Järgmise aasta Tartu ülikooli eelarves on traditsiooniliselt kindel koht ka kultuuri- ja sporditegevustel. Summad, mis neile kahele valdkonnale eraldatakse, ei tähenda aga sugugi ainult professionaalsete tegijate toetamist. Tegelikkuses on ülikoolile kõige tähtsam luua liikmeskonnale võimalused huvitegevuseks.

Oluline osa otsustamises, mida ja kui palju ülikool liikmemaksude tasumisega toetab, on mõlema valdkonna arengukaval. Huvitegevuse eest vastutavad mittetulundusühingud TÜ akadeemiline spordiklubi ja Tartu üliõpilasmaja on teinud järgnevateks aastateks varasemast põhjalikumad ja sarnastele alustele toetuvad arengukavad.

Ülikooli kantsleri Andres Liinati sõnul on uutes arengukavades senisest konkreetsemalt välja toodud sihtrühmad, kellele MTÜ-de tegevus on suunatud. Mõlemal juhul on esmatähtis ülikooli aktiivne liikmeskond ehk üliõpilased ja töötajad. Samuti on täpsemini kokku lepitud, milliseid teenuseid neile osutada.

«Oluline on ülikooli ja üliõpilaste kultuuri- ja sporditraditsioonide hoidmine. Me toetame Tartu ülikoolis sportimist ja kultuuri üleüldiselt, mitte ainult seepärast, et koguda professionaalsete tegijate toel endile kuulsust,» kinnitab Liinat. Pigem püüavad ülikool ja mittetulundusühingud oma vahendite abil aidata ja pakkuda ülikooliperele võimalusi jätkata või alustada uut tegevust. Seda nii harrastajate kui ka professionaalsel tasemel, kuid oma ala tippudega konkureerimine ei ole kindlasti eesmärk omaette.

Harrastus või profitegevus?

Harrastusliku ja professionaalse tegevuse vahel valikute tegemine on alati olnud dilemma nii kultuuritegevuse kui ka spordiklubi jaoks. Kantsler tunnistab, et pürgimine täiuslikkuse poole on arusaadav,  kuna ülikooli mitmed kollektiivid on oma valdkonnas väga heal tasemel.

«Aga endale tuleb aru anda, et suund  professionaalsusele võib minna vastuollu organisatsiooni enda olemuse, põhimõtete ja ressurssidega. Näiteks ei pea meie sümfooniaorkester olema võrreldav Berliini filharmoonikutega. Peame olema realistid,» ütleb ta.

Kui harrastajate tase muutub professionaalseks, on see ühest küljest suur au ja tunnustus, teisalt aga tekitab valdkonna sees ka tõsise dilemma. Kui avalikkuse huvi ja ootused suurenevad, peaks justkui veel kõrgemale püüdlema. Samas ei tohi see areng tulla aga teiste kollektiivide arvelt.

Kantsler toob näiteks spordiklubi ja Rocki korvpallimeeskonna. Aastal 2000 võttis spordiklubi kohustuse arendada oma katuse all füüsiliselt ja organisatsiooniliselt Tartu tippkorvpalli, tänaseks päevaks on see kohustus ja avalikkuse ootused aga selgelt vastuolus meie võimalustega.

Kuigi korvpallimeeskonnal  on palju toetajaid, on viimasel kaheksal aastal eelarve defitsiidi katnud spordiklubi. Selle hooaja prognoositav defitsiit  on suurusjärgus 80 000 eurot. Liinat leiab, et kui meil ei õnnestu leida rohkem toetajaid, on see  teiste spordialade vastu ebaõiglane. Ülikool korvpallimeeskonda otse rahaliselt ei toeta. Kui arvestada ülikooli liikmemaksu osaga spordiklubi tuludes (40%) ning sellega, et spordiklubi peab ka sellel aastal eelarve tasakaalu viima oma sisemiste ümberjagamiste kaudu, siis oleks ülikooli kaudne panus Rock eelarvesse ligi 87 000 eurot. Kui aga leida puuduvale osale lisakatteallikaid, siis vaid 56 000 eurot.

«Rocki defitsiiti oleme suutnud viimastel aastatel vähendada. Rohkem kulusid me aga kokku hoida ei saa, sest kvaliteet ja võidud on Tartu korvpallisõprade jaoks väga olulised.»

Koostöö tähtsus

Lahendus võiks olla Rocki muutumine ülelinnaliseks projektiks. Kui Tartu linn oli alguses selle poolteist aastat välja käidud idee poolt, siis nüüdseks on kohalik omavalitsus oma meelt muutnud. Ideaalis aga ei peaks ülikool tegelema profimängijate leidmise ja palkamisega, vaid võiks keskenduda hoopis üliõpilaskorvpallile nagu TTÜ, kelle meeskond on praegu Eesti meistrivõistlustel kolmandal kohal.

Spordiklubi jaoks on olulised eelkõige heade õpitulemustega tublid üliõpilassportlased. Alates sellest sügisest annab spordiklubi igal aastal välja kuni viis spordistipendiumi, et motiveerida tudengeid õppimist sportimisega ühendama.

Rahvusülikoolina on Tartu ülikoolil roll ka üliõpilastraditsioonide järjepidevuse tagamisel. Kui spordiklubi on tänaseks juba 105 aastat vana, siis Tartus on tudengid laulnud ja pilli mänginud juba enam kui 200 aastat. Samuti annavad nii spordi- kui ka kultuurikollektiivid ühiste tegemiste kaudu hea võimaluse hoida vilistlasi ülikooliga seotuna.

Spordiklubi pakub praegu võimalust tegelda 17 spordialaga, üliõpilasmaja hoolitseb aga 12 kultuurikollektiivi, lisaks ka Y-galerii käekäigu eest. Kultuurivaldkonna finantskohustusi jagab TÜ koos maaülikooliga.

«Tõsi, liikmemaksude puhul on erinevus mitmekordne, sest kohustused on jaotatud proportsionaalselt tudengite arvuga,» ütleb Liinat. Laiemapõhjalise koostöö näitena on üliõpilasmaja kultuuritegevus aga väga positiivne  eeskuju, mida võiks laiendada ka spordiklubile.

Mitme kõrgkooli koostöö tähendab ka võimalust linnaga intensiivsemat ja konkreetsemat koostööd teha. Näiteks on Tartu linn pakkunud välja mitmeid variante, kuhu võiks rajada uue üliõpilasmaja, mis lahendaks kultuurikollektiivide killustatuse ja pideva ruumikitsikuse probleemi.

Kantsler tunnistab, et praeguse hoone väikeseks jäämine on kultuuritegevusele suur mure. Korraga saab majas tegutseda vaid väike hulk kollektiive, ideaalis võiks üliõpilasmaja olla aga tõeline üliõpilaste kooskäimise koht, kuhu keskmine tudeng satuks tihedamini kui mõned korrad aastas.

«Paljudes maailma ülikoolides on oma söögi- ja joogikohad, mida üliõpilased ise peavad.  Kirjutasime ja saatsime koos maaülikooliga ka ühe sarnase kontseptsiooni ministeeriumidele. Järgmises EL-i toetusrahade jagamises võiks see vahva arendusprojekt tähelepanu leida, kindlasti võiks riik olla siin meile toetav partner.»

Ka spordiklubi vajab peale sisemise arengu taristu uuendamist. Näiteks on ülikooli staadion üsna kehvas seisukorras. Ka näeb ülikooli pikaajaline investeeringute plaan ette, et kehakultuuriteaduskond võiks liikuda Jakobi tänavalt Ujula tänavale.

Rahajagamise murekohad

Seda, kui palju keegi täpselt raha saab, otsustavad suuresti ühingute juhatused. Ülikooli esindajad spordiklubi ja üliõpilasmaja üldkoosolekutel annavad küll soovitusi, kuid lõpliku valiku teevad ikkagi juhatused oma liikmete soove ja vajadusi arvesse võttes.

«Meiepoolne rahastus on aastate lõikes suhteliselt sarnane. Vahel tuleb küll arvestada erakorraliste kulutustega, nagu näiteks mullune TÜ mäetipu vallutamine,» toob Liinat näiteks. Igal kollektiivil on konkreetsel aastal  mõni tähtsam sündmus, millele tähelepanu pöörata. Olgu siis suur juubel, uute vahendite soetamine, kolimine või reis mõnele festivalile. Tuleb vaid vaadata, et pikas perspektiivis saaksid kõik mõistlikul määral toetatud ja keegi ei jääks kõrvale.

Kuigi tegevusalade hulgalt on üliõpilasmaja ja spordiklubi hästi võrreldavad ning ka ühe uus maja ja teise staadioni uuenduskuur ja spordihoone laiendamine läheksid umbes sama palju maksma, siis üldises rahalises mõttes on tegu kahe täiesti erineva asjaga. Ainuüksi spordihoone haldamine on palju kallim kui üliõpilasmaja ülalpidamine.

Järgmiseks aastaks planeeritud liikmemaks, mida ülikool toetusena maksab, on spordiklubile 948 000 ja üliõpilasmajale 264 000 eurot. Küll tuleb aga arvestada ka sellega, et mõlemad üksused maksavad ülikoolile kinnisvara kasutamise eest renti, nii et osa nende kuludest tuleb tegelikkuses ülikooli kassasse tuluna tagasi.

Siiski tuleb tähelepanu pöörata sellele, et kuigi üliõpilasmaja eelarve on spordiklubi omast mitu korda väiksem, moodustab sellest ülikoolide liikmemaks enam kui 70%. Spordiklubi eelarve puhul on vastav osakaal 40%. Seetõttu oleme seadnud eelkõige üliõpilasmaja juhatusele selgema eesmärgi omafinantseeringut suurendada ning leida uusi toetajaid.

«Peame aru saama, et üldkulud ei vähene,» teab kantsler. Elu läheb paratamatult kallimaks, sealhulgas ka hoonete haldamine ja remont. Seetõttu tulebki motiveerida nii spordi kui ka kultuuri eestvedajaid mitte ainult ülikoolile lootma. Kultuurikollektiividele on sponsorite leidmine raskem kui spordis. Näiteks koorilauljate rõivastele toetajate logosid ei pane, rahaandjad tahavad aga ise tavaliselt hästi  nähtavad olla. Seetõttu on vaja leida kultuurile omasemaid rahastamise viise, kirjutada projektitaotlusi või leida kollektiividele vadereid.