Tulevik on sõna, mis ei jäta kedagi külmaks. Sündmusi, mis ei ole veel juhtunud, võib rõõmuga oodata või hoopiski karta. Kui teame, mis meid ees ootab, võivad päevad selleni venida või siis ülikiiresti mööduda. Kui me seda ei tea, tabab tulevik meid ootamatult – seda siis kas rõõmsa või ehmatava üllatusena. Vahel kardame, et mõnel lootusel, suhtel või meil endil tulevikku polegi. Aga ometi läheb aeg edasi ja kunagi kauge tulevik muutub ühel hetkel praeguseks ja siis juba minevikuks.

2015. aasta 21. oktoober oli kuupäev, mida 1980. aastate kultusfilmi «Tagasi tulevikku» triloogia fännid kannatamatult ootasid. Just see märkis päeva, mil Marty McFly käis uudistamas tulevikku, mis sisaldas 1980. aastatel veel ennenägematuid vahendeid. Praeguseks on aga automaattanklad, hologrammid, sõrmejälgede lugejad ja videokõned üsna tavapäraseks muutunud. Ka lendavad rulad ja autod pole enam kauge tulevik, sest kuigi need pole nii kättesaadavad, kui filmis ennustati, on esimesed algkujud juba valmis.

Ajas reisimine on alati põnev teema, kuid teha seda muul moel, kui lineaarselt oma ajajoonel tavalise tempoga edasi liikudes, on siiski hirmutav. Kui saaksime minna tagasi minevikku ja seal midagi muuta, ei teaks me kunagi, kuidas see muudaks aega, mida me praegu olevikuna tunneme. Tulevikku reisimine tundub selle kõrval isegi ohutum variant, sest teades, mida hirmsat on oodata, saaksime ehk seda oma olevikutegudega ära hoida.

Palusime kümnel TÜ üliõpilasel vaadata oma eriala tulevikku ja panna kirja see, mida nad seal kardavad või loodavad näha. Loodan, et tudengite natuke kriitilisemad vaated panevad meid tegutsema selle nimel, et tulevik oleks helgem, ning positiivsedki mõtted innustavad vajalikke samme tegema. Kõik selle nimel, et meie tuleviku ülikool, Tartu ja Eesti oleksid veelgi parem paik, kus õppida ja elada.