Illustratsioon: August Varustin

Üha enam üleilmastuvas ning kultuuriliselt mitmekesistuvas maailmas toimub ka aina rohkem erineva religioosse ning kultuurilise tausta pinnal tekkinud tülisid, mis õigeaegse ning tõhusa sekkumiseta laienevad kiiresti lahendamatuks. Selleks, et ennetada või lahendada taolisi vastuseise ning saada hakkama mitmekultuurilises keskkonnas, läheb aga tarvis eriomaseid ning süvendatud teadmiseid kultuuridevahelistest erinevustest. Et need teadmised jõuaksid ühiskonda, peab olema piisavalt pädevust, et osata neid ühiskonnas levitada. Usuteaduskond, mis muidu kirikukauges Eesti ühiskonnas eriti pildile ei pääse, on aga täiuslik kasvulava sellise pädevuse jaoks.

Võõra kultuuri mõistmise vajalikkus saab selgeks mitmekultuurilises ja rahvusvahelises keskkonnas nii töötades, reisides kui ka elades. Maailmas, kus nii nähtavad kui ka nähtamatud piirid riikide, kultuuride ja inimeste vahel on hägustumas ning väljend «maakera teises otsas» tähendab pigem sümboolselt kui tegelikult midagi kauget ja raskesti hoomatavat, on varasemast olulisem mõista võõrast kultuurist pärit inimeste tausta ehk mõista nende tavasid, väärtushinnanguid ning saada aru nende võimalikest ajenditest ja käitumisnormidest.

Piiride hägustumine ja kultuurselt mitmekesiste ühiskondade teke on koos üleilmastumisega loonud maailmakodaniku mõiste, mida võib rohkemal või vähemal määral rakendada ka kõigile inimestele meie koduses ning pealtnäha suuremast maailmamelust kaugemal seisvas Eestis. Kuid kaugus melust on üksnes näiline, sest isegi kui meie ühiskonnas leidub neid, kes ei soovi maailmaga väljaspool Eestit kokku puutuda, puutub ülejäänud maailm meiega varem või hiljem ise kokku.

Võimalusi selleks on rohkem kui hulgi ja neid jagub ka kaugematesse Eesti nurkadesse. Lühidalt öeldes tuleb maailm oma mitmekesisuses meile koju kätte, meie asi on selles arengus iseendaks jääda ning samal ajal osata rakendada seda põhimõtet ka teistele. Seepärast ei tohiks ka põhitõed teistest kultuuridest olla valikulised teadmised, vaid kohustuslikud kõigile, kuid ometi näitab praegune, 2015. aastal Eesti jaoks käegakatsutavaks muutunud pagulaskriis selgelt, et neid teadmisi napib.

Selles, et neid teadmisi napib nii meil kui mujalgi, saab kinnitust nii Eesti kui muu maailma meediat ja avalikke sõnavõtte jälgides. Ometi on ülejäänud maailma eeskujul Eestiski üha tavalisem olukord, kus töökollektiiv, sõpruskond või kogukond koosneb erineva kultuurilise või religioosse taustaga inimestest, kelle omapäradega võiks ja peaks arvestama. Tegu ei ole enam puhta viisakusega, mida saab lubada endale laia silmaringiga inimene, vaid teiste erinevustega arvestamine on kaasaegset maailma vaadates muutunud hädavajalikuks.

Selleks, et ühiskonnas oleks valmisolek ning tahtmine mõista ka meist erinevaid kultuure, on tarvis teada erinevuste põhjuseid sügavamal tasandil. Mõistmine on ühtlasi ainus vahend võõraviha levikut takistada ning luua salliv ühiskond ja seda ka säilitada. Tuues värskeid näiteid, siis pärast käesoleva, 2015. aasta novembrikuu rünnakuid Pariisis, Liibanonis ja teisteski kohtades on näha, kui kergesti aetakse teadmatuse pinnal segi terrorism ning võõrast kultuurist ja religioonist põhjustatud vastuoludega pagulasteema.

Segadust, mis on tekkinud teadmatusest, võimendavad veelgi hirmust alguse saanud eelarvamused ning rahva seas liikvele läinud vihakõned teiste kultuuride esindajate suunas. Selline olukord nõuab lahendamiseks pädevust, mis oskab näha erinevuste põhjuseid ning suudab neid ühiskonnale laiemalt vahendada. Seepärast on ka taolised kriisiolukorrad usuteaduskonna jaoks võimalused leida tulevikus endale ühiskonnas kindlam ning kaalukam koht.

Tänu väga laiapõhisele humanitaarharidusele, mis hõlmab nii ajalugu, eetikat, filosoofiat kui ka erinevaid religioonide olemusõpetusi, on usuteaduskonnal võimalus kasutada oma potentsiaali olemaks ühiskonnas see jõud, mis suudab religiooni ja kultuuri tõlgendamise kaudu mõtestada rahva jaoks neist erinevaid eluviise, tavasid ning kõike muud, mis kultuurilise tausta erinevusega kaasas käib. Eesti ühiskonnal on vaja juba praegu kui ka tulevikus pädevust, mis suunaks eelarvamused ümber teadmiseks ja mõistmiseks ning võimaldaks meil kasvada maailmakodanikeks, kes elavad tugevas mitmekultuurilises riigis, sealjuures säilitades omaenda põlist pärandit.