Euroopa ja Eesti selle sees elavad jätkuvalt keerulisel ajal, milles üks laiaulatuslik probleem muudkui vahetab teise välja. Alles oli mureks eurokriis, siis jälle mõnede riikide majandus, nüüd aga ebastabiilsetest riikidest saabunud põgenike tulv ning kasvav võõrakartus kuni terroritegudeni välja.

Samas on probleemidest hoolimata Euroopa edasipüüdlikkus suur ning üksikisiku vabadust ja käekäiku väärtustavad hoiakud tugevad. Tegelikult ei ole ime, et niisuguses rahutus ühiskondlikus kliimas võidakse «ilma parandama» hakata endasse tõmbumisega ning vältimise või vabanemisega sellest, mis seostub inimestele uudse ja harjumatuga väljastpoolt.

Küllap võivad ebaviisakad ja tõrjuvad, kuid õnneks mõõdukalt ründavad juhtumised välismaalastega meie kodulinna avalikes kohtades seotud olla mõne kohaliku elaniku ülemäärase sotsiaalse stressiga. Paradoksaalselt tunneme soositud isikuvabaduse ajastul nii Tartu kui ka meist palju suuremate linnade tänavatel kasvava häiritusega, kuidas kellegi isikuvabadus lõhub julmalt üldisema heaoluga seotud õrna rajajoont enda ja teiste isikuvabaduste vahel.

Varem palju kordi läbiproovitud viis niisuguseid olukordi n-ö ravida on isikuvabaduste ja demokraatia ulatuse üldisem kärpimine. Vastavaid soovitusi kuuleb täna ja siingi järjest enam. Paraku pakub meie endagi ajalugu arvukalt näiteid sedalaadi soovituste halbadest tagajärgedest kaugemas tulevikus. Millist joont peaksid kujunenud olukorras hoidma ülikoolid ehk vaimsed vabariigid?

Ülikoolid ja neis toimuv on tänapäevase elukorralduse tähtsad tugisambad. Akadeemiliste kodanike käitumisel on vahetu mõju sotsiaalsele lähiümbrusele ning nende vaimse tegevuse saadused osalevad üleilmses teadmiste saamise, levitamise ja kasutamise süsteemis. Teadmistel ja väärtustel põhinev koostöö ja lõimumine eri sotsiaalsete organisatsioonide tasemel on viimastel aastakümnetel näidanud väga veenvalt oma võimekust, muutes tegelikkuseks varasemalt pigem ulmekirjanduse valdkonda kuuluvad teemad, seda paraku nii hüvede kui ka ohtude mõõtmes.

Aegade jooksul on ülikoolides teadmist ja inimkäitumist erinevatel viisidel seotud, kuid tänapäeval iseloomustab seda kasvav avatus ning piiride kaotamine teadustega tegelejate vahel. Selles vaimus on Tartu ülikooli tegevust lähiaastatel ette näinud meie arengukava, mille põhiväärtuste hulka kuuluvad avatus, koostöö ja inimkesksus.

Tähtis on, et arengukava põhiväärtused ei teeks oma tööd üksteisest eraldatuna, vaid just üheskoos ja vastastikku tasakaalustatud viisil. Samuti on oluline silmas pidada, et kuigi need väärtused lähtuvad ülikoolist ja on iseäranis mõjukad väga erinevate kollegiaalsete suhete kujundajad ülikooli sees, peaksid need tooni andma ka ülikooli suhestumisel ümbritseva maailmaga. Peame oma eeskujuga pingutama selle nimel, et ülikool ja linn mõistaksid teineteist oma püüdlustes sama hästi, kui seda suudavad partnerülikoolid hoopis erinevatest maadest.