Iraani poliitikud väidavad, et nende tuumaprogramm on üdini rahumeelne, ent tegelikult ei saa selles täiesti kindel olla, kuna riigil on olemas nii võimalused kui ka põhjused tuumarelvi toota.

Iraani tuumaprogramm sai alguse 1950. aastatel ja kuni 1979. aasta revolutsioonini osalesid selles ka Ameerika Ühendriigid ning Lääne-Euroopa riigid, pärast seda kadus põhjalik rahvusvaheline ülevaade riigi tegevusest. Iraan liitus 1968. aastal tuumarelvade leviku tõkestamise lepinguga, kuid rikkus seda, sest varjas kaheksateist aastat oma uraani rikastamise programmi. ÜRO julgeolekunõukogu andis selle peale välja kuus resolutsiooni, milles nõudis, et Iraan lõpetaks oma tegevuse, ent neil ei olnud soovitud mõju. Põhjuseid muretsemiseks leidub veelgi.

Nimelt saab uraani kasutada energia tootmiseks või pommi ehitamiseks vaid siis, kui selles leidub piisav hulk uraani isotoopi U-235. Looduslikus uraanimaagis on seda liiga vähe: alla 1%. Rikastamise protsessi käigus suurendatakse tarviliku isotoobi hulka. Rahumeelsetel eesmärkidel kasutamiseks ehk energia tootmiseks tarviliku tuumakütuse rikastusprotsent peab olema umbes 5%, tuumarelva jaoks on vaja kütust rikastada aga vähemalt 90%-ni. Iraan on teadaolevalt tootnud 20%-list tuumakütust, mis on selgelt rohkem, kui energia tootmiseks vajalik oleks. Sellise rikastusprotsendiga kütust saab küll kasutada meditsiinilistel eesmärkidel, ent sellest saab kiirelt ja lihtsalt ka tuumarelvale sobilikku kütust sünteesida.

Tuumarelvad ebastabiilses piirkonnas

Hetkel on Iraanil kolm uraanikaevandust ning kümme tuumarajatist. Kui riik hakkaks praegu tuumarelva ehitama, saaks see valmis oktoobri-novembri lõpuks. Materjali, millega seda teha, on küllaga: Iraani rikastatud uraani varud ulatuvad 7,5 tonnini. Mida see tähendab? Selle uraanikoguse juures oleks Iraan võimeline valmis tegema seitse tuumarelva.

Kuidas on aga relvatootmise põhjustega? Iraan asub niigi ebastabiilses piirkonnas, kus pingete põhjuseid on ohtralt, muuhulgas see, et Iraan on šiiitlik riik, mida ümbritsevad sunniidid. Sven Mikser ütles 2009. aastal kuukirjas Diplomaatia, et Iraan on ajalooliselt olnud nii oma naaberriikide kui ka Euroopa koloniaalvõimude majandusliku ja territoriaalse surve all, mistõttu on välismaailma senini tõrjuvalt suhtutud. Mainimist väärib Iraani suhtumine Iisraeli: riigi eelmise juhi Mahmoud Ahmadinejadi sõnul puudub Iisraeli olemasolule õigustus ning Iisraeli riik on «ajaloos väike ajutine ebameeldivus, mis kõrvaldatakse».

Tuumaprogrammi tõttu on rahvusvaheline kogukond alates 2006. aastast kehtestanud Iraanile mitmeid sanktsioone: relvaembargo, reisikeelud, varade külmutamised, nafta väljaveo ning pangandusega seotud keelud jne. Need on endaga kaasa toonud Iraani valuuta riaali inflatsiooni ning toidu- ja kütusehindade tõusu.

Toome mängu tuumaleppe

14. juulil sõlmisid Iraan ning P5+1 riigid (ÜRO julgeolekunõukogu viis alalist liiget – Hiina, Prantsusmaa, Venemaa, Suurbritannia, Ameerika Ühendriigid – ja Saksamaa) kokkuleppe, mis üldjoontes sätestab, et Iraan piirab oma tuumaprogrammi ning vastutasuks tühistatakse sanktsioonid. Läbirääkimised olid selleks hetkeks kestnud vahelduva eduga (nii mõnelgi korral olevat nõupidamisruumi uste tagant kuulda olnud karjumist) üle kahe aasta.

Kuidas tagab lepe Iraani tuumarelva tootmise võimekuse vähenemise? Mis puutub varustusse, siis tsentrifuugide arvu vähendatakse kahe kolmandiku võrra ning need peavad olema esimese põlvkonna tsentrifuugid, milles kasutatav tehnoloogia on kuni 60 aastat vana. Peale selle võib Iraani toodetav tuumakütus olla rikastatud vaid kuni 3,67%. Kõik tuumarajatised peale ühe võivad edaspidi olla kasutusel vaid uurimistöö tarbeks.

Iraan peab oma rikastatud uraanivarusid vähendama kolmesajale kilogrammile, millest ei piisa isegi ühe relva tegemiseks. Ka kontrolli karmistatakse: rahvusvahelise aatomienergia agentuuri inspektoritele võimaldatakse ligipääs nii olemasolevatele tuumarajatistele kui ka kohtadesse, kus kahtlustatakse tuumaprogrammi olemasolu, et vältida 2002. aasta kordumist, mil Iraanist avastati peidetud tuumarajatised.

Iraan saab vastutasuks lahti sanktsioonidest, näiteks relvaembargo tühistatakse viie aasta pärast, raskerelvastuse ostukeeld kaheksa aasta möödudes. Kui aga leitakse, et Iraan rikub leppe nõudeid, kehtestatakse sanktsioonid uuesti. Selle kõige mõjul pikeneks aeg, mille jooksul Iraan ühe tuumarelva valmis saaks, umbes aastani.

Kõik pole nii hea, kui näib…

Kõlab ju hästi? Ent siin on peidus üks suur konks, mistõttu on selles leppes palju kaheldud. Nimelt kestaks enamik neist piirangutest vaid viisteist aastat, mõned üksikud kauem. See tähendab, et selle aja möödudes saaks Iraan taas rikastada uraani nii palju, kui hing ihaldab, ning seda moodsate vahenditega. Sellisel juhul valmiks tuumarelv mõne nädalaga.

Kuna sanktsioonide tühistamine tähendab ka 100 miljardi dollari külmutatud varade vabastamist, on leppe kriitikud eesotsas Iisraeli peaministri Benjamin Netanyahuga väitnud, et see annab Iraanile terrorismi toetamiseks rohkem vahendeid. Tõepoolest, Iraani valitsus toetab hetkel Liibanonis tegutsevat Hezbollahit, Hamasi Palestiinas ning Süüria valitsejat Bashar al Assadi. Leppe üks põhilisi pooldajaid ning elluviijaid, Ameerika Ühendriikide president Barack Obama väidab aga, et tuumalepet ning Iraani valitsuse probleemset tegevust tuleks käsitleda üksteisest lahus.

Majanduslikult tugevam Iraan tähendab ühtlasi seda, et edaspidised sanktsioonid kõigutaksid neid vähem: USA, ÜRO liikmete ning teiste stabiilsust soosivate riikide arsenalist on puudu üks oluline rahvusvaheline mõjutusvahend. Nii parema majanduse kui ka sanktsioonide kaotamise tõttu saaks Iraan näiteks Venemaaltki soetada õhutõrjesüsteemid, mis riigi tuumarajatisi kaitseksid.

Ent kui küsida kriitikutelt praeguse leppe asemel paremat tegevuskava, jäävad nad tummaks. Kui seda kokkulepet mitte vastu võtta, annab see Iraanile rohkem aega, mil tuumarelv valmis saada. Uue leppe sõlmimise tõenäosus lähiajal on väike, sest pikalt kestnud läbirääkimised on kõik osapooled ära kurnanud.

Praegune olukord annab aga võimaluse mõelda viieteistkümne aasta jooksul välja edasine tegevuskava. Samuti on räägitud sõjalise operatsiooni võimalusest, seda nii praegu, kui ka näiteks juhul, kui Iraan kehtestatud nõudeid ei täida. Ent see oleks vähemalt Ameerika Ühendriikides ja Euroopas ebapopulaarne otsus. Peale selle on see ebatõhus, sest tuumarajatised võib ju hävitada, ent inimesed, kes need ehitasid, jääksid alles – oskusteave ei kao.

Läbirääkijad saavutavad kindlustunde järgmise viieteistkümne aasta kohta ning Iraan vabaneb sanktsioonidest, mis tähendab tugevamat ja avatumat riiki. Nüüd jääb üle vaid oodata ning vaadata, kas lepe püsib.