärk ei ole saada paremaks oma valdkonnas või erialal, vaid saada paremaks inimeseks.

Mina leidsin tasakaalu elamise ja õppimise vahel. Erasmus ja kõrgkool kasvatavad nii inimest kui ka asjatundjat. Tartu ülikool on minu alma mater – vahetusaasta kinnitas mu uskumust, et TÜ-s pakutavad võimalused ja haridus ei jää Euroopale alla ning on paljuski hoopis paremad. Madrid on suurepärane koht enese täiendamiseks, kuid ei kaalu üles kodumaad ja -ülikooli.