Igal aastal tõstab Tartu ülikooli akadeemiline perekond enda hulgast esile õppejõudusid, kellega on üliõpilased eriti rahul. Tänavu kiitsid tudengid Krõõt Kaljusto-Muncki (humaniora valdkond, inglise keele õpetaja), Kristel Ruutmetsa (socialia valdkond, inglise keele didaktika lektor), Toomas Tammaru (realia et naturalia valdkond, zooloogia professor) ja Innar Tõru (medicina valdkond, psühhiaatria vanemassistent). Aasta õppejõud valgustavad pisut, milliseid didaktilisi meetodeid nad kasutavad, kuidas oma loenguid meeldejäävaks teevad või millisel viisil oma positiivset meelelaadi värskena hoiavad.

Kui pikalt olete õppejõuna tööd teinud?

Toomas Tammaru (TT): Regulaarses õppetöös osalen kolmeteistkümnendat aastat, võlunud ongi eelkõige ehk eduka õppimise ja õpetamise episoodid. Ise olen õppinud üllatavalt palju: vajadus õpetada sunnib asju enda jaoks võimalikult selgeks mõtlema. Taas olen selles protsessis  avastanud, et mu varasem arusaam pole olnud päris õige. Olen püüdnud õpetada eelkõige oma erialale iseloomulikku mõtlemisviisi, mida siiski ei saa teha fakte vältides.

Kristel Ruutmets (KR): Õppejõuna olen töötanud alates 1997. aastast ning õpetanud nii üldist kui ka erialast inglise keelt eri tasemetel, suulist väljendusoskust ning tulevastele I ja II kooliastme õpetajatele mõeldud inglise keele didaktikat ja maalugu. Mind on paelunud töö vaheldusrikkus ja paindlikkus, praktilise suunitlusega õppeained ning võimalus näha, kuidas üliõpilased õpitut oma koolipraktikas rakendavad.

Innar Tõru (IT): Hea küsimus, ma arvan, et 2001. aastast. Aasta õppejõud olen esimest korda.

Krõõt Kaljusto-Munck: Keeleõpetajana töötasin juba üliõpilasena. Keelekeskusesse tulin tööle 1992. aastal kohe pärast ülikooli lõpetamist ja töötasin seal 1996. aastani, seejärel kolisin Taani. Ülikooli ja keelekeskusesse tulin tagasi 2011. a sügisel.

Mis teeb ühest õppejõust hea õppejõu?

TT: See on küsimus pigem üliõpilastele. Küll julgen kuulutada arusaama, et ülikoolist teeb ülikooli see, et siin õpetavad tegevteadlased.

KR: Äärmiselt keeruline vastata. Oletan, et tegu on sobiva kombinatsiooniga ametialastest teadmistest ja oskustest ning isikuomadustest, mida on võimalik rakendada sobiva sihtrühma peal. Peale selle pidev enesetäiendus ja -analüüs. Kõik see võiks viia olukorrani, kus reaalne õppetöö kattub õppejõu ettekujutusega heast ja efektiivsest õppetööst või on sellele ligilähedane.

IT: Õppejõu töö on minu meelest nagu dirigendi- või näitlejatöö, mis sõltub väga palju auditooriumist. Sa võid olla väga hea näitleja, aga kui auditoorium sellest ei huvitu, mida sa teed, siis etendusega imet ei sünni! See, et sain aasta õppejõu tiitli, on minu meelest paljude asjade kokkulangemine. Inimesed, kellele minu õpetamisstiil meeldis, olid tänavu aktiivsemad kui need, kellele minu lähenemine ei pruukinud meeldida.

Mida te enda õpetamisstiili juures silmas peate?

IT: Mõni õppejõud võib rohkem olla dialoogi pidaja, teine asetab rõhu akadeemilisele aspektile ja kolmas püüab õpetatavat materjali siduda igapäevaeluga. Mõtlen sellele, et informatsioonitulvas, mida tudengitele edastatakse, ei ole otstarbekas laskuda ülipeentesse detailidesse. Püüan loengus tudengitega kontakti hoida. Nagu ma juba ütlesin, hea etenduse jaoks on tarvis huvitunud publikut ja nende motivatsiooni tuleb hoida. Lähen loenguruumi tudengite ette ja püüan põleda. Äratada vaimu ja kirge! Inimlik külg psühhiaatrias tekitab emotsioone ja on tudengite jaoks ehk kaasahaaravam kui mõni teine distsipliin.

KK-M: Tasub mõelda oma headele õpetajatele ja mis nende tundides meeldis. Mõtlen tihti näiteks oma inglise, rootsi  ja vana-kreeka keele õpetajatele, kelle tunnist läksin kiiruga bussi peale, et kodus võimalikult kärmelt õppimisega peale hakata. Need õpetajad olid eelkõige inimestena lahked ja väga targad. Head õppejõud lõid positiivse õppimiskeskkonna, mis mulle üliõpilasena meeldis. Taanis Århusi ülikoolis õppides meeldis mulle, et ülesandeid tuli lahendada väikestes rühmades. Õppisin hindama hea rühmatöö dünaamikat ja proovin seda kasutada ka oma keeletundides.

KR: Püüan piisavalt põhjalikult kavandada ja ette valmistada, et õppetöö sujuvalt laabuks. Õppetöö ajal säilitada rahuliku ja heatujulise meele, aktiivsuse ja tegevustes vaheldusrikkuse. Näha üliõpilastes partnereid, kellega suheldes olla avatud, salliv ning võimaluste piires kompromissialdis. Hoida kinni tähtaegadest ja lubadustest.

Hea üliõpilane teab väga palju, seega on ka pisut ohtlik. Isegi, kui oled oma kitsal alal väga hea, siis õpetama pead sa pisut avaramat välja.

- Innar Tõru

TT: Eelkõige pean oluliseks positiivse õhkkonna loomist. Õhkkond tekib suhtlemis-  ja suhtumisstiili kaudu. Püüan olla maksimaalselt avatud ja pingevaba – just see viimane alati muidugi ei õnnestu, aga eks pikapeale läheb paremaks. Suhtumisstiili osas püüan kõigepealt jätta mulje, et võtan ise asja tõsiselt, õnneks ma selleks väga palju teesklema ei peagi. Teiseks loodan, et kui kogeda, et õppejõud on kursuse õnnestumise nimel tööd teinud, inspireerib see üliõpilasi samaga vastama. See viimane lootus pole siiski just väga suur: mäletan, ega ma ise küll osanud üliõpilasena aru saada, et õppejõud ka tööd teevad ning ei suutnud seda siis ka hinnata. Vaevalt, et tänapäeval on asjad väga teisiti.

Kas teil on ette tulnud hetki, mis on jalust niitnud, kuid lõpuks siiski andnud indu edasi liikuda?

TT: Jalust niitmist pole õnneks juhtunud. Eks see muidugi masendust tekitab, kui satun järjest lugema kolme väga nõrka eksamitööd – oh mille nimel ma küll oma aega raiskasin –, kuid kui kolm järgmist tööd juhtuvad tugevad olema, läheb tuju jälle paremaks. Jalust niidaks ehk see, kui õppekava muutuse või muu sellise tõttu peaksin oma ainetest loobuma, eks neid ole nüüd üle kümne aasta arendatud nagu oma lapsi.

KK-M: Alati ei tule positiivne tagasiside, möödunud semestril oli näiteks keegi, kes lõpetas kursuse ja andis tagasiside läbivalt «pigem mitte», kuid ka see käib asja juurde. Kõigile ei saa ega tohigi meeldida. Asi, mida teen, peab minu jaoks olema mõtestatud. Hea õppematerjaliga on kerge töötada, aga kui kogu kursus tuleb endal kokku panna, nagu sageli erialakeele kursuste puhul, siis on kõige suurem töö vaja ära teha enne klassi ette jõudmist.

IT: Tagasisidega on nii, et see on metodoloogiliselt kallutatud. Sinna lähevad kirjutama ilmselt need, kellele väga meeldis või siis hoopis need, kellele ei läinud üldse korda ja siis nad kirjutavadki midagi sellist, mida sa võib-olla ei tahaks teada saada. Tõenäoliselt suur hulk ei viitsi arvamust avaldada. Kõigile ei saa meeldida, sa pead lähtuma nendest väärtustest, mida õigeks pead, ja lootma, et see sobib ja läheb korda paljudele.

Kas teil on tulnud ette üle oma varju hüppamist?

TT: Seda pole vist juhtunud. Pean ennast üsna plaanipäraseks tegutsejaks ja orienteerun pigem kriisiolukordade vältimisele, kui nende elegantsele lahendamisele. Siiski tuleb meelde, kui lindude populatsioonidünaamika loeng sai tehtud 400-leheküljelise raamatu põhjal ühe nädalavahetusega. Päris hea sai, siiamaani kasutan ilma suuremate muutusteta.

Mida olete õppejõuna tudengite peal katsetanud?

KK-M: Inglise keele tundides kasutame The Guardiani artiklite põhjal koostatud lugemisharjutusi. Rootsi ja taani keele tundides kuulame hääldusharjutustena Youtube’ist laule, vaatame uudiseid ja katkendeid telesaadetest. Kuna meil keelekeskuses on vapustavalt hea tehnikaga keeleklassid, siis on kõik võimalik. Küll aga peab see tegevus olema selles mõttes õigustatud, et ei tohi ajaliselt rohkem täita kui ainult illustratiivset rolli. Kui keegi küsib mingi riideeseme või roa kohta, siis seda saab kohe guugeldada ja üliõpilastele näidata. Visualiseerimine aitab minu meelest keeleõppele väga hästi kaasa.

IT: Loengut on võimalik väga erinevalt pidada. Loengutes ja seminarides kasutame patsientide abi, nad räägivad tudengitele oma probleemidest ja muredest – see teeb materjali kohe elusaks. Kindlasti toob see sisse inimliku dimensiooni ja tõmbab emotsionaalselt kaasa.

TT: Kui, siis seda, kas loengute täistekstide vaba kättesaadavus vähendab oluliselt loengute külastatavust. Ei ole vähendanud. Kaks võimalust: kas tekstid on kehvad või on siiski ka suulisel loengul mingi lisaväärtus.

Milline on hea tudeng?

TT: Hea üliõpilane kasvab võimalikult kiiresti välja koolilapse rollist. Koolis on ehk osalt paratamatu, et õpilaste ja õpetajate vahel on rindejoon, sellisest suhtumisest peaks ülikoolis kähku üle saama.

KK-M: Ta käib iga kord kohal, on korralikult ette valmistunud ja küsib täpseid ja põnevaid küsimusi. Mõni küsimus on isegi selline, et pean vastuse välja uurima järgmiseks korraks, ei hakka kohe huupi pakkuma. Ta on üliõpilane, kelle puhul ei taha, et ta jalutaks loengust minema tundega «oleksin võinud selle materjali kodus omandada». Tundi tulemine ja tunnis kaasa töötamine on tema jaoks oluline ja ta oskab seda hinnata.

KR: Ta teab, miks ta ülikoolis õpib ning liigub sihikindlalt valitud eriala suunas. Ta on suhtlemis- ja koostööaldis, uudishimuliku meele ja loova lähenemisega, töökas ja kohusetundlik, endast ja teistest lugupidav.

IT: Minu meelest ei ole olemas halba õppejõudu, on olemas halb õpilane. Mõni õppejõud teeb midagi, mida vaatad, et selline tahaksin isegi olla. Mõni õpetab selliseid asju, millele vaatad, et seda ei tahaks küll teha, siis saadki neist edaspidi hoiduda. Igal juhul on tudengil õppejõududelt midagi õppida. Hea üliõpilane õpib igal pool midagi, aga eelduseks on see, et ta on motiveeritud ja uudishimulik. Mulle meeldib, kui nad on huumorisoonega.

Mis hoiab teid õppejõuna innukana?

KR: Innukad ja motiveeritud ning motiveerivad üliõpilased, võimalik, et oma osa lisab ka mu positiivne meelelaad.

TT: Kolm asja. Nendeks on loomupärane huvi ülesandeid lahendada, psühholoogiline inerts ja abstraktne kohusetunne. Kohusetunne sünnib sellest, et saan ju oma põhitööna maksumaksja raha eest teha seda, mida ma siin maailmas tegelikult kõige rohkem tahangi teha ehk putukaid uurida. Seetõttu tunnen vajadust anda vastu ka midagi käegakatsutavamat kui Hirschi indeks. Muidugi ei pea ma ka sellesse investeerimist kindlasti vähetähtsaks ressursside kulutamise viisiks.

KK-M: Keeleõpetaja on hea olla, sest keeli tahetakse õppida. Üliõpilased, kes tulevad keeli õppima, on huvitavad ja targad noored inimesed, nendega suhtlemine võib päeva värvilisemaks muuta. Kui tund läheb hästi, annab see väga palju energiat. Igapäevane mitme klassitäie üliõpilaste ees seismine nõuab lugupidamist nende vastu ja selle töö armastamist.

IT: Mul on üks asi, mida olen püüdnud järgida. Kutsun seda sallivuse printsiibiks. Ma saan aru, et minu jaoks on psühhiaatria põhiteemaks, millele praegu keskendun. Tudengitel on niivõrd palju eri distsipliine, mida nad peavad korraga omandama, mistõttu ei pruugi nad olla psühhiaatriast nii vaimustunud kui mina. Kui mõni haigutab tunnis, siis püüan näha laiemat konteksti: ta on võib-olla kooli tulnud öövahetusest või hoopis ööklubist. Kui ta hommikul haigutab, siis näib see möödapääsmatu nähtusena. Võtan seda kui loomulikku osa elust.