Sel aastal jätkuvad arutelud akadeemilise struktuuri ümberkorraldamiseks neljaks valdkonnaks.

Kõigi teaduskondade, instituutide, kolledžite ja teiste asutuste vahel toimuvad läbirääkimised uute struktuuriüksuste moodustamiseks ning nende põhikirjade kavandite koostamine. Enne ülikooli uue põhikirja jõustumist 1. jaanuaril 2016 tuleb sellega kooskõlla viia ka ülikoolisisesed õigusaktid ning valmistada ette ja teostada akadeemiliste struktuuriüksuste nõukogude ja juhtide valimised.

Vestlesime põhikirja rakendamise komisjoni esimehe teadusprorektor Marco Kirmiga nii juba tehtud kui ka tulevastest muudatustest ülikoolielus.

Kuhu on praeguseks struktuurireform jõudnud?

Reform kulgeb sellises tempos, nagu planeeritud. Möödunud aasta novembriks esitasid valdkonna nõukogud oma ettepanekud struktuuri kohta. Neid arutas põhikirja rakendamise komisjon, möödunud detsembris senat, veebruaris nõukogu ja senat ühisistungil ning aprillis peaks senat kinnitama ülikooli uue struktuuri. Loomulikult on see protsess keeruline ja nõuab aega. Nii ülikooli juhid kui ka akadeemiline kogukond peavad enda jaoks palju küsimusi läbi arutama.

Valdkonniti on muutused erinevad. Juba möödunud aastal moodustus enne uue põhikirja vastuvõtmist socialia valdkonnas ühiskonnateaduste instituut ning medicinas bio- ja siirdemeditsiini instituut. Ka humaniora on oma valikud teinud ja enne põhikirja rakendumist algatatud muutused ellu viinud. Selle aasta algusest alustas tööd maailma keelte ja kultuuride kolledž.

Suurimad muutused praeguste struktuuriüksuste osas seisavad ees medicina valdkonnas, kus näiteks on kavas 17 väikesest kliinikust moodustada kliinilise meditsiini instituut. Arstiteaduskonda tuleb selle hästi läbi mõeldud ja vajaliku töö tegemise eest kindlasti tunnustada. Kehakultuuriteaduskond plaanib jätkata tööd sporditeaduste ja füsioteraapia instituudina ― ühena kuuest tulevases meditsiiniteaduste valdkonnas.

Praeguses realia et naturalia valdkonnas on kavas moodustada matemaatika ja matemaatilise statistika instituutidest üks suurem üksus. Socialia valdkonnas peavad liitumisläbirääkimisi Euroopa kolledž ja sotsiaal- ja haridusteaduskonna riigiteaduste instituut.

Mis on järgmised sammud, mida põhikirja rakendamisel ülikooli sees teha tuleks?

Uus põhikiri sisaldab mitmeid rakendussätteid. Tegevus jätkub mitmes suunas: üleülikooliste õigusaktide läbivaatamine, nende täpsustamine ja vastavusse viimine uue põhikirjaga.

Aprillis peaks ülikooli uus akadeemiline struktuur senatilt saama heakskiidu ja kinnituse. Seejärel saab asuda juba instituutide ja kolledžite põhikirjade ettevalmistamisele, need peavad saama rektori poolt kinnitatud hiljemalt suve lõpuks.

Oluline on ka valdkonna nõukogude valimiste ettevalmistamine, mis tuleb ära teha juuni lõpuks. Akadeemiliste töötajate valijate nimekirjad kinnitab rektor 15. septembri seisuga, sellele järgnevad valdkonna nõukogu ja dekaani valimised. Põhikirja rakendamise komisjoni poolt nähtuna peaksid need toimuma võimalikult kiiresti, et uutel dekaanidel jääks piisavalt aega dekanaadi töö korraldamiseks.

Võib-olla üks olulisemaid teemasid on praktilise tegevuse korraldus. Kindlasti vajab läbimõtlemist kolledžitesse puutuv. Seni on kolledžid olnud sama tasandi üksused kui teaduskonnad. Järgmisel aastal, kui kolledžid kuuluvad instituutidega koos valdkondadesse, hakkab kolledži elukorraldus olema tihedalt seotud valdkonna dekanaadiga, seda eriti üliõpilasi puudutavate küsimuste osas.

Selles osas on valdkondades usin mõtte- ja ettevalmistustöö käimas. Millised on tulevaste dekanaatide asukohad? Kuidas tagada üliõpilastele vajalikud teenused parimal moel. Tehniliselt on kõige keerukam ehk tulevasel sotsiaalteaduste valdkonnal, sest sinna hakkavad kuuluma lisaks Tartus eri kohtades asuvatele üksustele ka Narva ja Pärnu kolledžid.

Mis siis täpselt ülikoolis alates 1.01.2016 teisiti olema saab?

Siis on meil neli suurt valdkonda, mis toimivad senises teaduskonna mõistes – see on kõige suurem muutus. Loomulikult juhivad neid valdkondi uued dekaanid. Dekaane on vähem ja nende mõju ja juhtimisvastutus on oluliselt suurem kui varem. Töötajate arvult saab olema kõige suurem loodus- ja täppisteaduste valdkond, teised on selles osas võrdsema suurusega. Üliõpilaste arvu poolest saab kõige suuremaks aga sotsiaalteaduste valdkond.

Valdkonna tasandil peaks kõigile küsimustele olema teaduskonnast ja kolledžist laiem vaade, ükskõik, kas need puudutavad personali, õppekvaliteeti või muud. Valdkondadel on lisaks ülikooli arengukavale ka enda arengukavad, mis ülikooli üldiste huvidega kooskõlas ka valdkonna tulevikuplaanid konkreetsemalt paika panevad.

Muidugi üritab iga üksus areneda oma parimal moel. See ei ole aga nn suure pildiga alati kokku läinud. Meil on dubleerivad õppekavad, sest iga üksus tahab teha oma parima õppekava. Õppekavade süsteemi tuleb selles osas korrastada. Samuti on hea seada ka fookus, mida tehakse näiteks teadustöö või ühiskonna teenimise suunal. Kindlasti on selles osas valdkondadel eri nägemused ja ülesanded: kes panustab rohkem teadmiste ja tehnoloogia siirdesse, kes teeb rakendusuuringuid jne.

Loomulikult on aga igal allüksusel oma profiil. Ülikooli põhikirja ettevalmistamise üks eesmärkidest ja põhimõtetest oli ka see, et seal tuuakse välja vaid ülikooli üldiselt puudutav. Iga struktuuriüksuse enda elukorraldus jääb ikkagi enda otsustada ja korraldada.

Kas saab välja tuua ka selle, millises valdkonnas on muutuste tegemine kõige keerulisem on?

Iga valdkond on eriline ning probleemid, mis esile kerkivad, nõuavad nn rätsepalahendusi. Seepärast ei tooks ma välja, et mõni valdkond on keerulisem kui teine.

Kõige suurema muutusena näen seda, et valdkond oma nõukogu otsuste, ettepanekute kaudu annab laiema vaate kõikidele akadeemiliste elu jaoks olulistele küsimustele: mida õpetada, õppekavade avamise-sulgemise küsimused, samuti personaliotsused, mis määravad õppe- ja teadustöö kvaliteeti ja jätkusuutlikust, professori-juhtivteaduri kohtade avamine, tulevikus läbi valdkondlike arengukavade fookuste seadmine ja valikute tegemine nii teaduses kui ka muudes valdkonna arendustegevustes. Samuti on väga oluline valdkondade vastutus kvaliteedijuhtimise ja jälgimise eest – see on üks edu pantidest väga tihedas konkurentsipõhises ja rahvusvahelises haridusmaailmas.

Veebruarikuu UT-s ilmus tudengiesindajatega intervjuu, kust tuleb välja, et üliõpilased oleksid põhikirjaga seoses soovinud näha konkreetsemaid otsuseid ja muudatusi.

Üliõpilased on oma noorusliku energiaga alati teinud radikaalsemaid ettepanekuid kui akadeemilised töötajad. Iga ülikooli alusdokumendi valmimine nõuab aga kompromissi. Põhikiri on üks olulisemaid ülikooli õiguslikku raamistikku loovaid akte Tartu Ülikooli seaduse kõrval. Sama oluline on järgida sellest tulenevates õigusaktides sätestatut – kohustuste ja õiguste realiseerimist.

Mul on väga hea meel, et üliõpilased on viimastel aastatel nii suures ulatuses ülikooli juhtimise protsessi kaasatud. Nad on juhtinud tähelepanu olulistele küsimustele ja ka pakkunud välja eri lahendusi, kuidas midagi teha saaks nii õppekvaliteeti puudutavas kui ka teistel teemadel.

Kui palju mängu- ja arenguruumi meil uue põhikirja rakendamisel on?

Uue põhikirja baasil saab vastu võtta õigusaktid nende küsimuste reguleerimiseks, mida põhikiri ei ole käsitlenud, kuid mis on vajalikud ülikooli elu korraldamiseks. Oleme juba läbi arutanud personalivaldkonna ja paljud õppekorralduse küsimused ning alustanud ka teaduskorralduse ning -rahastamisega seotud küsimuste arutamisega.

Kõik küsimused ei ole põhikirjas reguleeritud detailideni ja see tagabki mänguruumi, et pädevusi anda ühele või teisele juhtimistasandile või otsustuskogule. Näitena võib tuua ettepaneku viia vanemteadurite atesteerimise komisjoni moodustamise dekaani pädevusse analoogselt dotsentide omaga.

Valdkonnad on oma ettepanekud struktuuri kohta teinud. Põhikirja rakendamise komisjon julgustas neid kavandama veelgi suuremaid muudatusi – mida nimelt?

Põhikirja rakendamise komisjon julgustas akadeemilisi üksusi mõtlema suuremalt ja pikema perspektiiviga: mida on Eestil laiemalt vaja ning mida suudab Tartu ülikool pakkuda oma universitase pädevusega. Vajadusel ka kaaluda seda, kas ühe või teise eriala professori ametikoht ja uurimus-õppesuund oleks sobivam ühte või teise instituuti.

Näiteks olid humaniora valdkonnas juba muutused toimumas. Ka medicina valdkonnal oli selge nägemus, mida tuleks teha. Seal on väga hea näide kliinikute suur reform. Muidugi on Eestile väga olulised meditsiinivaldkonnad farmaatsia ja hambaarstiteadus, mis vajaksid pikemas perspektiivis veelgi enam tugevdamist, et Eesti ühiskonnale vajalikku õpet ja teadusuuringuid pakkuda. Ettepanek oli ka kaaluda tänase matemaatika-informaatika teaduskonna baasil ühe üksuse moodustamist.

Sotsiaal- ja haridusteaduskonnas on toimunud konsultatsioonid teemal moodustada koos Euroopa kolledžiga instituute, kus fookuses oleks ühiskond ja selle areng ning inimene, tema areng, kasvamine-õpetamine. Meeldiv on tõdeda, et seal tekkis diskussioon, kuidas olla tulevikus võimalikult jätkusuutlik pidades silmas ühiskonnas toimuvaid kiireid muutusi. Sellesse arutellu olid kaasatud ka haridusteaduste instituut, psühholoogia instituut ja ühiskonnateaduste instituut – ka see näitab, et ülikoolis toimuv ei ole ainult ühe üksuse siseasi, vaid puudutab kõiki.

Milliseid sisulisi muudatusi ootate struktuurist edasi mõeldes?

Juhtimis- ja struktuurireformi olulised küsimused on ikka seotud juhtide õiguste, kohustuste ja vastutuse realiseerimisega. Juhtide otsused kokku määravad ülikooli kui terviku tulevikku. Väljakutse on ka erialadevahelise koostöö laiendamist soodustava keskkonna kujundamine. See puudutab vajalike finantsmehhanismide loomist, aga väga oluline on jõuda ka hoiakute ja väärtuste, akadeemilise pere mõtlemise muutumiseni, et asju saab teha teisi. Ei tohi jääda kinni oma kasti – sõltumata sellest kas see struktuur on värskelt moodustunud või vana.

Väga palju hakkab sõltuma sellest, et uute valdkondade tekkega kaasneb senisest laiem vaade olulistele küsimustele, mis loob võimaluse ka kõige suuremateks sisulisteks muutusteks. Valdkonna ja instituudi/kolledži tasandil tuleb õigused-kohustused-vastutused tasakaalustada ja kasutada võimalust juhtida. Ka praegu on need võimalused olemas, aga miskipärast neid alati ei rakendata.

Tuleb arvestada sellega, et kogu ühiskonna ja ka ülikoolide muutumise tempo on nii palju kasvanud, et me peame ajaga kaasa liikuma ja midagi muutma. Põhimõte, et vanasti ju oli ja tehti nii, ei aita meid enam edasi konkurentsis ülikoolidega üle kogu maailma.

TÜ muutuste eeskuju on olnud välisülikoolid. Veebruari lõpus toimunud seminaril vaatlesime näiteks Glasgow ja Ida-Soome ülikoole. Kas me saame selliseid välisülikoole endaga samadel alustel võrrelda?

26. veebruari seminar oli omamoodi jätkuüritus detsembri seminarile «Eesti ülikoolid teelahkmel – vajadus muutuda ja võimalus uueneda», kus Eesti ülikoolid oma reforme tutvustasid. Loomulikult on iga ülikool unikaalne, meie puhul tuleb kindlasti arvestada ka rahvusülikooli rolliga. Kogemuste jagamine annab aga võimaluse vaadata, mida ja miks on mujal teistmoodi tehtud.

Ühte ideaalset mudelit, mida üks-ühele eeskujuks võtta, kindlasti ei ole. Näiteks Glasgows tehti reform «ülevalt alla» umbes aastaga ära. Ida-Soomes aga vastupidi, kahe ülikooli liitumisel oli tegemist laiema, teatud mõttes «alt üles» toimunud protsessiga. Ka siin oli oluline ülikoolide juhtkondade liidriroll. Küsimus on rohkem selles, kas nad ise tunnevad, et oleks võinud midagi teisiti teha. Ja mida me nende kogemusest rakendada saame. Mõlemal juhul oli reformi eesmärgiks seatud akadeemiliste üksuste vahelise koostöö suurendamine ja selle kaudu kogu ülikooli teadustöö mõjukuse suurendamine.

Kõige lihtsam moment, mille olulisust mõlema ülikooli esindajad rõhutasid, on avatud ja aktiivse, kõiki huvipooli kaasava arutelu soodustamine ülikoolis. Samuti rõhutati juhtimisfunktsiooni ja selle rakendamise tähtsust kõigil juhtimistasanditel. Sõnavõttudes jäi kõlama mõte, et juhipositsioonile asuvad inimesed võiksid näha oma tööd kui võimalust panustada ülikooli kui terviku arengusse, luues seeläbi võimalusi ka oma uurimisvaldkonna arenguks.

Oleme Tartu ülikoolis jõudnud aruteludega sinnamaani, et arutada läbi ja leppida kokku eri juhtimistasandite pädevused ning peagi seisab meil ees juhtide valimine. Akadeemilise organisatsiooni juhtimine on keerukas. Arvan, et peaksime ülikoolis juhtimist rohkem tähtsustama ja pakkuma eri tasandi juhtidele ning potentsiaalsetele tulevastele juhtidele ka koolitust pakkuma.

Vaata ka UTTV videosalvestust seminarist «Kuidas teha edukaid reforme – kahe välisülikooli kogemus»: