Viimasel ajal torkab Eesti väljaannete veebiuudiseid lugedes aina enam silma see, kuidas mõned ajakirjanikud teevad kõik, et saada rohkelt loetav uudislugu.

Eelmise kuu lõpus vallutas Eesti meediat uudis, et Põhja-Tallinna linnaosavanem Karin Tammemägi vabastati ametist. Mis juhtus edasi? Ajakirjanikud tormasid kohale, astusid ilma koputamata kabinetti, mõni lasi isegi ühel ametnikul ukse lukust lahti keerata. Ajakirjanikud ei saanud sõnagi suust, kui nad rahulikult kabinetist välja juhatatati.

Pärast seda ilmus Delfis uudisvideo sellest, kuidas ajakirjanikud visati kabinetist välja. Ei see uudis ega video, mis näitas ainult ebaviisakat sissemurdmist, andnud mingisugust teavet selle kohta, mis linnaosas täpsemalt toimus või mis põhjustel inimene ametist vabastati. Miks seesugune uudis üleüldse veebi üles pandi? Eks ikka klikkide kogumiseks.

Viimasel ajal märkab seesugust tegutsemist aina enam. Mis on saanud objektiivsusest ja tasakaalustatud uudiste kirjutamisest? Nüüdisajal võetakse sotsiaalmeediast kellegi väide millegi või kellegi kohta ja pannakse veebi üles. Fakte ei kontrollita, inimese käest ei küsita ega anta vastaspoolele sõna. Iseenesest mõistetav reporteritöö puudub või on lombakas. 

Mida seesugused juhtumid Eesti ajakirjanduse kohta ütlevad? Ilmselt seda, et mõned ajakirjanikud ja väljaanded unustavad eetika ja kõrgtasemelise ajakirjanduse põhimõtted kohe, kui tundub, et kusagil on skandaalilaadne sündmus aset leidnud. Mis isegi hullem – nad unustavad elementaarse viisakuse. Mõistan, et klikid tähendavad raha, kuid kas see on väärt seda, et oma inimlik pool minetada?

Kunagi tahtsid ajakirjanikud maailma muuta, ühiskondlikult olulisi sündmusi lahata, midagi olulist avastada ja sellega midagi paremaks muuta ehk olla ühiskonna valvekoer. Tundub, et oma tegelik roll on klikkide varju jäänud. 

Mida teha, et seesuguseid juhtumeid jääks vähemaks ega tuleks juurde? Esmalt tuleks sügavalt järele mõelda, kas tehtud videod ja artiklid on ikka midagi, mida peaks ilmtingimata lugejaga jagama. Kas lugeja saab sellest midagi väärtuslikku ja kasulikku? 

Ajakirjanikuna on eneseanalüüs äärmiselt oluline ja sedagi oskust tuleb aeg-ajalt lihvida. Võib-olla oleks tarvis rohkem ülikoolipoolseid koolitusi, et ajakirjanikud saaksid end täiendada ja oma tegevust analüütilisemalt hinnata. Hindan ülikoolist saadud ajakirjandusõpet, sest siin antakse tugev aluspind kõrgtasemelise ajakirjanduse tegemiseks.