Illustratsioon: August Varustin

Hommik, kell on 7 ja äratuskell heliseb. Unine tudeng avab silmad, läheb kööki ning avab külmkapi. Vastu vaatab ekraan, millelt tudeng valib toidukorraks hommikusöögi ning määrab süsivesikute, valkude ja rasvade osakaalu toidus. Mööduvad mõned sekundid ning peagi tuleb külmkapist välja kauss maitsva ja tasakaalustatud toitainetesisaldusega hommikusöögiga.

Edasi astub tudeng tänavale, istub maja ees ootavasse autosse ning valib sihtpunktiks spordiklubi. Seal võtab tudeng virtuaal-telepaatilisel ekraanil lahti tänase kuupäeva, valib hommikuse treeningu, klikib start-nupul ning saab ühenduse treeneriga, kes temaga virtuaalsete süsteemide kaudu suhtlema hakkab.

Esmalt soojendus, milleks sobib treeneri arvates sel hommikul kõige paremini vesijooks, mis kujutab endast jooksmist jooksurajal, mille ümber on tekitatud vesikeskkond. Pärast jooksu liigub tudeng edasi jõuharjutuste alasse. Jõuharjutused on tudengi lemmikud: nii hea on minna matile, valida virtuaal-telepaatilisel ekraanil treenitav kehaosa ning järgida ekraanil nähtavaid liigutusi. Jõuharjutuste sooritamise alas saavad andurid lihastelt info väsimuse ning lihasjõu kohta ning määravad tulemuste järgi ära, milline on takistus harjutuste sooritamise ajal. Järgmise lihasgrupi juurde liigub tudeng aga alles siis, kui takistus muutub nii suureks, et enam üldse ei jaksa.

Kogu trenni vältel on treener tudengiga ühenduses – juhendab-suunab, annab nõu, mis lihasgruppe peaks just täna treenima. Selline on tudengi igahommikune rutiin: väike eine ja seejärel kerge treening. Kõik selle nimel, et päev saaks ilusa alguse. Võib-olla on hommik selline seetõttu, et nii teevad kõik tema sõbrad ja tuttavad, või ehk sellepärast, et on 2050. aasta – tervislikkus ning tervislik eluviis on kõikidesse juba sisse salvestatud.

Tulevikku on põnev vaadata ja seda ette ennustada. Mitte keegi ei tea täpselt, kuhu me 2050. aastaks jõudnud oleme, kas nutiseadmed täienevad endiselt ja inimesed ootavad uue iPhone’i väljatulekut või on loodud juba sootuks uued ning huvitavamad vahendid, millest hetkel unistadagi ei oska. Me ei tea, kas elu eksisteerib Maal, Marsil, mõnes teises aegruumis või on elu sootuks kadunud.

Tahan siiski loota, et mõni meteoriit pole Maad tabanud ning elu on endiselt olemas selle tänases tähenduses. Ehk olen juba vanaema ning minu lapselaps unistab sellest, kuidas saaks oma vanaema jälgedes Tiigi ühikas tarkust taga nõuda ja vahvat tudengielu Tartus nautida ning igat hommikut eelpool kirjeldatud viisil tervislikult alustada.

Mulle meeldib mõelda endast kui tervislikust tudengist, seda vähemalt 2015. aasta standardite järgi. Pean lugu tervisest ning tervislikest eluviisidest, spordin ning katsun tervislikult toituda. Julgen väita, et tervislikud eluviisid koguvad ka ühiskonnas üldiselt järjest enam pooldajaid. Terviserajad ja spordiklubid on täis sportijaid, kõikvõimalikud rahvaspordi üritused on osa elustiilist, pööratakse palju tähelepanu toitumisele ning päevad katsutakse järjest tervislikumalt õhtusse veeretada.

Meie nutitelefonides on palju rakendusi, mis toetavad tervislikke eluviise ning millest viie aasta eest veel unistadagi ei osanud. Treeningäpid, toitumisäpid, kaalulangetamisäpid, uneäpid. Tekib küsimus, millistest rakendustest oskame ning tahame 35 aasta pärast tervise vallas unistada.

Naha alla paigaldatavad kiibid on juba praegu reaalsus. Arvan, et 35 aasta pärast saab taolisi kiipe paigaldada ka närvisüsteemi, et nende abil meie harjumusi ning eluviise juhtida. Ilmselt on need kiibid meie kõigi peades olemas ning meisse saab soovitud (ning soovimatuid?) programme paigaldada. Meie ajusid on võimalik programmeerida, meid on võimalik programmeerida.

Kujutagem ette, kui lihtne on taolise kiibi abil suitsetamisest loobuda või kaalu langetada – arst valib süsteemist vaid vajaliku programmi ning inimeste kahjulikud harjumused on ajalugu tänu ühele nupuvajutusele. Ülikoolis pole enam ühtegi ülekaalulist üliõpilast, pole enam ühtegi tudengit, kes mõtleb, et homme hakkan jooksma või homsest hakkan kooli rattaga sõitma.

Kes tahab tervislikumalt elada – ja seda tahavad ilmselt kõik, sest tervislikkus on 2050. aastal teema number üks –, see seda ka saab. Ei tasu märkimata jätta, et südamehaiguste risk on vähenenud nullilähedaseks. Valitsused rahastavad ettevõtmisi, et tervislikud eluviisid kõikidesse inimestesse programmeerida vähendamaks tervishoiule minevaid kulutusi veelgi.

Enam pole põhjust paigaldada rakendusi nutiseadmetesse, piisab nende paigaldamisest kiibile meie ajus. Rakenduste juhtimine on teostatav virtuaal-telepaatiliste ekraanide kaudu ning seetõttu võib ilmselt nostalgiaga mõelda tagasi ajale, kui oma nutitelefone peos hoides Facebooki või Instagrami scroll’isime.

Inimene on inimene ka 35 aasta pärast. 206 luud ning kuni 850 lihast. Tervisespordiga kaasnevad vigastused on tänasel päeval paratamatus, aga seda enam mitte 2050. aastal. Vigastused on ajalugu, sest minu enda eriala, füsioteraapia, on kõigi jaoks kättesaadav ja hästiarenenud kõrgtehnoloogiate tõttu väga tõhus.

Füsioterapeudi käsutuses on samuti programmid, mida on võimalik inimeste kiipidele paigaldada, et parandada üldisi liigutusmustreid või sporditehnikat. Spordiga kaasnevate vigastuste ennetustöö käib niivõrd hoogsalt, et minu lapselaps vaatab mind suurte silmadega, kui kirjeldan olukorda, kus pärast jooksutrenni põlvevalu tundsin. Igal harrastussportlasel on olemas oma füsioterapeut, kellega ta igal võimalusel suhelda saab.

Treenitakse targalt, treenerid koostavad kõigile isiklikke treeningplaane, Nike toodab paremat spordivarustust kui eales varem ning spordisaalid on kohtumispaigad. Hommik ei ole hommik, kui pole oma koduklubist läbi käinud ning õhtuti ei minda enam klubisse, et uusi tuttavaid leida või tantsu lüües lõõgastuda. Lauljad on aru saanud, et kontserdid peavad nüüdsest toimuma spordiklubis ning ühe õige show’ga käib kaasas treening pealtvaatajatele.

Mulle meeldib unistada ja loota, et 2050. aastal on elu veelgi tervislikum kui tänasel päeval. Tervislik eluviis pole enam pelgalt sõnakõlks, vaid tegelikkus iga koolilapse, koduperenaise ning tippjuhi jaoks. Trennist ei taha keegi puududa. Kõik tahavad toituda tervislikult. Igas kodus on olemas nn tark külmkapp, mille menüüst saab valida söögi ning soovitud toitainete sisalduse toidus, mille peale külmik vajaliku hulga koostisosi vastu annab või lihtsamate einete puhul söögi ise valmis teeb. Ka McDondald’s on teinud oma menüüs parandused, sest rahvas ei taha burgereid, need lihtsalt ei toida enam.

Kes teab, võib-olla läksin oma mõtterännakutel liiga kaugele või liikusin täiesti vales suunas ning 2050. aasta on sootuks teistsugune, erinedes eelpool kirjeldatust põhjalikult. Aeg on tulla tagasi tänasesse päeva ning minna oma jooksuringile. Selles, et ka 2050. aasta tervislik tudeng trenni teeb, ei kahtle ma üldse. Inimese organism on juba loodud nii, et kui tahad, et vaim püsiks terve, peab hoolitsema ka keha eest ning tudengid seda ka teevad!