Illustratsioon: August Varustin

Tuleviku küsimus on eelkõige võimu küsimus. Suur võim on praegu selliste inimeste ning organisatsioonide käsutuses, kellest harva mõtleme ja vähe teame. Google, Apple, Facebook ja Amazon on paljude jaoks kõigest sõnad või parimal juhul nägudeta organisatsioonid. Veel vähem teatakse inimeste kohta, kes moodustavad nende ladviku.

Me võime neid nimetada tehnoeliidiks, sest ilmselgelt on nad võimupositsioonil ja neil on suur sõnaõigus maailma tehnoloogia kujunemises. On suuresti teadmata, milline on nende nägemus ja määratlus heast ning kurjast. Kuid õnneks on meil vihjeid ja kaudseid tõendeid sellest, millist maailma tahavad isikud, kes tehnoloogilist arengut tagant tõukavad.

Sotsioloog Pitrim Sorokin 1950. aastatel ja ka meie aja psühholoogid on jõudnud samale järeldusele: valitsevatel klassidel pole mitte lihtsalt erinev arusaam moraalist ülejäänud inimestega võrreldes, vaid nad on ka oma olemuselt vähem moraalsed. Need, kelle käes on võim, on ajalooliselt alati korda saatnud rohkem kuritegusid kui ülejäänud rahvastik. Teatud määral on see ka paratamatus. Teel tippu on psühhopaatsed kalduvused ainult kasuks. See pole reegel, vaid suundumus.

Võib tunduda, et Silicon Valley libertaristlik vaim võib siinkohal olla erand eelmainitule, kuid selles pole võimalik kindel olla. On selge, et aegade jooksul on inimesele olnud suurim oht teine inimene, kuid eelneva perspektiivis peaks see tõdemus eriti tugevalt kõnetama. Meie tehnoloogilised imed on olnud ka sobilikud abivahendid meeletute õuduste korraldamiseks.

Tehnoloogial on nii vabastav kui ka orjastav toime. Uus tehnoloogia vabastab meid tihti aegunud sotsiaalsetest struktuuridest, mis ei suuda ajaga kaasas käia. Samas oleme tehnoloogia omaksvõtul selle valdajate nägemuse lõksus. Ühiskondlikud normid kipuvad tekkima tagantjärele, esimene suund on üha enam tehnoloogia valdaja, s.o kapitalisti nägemus. Pärast seda liigume mööda rada, milles tehnoloogia omaks võeti.

Võtame omaks – ja meid ka manipuleeritakse omaks võtma – üha ulmelisemaid tehnoloogiad. Isesõitvad autod, kitsa tehisaru üldotstarbelised kehastused, 3D-printimise laialdane kasutuselevõtt ja eugeenika taastõus geenitehnoloogia kaasabil võivad juba homme olla tegelikkus. Meile võib tunduda, et läänemaailm suudab neid protsesse hallata, kuid mulle tundub, et on suur oht, et sündmused jooksevad meil eest ära. Paljud tehnoloogiad võetakse kasutusele mitte seepärast, et need on meile kasulikud, vaid seetõttu, et nende tehnoloogiate omanikele on kasulik, kui me neid kasutame.

Tasuta (Gmail) ja pooltasuta (Spotify) teenused ei sisalda endas mitte ainult teenust, vaid ka võimalust järelvalvet teostada. Kuigi eesmärk on pakkuda reklaami ja koguda kasutajainfot, mitte dissidente välja peilida, peaksime ikkagi tundma mõningast rahutust. Gmail – niisamuti nagu Uber, Google’i otsingumootor, Spotify ja paljud teised digitaalsed ja pooldigitaalsed teenused – on kergesti saavutanud ülemaailmse tootemargi staatuse. Õigemini o nende olemus selle paratamatult tinginud.

Brynjolfsson & McAfee tõid oma 2014. aasta raamatus «The Second Machine Age» välja, et digitaalsel ajastul on monopole üha kergem luua. Kõik teavad, milline on kõige kvaliteetsem teenus. Isegi paremuselt teine võib närbuda koos kvaliteedilt viimasega. Seega on meie ümber salaja, pea märkamatult loodud kogu Maad hõlmav võimustruktuur, mis on paljude jaoks muutunud meie elu vältimatuks ja asendamatuks osaks.

Tootmisvahendite koondumine väikese grupi inimeste kätte hirmutas juba Karl Marxi, kuid digitaalsete teenuste puhul on see protsess veelgi selgem. Silicon Valley ehk Räniorg on muutumas ülemaailmseks võimukeskuseks, millel on rahvusvahelise poliitika-, kultuuri- ja majandussuhete kujunemisel rohkem sõnaõigust kui nii mõnelgi rahvuslikul valitsusel. Õigupoolest nad ei küsigi arvamust, vaid teevad, mida soovivad.

Võimu koondumus on juba iseenesest sõnapaar, mis peaks erksaks tegema. Eriti kui tegemist on võimuga mitteklassikalises võtmes. California võib olla küll vabariik, kuid ta pole riik. Tehnoeliidil pole sõjaväge ega üldse mingisugust kindlat organiseeritud struktuuri – nad on ühendatud vaid läbi küberneetilise maailmavaate ja Ayn Randi teoste. Muu puududes on neil siiski kaks tähtsat asja: raha ja teave. Nende kahe ja vastava motivatsiooniga saab pea kõik soovitu.

Just motivatsioon on kõige suurem küsimus. Nad ei pruugi tahta meile kurja, kuid ei pruugi tahta ka head. Esimesel juhul oleme kindlasti kannatajad, teisel juhul jääb ikkagi ebakindlus. Kui midagi peaks juhtuma ja tehnoeliidi seas hakkavad ka praktikas, mitte ainult teoorias, võimust võtma nende kõige tumedamad nägemused, oleme täiesti uues olukorras.

Kui varem on sellise võimukonsentratsiooniga võitlus olnud raske, kuid teostav, siis nüüd on see pea võimatu. Facebook on juba mõjutanud meie uudisvoogu. Teave on võim. Teave teabe kohta on aga supervõim.

Kui vastasseis peaks aga mingis kauges tulevikus virtuaalmaailma piiridest väljuma, on võimupotentsiaali avaldumine täielik. Relvaajastu on läbi ja droonide ajastu on alanud, kuulutas Noah Smith Quartzis eelmisel aastal. See, mis on praegu valitsuste, võib homme olla juba rikkurite pärusmaa. Droonid on hirmuäratavad relvad. Psühholoogiliselt on juba raske võtta omaks vastast, mis ründab taevast ja mida rünnatav enne rünnakut tihti ei näegi. Kuid eeliseid on teisigi. Erinevalt inimestest on droonid masstoodetavad ja massmuudetavad. Viimase all mõtlen ma kitsa tehisaruga varustatud droonide võrgustikku, mis pidevalt õpib ja end täiustab. See poleks ainult ülekaal numbrites, vaid ka otsustus-, õppimis- ja reageerimiskiiruses.

Siia tuleb veel lisada juurde 3D-prinditud relvad, mis on juba praegu tegelikkus, ning arengud biotehnoloogias. Kaugel pole tõenäoliselt ka see hetk, kui 3D-prindist väljub esimene antraksispoor. Võib tunduda, et need tehnoloogiad tasandavad mänguvälja, kuid pigem muudavad nad olemise just meie endi jaoks ühiselt ohtlikumaks ja võib kindel olla, et kuskil on keegi valmis neid rumalaid asju tegema. Eliidil on end kerge kaitsta, kuid meil mitte. Need, mis võivad meile tunduda mänguvälja võrdsustavate vabastusvahenditena, võivad vabalt tuua meie huku.

Võitlusväli on juba ette ebavõrdne. Nendel on võimalus saada meie kohta kõike teada, samas kui meie oleme loobunud privaatsusest turvalisuse nimel, kaotades mõlemad. Lisaks ei adu me seda kui võimusuhet. Lääne kultuur sunnib meid tarbima, mitte mõtlema.

See pole kirjeldus võimusuhete kulgemisest mõttega, et need peaksid juhtuma, vaid lihtsustus maailmast ja võimalikest ohtudest, mille osas tasuks pidevalt tähelepanelik ja valvas olla. Tulevik pole ette määratud ning kohati oleme ka meie selle määrajad. Seega määrakem hästi ja pangem igapäevatoimingud nende võimalike ohtude konteksti.