Mõelge korraks tagasi oma suvele ja tuletage meelde, mida te sel suvel õppisite. Mina õppisin sudokusid lahendama ja arbuusisalatit valmistama (hea küll, ühte uut andmeanalüüsimeetodit õppisin ka rakendama). Juba augustis sai õppimine taas hoogu juurde, sest on toimunud mitmesugused õpilaste akadeemiad, suveülikoolid, doktorantide suvekoolid ja õppejõudude suveakadeemiad.

Nüüd on september käes ja suvine õppimine läheb rõõmsalt edasi, sest võimalused selleks avarduvad veelgi tänu ülikooliuste ametlikule taasavanemisele.

Paide arvamusfestivalil küsisin Õpioru aruteluringis «Elukool või elukestev õpe: kus õpime eluks vajalikke oskusi?» osalejatelt, kust on nemad õppinud eluks vajalikke oskusi. Arvati, et õpitud on sõpradelt, raamatutest, enda kogemustest, üliõpilasseltsides jne. Vaid üksikud tõid välja, et nad on õppinud eluks vajalikke oskusi (üli)koolis.

Ühelt poolt olin rõõmus, et inimesed on märganud õppimise võimalikkust igal pool enda ümber, teisalt olin pisut pettunud, et kõigepealt ei meenunud ülikool. Mõeldes tagasi enda tudeerimisele, arvan, et olen ülikoolis õppinud tohutult oma igapäevaseks tööks ja tegevuseks vajalikke oskusi. Näiteks võõrkeeli, teabe otsimist ja hindamist ning analüüsioskust. Olen oma valdkonna põhitõdesid mõistnud ja mitmeid eri vaatenurki süsteemselt tunnetanud, just ülikoolis õppides. Ja mis kõige tähtsam – ma õppisin õppima.

Et ülikoolis õpitut sujuvalt igapäevases töös rakendada, on tulnud harjutada, katsetada, sõpradega arutada, lugeda ja koolitustel käia. Kaasa aitas see, et olin ülikoolis õppinud õppima ja et minu teadmishimu oli alles.

Uue akadeemilise aasta lävepakul mõtlesin pisut murelikult ka enda tegevusele õppejõuna: kas ma ikka olen pööranud piisavalt tähelepanu sellele, et üliõpilased tunneksid õpitava vajalikkust ja seost tulevase tööga või elus toime tulemisega? Kas ma toetan piisavalt üliõpilaste õppimisoskuste kujunemist? Kas mul õnnestub õpetada nii, et üliõpilastel jääb ülikoolis alles õppimisrõõm ja õppimishimu? Kuidas toetada üliõpilast tema õppimises nii, et ta oleks valmis pingutama ja kannatlikult pusima keerulisest arusaamise nimel, ent ei kaotaks lootust ega huvi?

Ka mina tahan veel juurde õppida. Seda koolitustel, koos kolleegidega ning omakorda nende kolleegidega, kes hea õpetamise uurimistoetuse toel hakkavad oma õpetamist uurima ja avastatut kolleegidega jagama. 

Soovin üliõpilastele ja kolleegidele sisukat ja tõhusa õppimise aastat. Loodan, et igaüks leiab üles kõik õppimise võimalused nii auditooriumis kui ka laboris, MOOC’is ja Moodle’is, aga kohvikus ja koduski. On tore, kui õpime seda, mida täna vaja on, ent veelgi olulisem on õppida seda, mis homme ja tulevikus edasi aitab. Õppides ei tohi aga unustada sellest rõõmu tunda.

Soovin meile kõigile põnevat ja toredat uut õppeaastat!