Vägivald on minu jaoks alati arusaamatu olnud. Lapsena ei mõistnud ma kunagi, miks on maailmas sõjad või miks peaks keegi üldse teisele kallale minema. Täiskasvanuna tean, et vahel on vaja ennast kaitsta ja vahel ei jää lihtsalt muud üle. Siiani ei mõista ma aga seda, mis toimub nende peas, kes kallaletungi ise alustavad.

Heidame korraks pilgu miljon aastat tagasi. On vanem kiviaeg ja üks homo erectus’e isend on juba nädal aega näljas olnud. Ta kohtab toiduotsingul võõrast liigikaaslast, kelle õlal on tapetud jänes. Võõras on temast väiksem ja ilmselt sama kaua söömata olnud. Homo erectus otsustab, et temal on tugevamana lihale suurem õigus, ja võtab vägivalda kasutades väiksemalt jänese ära.

Mida mõtled sina sellisele stsenaariumile mõeldes? Kas oled suurema või väiksema poolt? Kas näljas olek ja see, et ta liigikaaslast ei tundnud, õigustavad selle homo erectus’e tegu? Muidugi, võime ka ju öelda, et aeg oli lihtsalt selline.

Vaatame nüüd meile tuttavamat maailma. On 2015. aasta sügis Tartus. Nigeeriast pärit välistudeng kõnnib kesklinnas raamatukogu poole. Järsku lendab tema suunas kivikillustiku- ja sõimurahe. Oletame, et valingu suunaja on umbes sama vana ja sarnase kehaehitusega noormees, ilmselt kohalik. Mis on siin vägivalla põhjustaja?

Mina näen siin ainsa põhjusena pimedat viha võõra vastu. Ja kuigi ma saan aru, mis see on, ei mõista ma ometi, miks. Jah, Euroopas on pagulaskriis, mis ka Eestis paljusid ärritab. Mõned otsivad ärritusele leevendust vägivalda kasutades, hoomamata, kas selleks ka mingit põhjust on. Millist eesmärki teenib enda viha väljaelamine kellegi peal, kellest sa midagi ei tea?

Võõrana tunduv inimene võib olla ükskõik kes. Arst, turist, välistudeng. Keegi, kes on Eestis kellegi elu päästmas, meie riiki imetlemas, sõpradel külas või õppimas. Ja isegi kui tegu on tõesti pagulasega, kes põgeneb kodumaa vallutanud vägivalla eest, siis mis õigus on kellelgi talle näidata, et ka siin on ebaõiglust ja pimedat viha? Kas see teeb kellegi elu mingilgi moel paremaks?

Mõelgem nüüd enda lähedaste peale. Kas sina tunned kedagi, kes 1940. aastatel Eestist välismaale põgenes? Kas tunned kedagi, kes on läinud parema palga lootuses Soome elama? Kas tead kedagi, kes on läinud õppima mõnda välisriigi ülikooli?

Mis tunne oleks, kui keegi seal mujal sinu sõbra või sugulase suunas kive või sõimu saadaks? Kelle poolt sa oleksid, ja miks? Kas see erineb kuidagi sellest, kuidas sa suhtud välismaalastesse oma kodumaal?

Muide, oktoobris korraldatud TÜ riigiteadlaste ja Memokraadi uuring näitas, et 92,5% vastajatest arvas, et Eesti peaks olema avatud neile välismaalastele, kes tulevad siia õppimise eesmärgil. Kui avatud oled sina?