Möödunud kuul tähistas kehakultuuriteaduskond 85. aastat akadeemilise spordihariduse andmisest, sealhulgas esimese spordiseltsi 105. sünnipäeva.

Kehakultuuri dekaan professor Priit Kaasik tunnistab, et juubeli puhul peatuti tõsiselt teemal, kuhu praeguseks on jõutud. Õpetuse idee pole 85 aasta jooksul suuresti muutunud, küll aga on ajakohastatud ja arendatud õppekava, arvestades nii ühiskonna nõudmisi kui ka kõrgharidusruumis ja Tartu ülikoolis asetleidnud muutusi.

Hoolimata kriitikast, mis on saatnud treenerikoolitust, arvab professor Kaasik, et teaduskonna tervis on praegu päris hea. Piisavalt palju on tudengeid ja vastuvõtt on igal aastal püsinud suur, eriti füsioteraapia õppekava puhul, mille konkurss on ülikoolis üks suuremaid. See, et tulevased treenerid on ette võtnud tee Tartu ülikooli, teeb professor Kaasikule head meelt. Treeneri töö on tegelda inimesega, seetõttu peab tal olema piisav pädevus ja arusaam, mida ta täpsemalt teeb. «Kui õpetaja töötab halvasti, siis jääb tal õpilasele midagi edastamata, kui treener töötab halvasti, siis võib ta inimese organismi ka rikkuda,» ütles ta.

Akadeemilise haridusega treenereid on Eestisse väga vaja. Tartu ülikooli akadeemilise spordiklubi juhatuse liige Harry Lemberg arvab, et noortel treeneritel ei ole lihtsalt kuskile konkurentsivõimelisse asutusse tööle minna. «Oleme demokraatlik riik olnud suhteliselt vähe aega, spordisüsteem ei ole veel piisavalt arenenud ega ole võimeline tagama noortele treeneritele äraelamiseks piisavat sissetulekut, mis oleks kõigele lisaks veel ka motiveeriv,» ütles ta.

Murekohana toob professor Kaasik veel välja asjaolu, et treenereid on erinevaid, on neid, kes saavad diplomi kätte mõne nädalavahetusega, ja neid, kes näevad ülikoolis selleks vaeva kolm aastat. Samas on valukohaks ka haritud treenerite adekvaatne erialaline rakendamine ja tasustamine. Professor Kaasik leiab, et akadeemilise haridusega treenerid on läbinud laiapõhjalise ettevalmistuse, neil on olemas vajalikud teadmised selleks, et töötada inimesega. Ilma põhjalike teadmisteta ei ole inimese organismi mõjutamine efektiivsuse suunas ilma suuremat kahju tekitamata mõeldav.

Professor Kaasik tunnistab, et asjaolu, mis nõuab sügavamat analüüsi ja kohendamist, on tasakaal teoreetilise õppe ja praktiliste õppeainete vahel. Üha enam torkab silma vajadus suuremamahulise praktika järele, ent siingi on keeruline seda õppekavasse sisse panna. «Sesoonsus on näiteks spordi- ja liikumistegevust suuresti mõjutav faktor, alates eri  spordialadest ja praktikabaasidest ja lõpetades võimalustega edukate ja silmapaistvate treenerite-praktikute rakendamisega õppetöösse,» ütles professor. Lisaks on koostöö praktikabaasidega väga erinev – kõik ei pruugi ülikooli plaanidega kaasa tulla, kuna neil pole lihtsalt võimalusi. Peale kõige on praktikante, keda majast välja saata, samuti palju. See tähendab, et praktika sidumisel õppekavaga tuleb väga paljud aspektid läbi kaaluda ja see on juba omaette teadus.

Juubelipidustuse ajal autasustati kehakultuuriteaduskonnas Tartu ülikooli väikese medaliga emeriitprofessor Toivo Jürimäed, professor Mati Pääsukest ja professor Vahur Öpikut. Tartu ülikooli aumärk anti lektor Inga Neissaarele, assistent Kadri Pillile, sekretär Hille-Kai Laidule ja sekretär Marju Pedastele.