See on muljetavaldav, kuidas seilates üle mere vaid mõnesaja kilomeetri kaugusele Eesti pealinnast Tallinnast, satud hoopis teistsugusesse ühiskonda.

Riiki, mida pole suutnud laastada ükski sõda, kus riigikord on põhiseaduslik monarhia eesotsas kuningas Carl XVI Gustafiga ning igapäevaelus on omapärane puhkepaus nimetusega fika vabatahtlikult kohustuslik. Säärasele kirjeldusele vastab ligikaudu 760 km kaugusel asuv Rootsi pealinn Stockholm, linn, kuhu tuuled tõid mind vahetusaastaks avastama juuratudengi elu Stockholmi ülikoolis.

Asusin elama Stockholmi lähistele looduskaunisse paika, millest mõne kilomeetri kaugusel on Rootsile omapärased kaljud imearmsa järvega. Just sääraseid järvi on Rootsis kümneid tuhandeid ning saari ligikaudu kakssada tuhat! Kõik tuletab meelde Astrid Lindgreni lasteraamatut «Bullerby lapsed», kus elumajad olid võõbatud punaseks. Selline vaatepilt avaneb Stockholmi linnast välja sõites pea igas väiksemas Rootsi külas ja säärast värvitooni kutsutakse rahvakeeles Rootsi punaseks.

Kindlasti iseloomustab rootslast ja Stockholmi linnaelu korrapära, positiivsus ja organiseeritus. Siia saabudes oli ülikool mõelnud kõigile vahetusaastaks saabunud üliõpilastele ja nende vaba aja sisustamisele. Et ainult igav ei hakkaks! Näiteks korraldati igale saabujale õigusteaduskonnast mentorrühm. Minu rühma kuulub kaks mentorist rootslast ning eri kultuuritaustaga inimesed Peruust, Kreekast ja Ameerika Ühendriikidest. Just selline koosseis on andnud võimaluse õppida tundma maailma eri paikadest pärit inimesi ja nende kultuuri ning andnud turvatunde. Üheskoos oleme võtnud ette nii külastuse kuulsasse Ooperisaali, jalutustee Kuningahoovi kui ka külastused Stockholmi omapärasesse boheemlaslikku linnaossa Södermalmi.

Esimesel orienteerumisnädal enne sukeldumist akadeemilisse õhkkonda tutvustati vahetusüliõpilastele ka rootslaste n-ö kirjutamata reegleid. Näiteks, kui on kokkulepe, et kohtumine leiab aset kell 10, siis hilinemist peetakse väga ebaviisakaks. Sellise emotsiooni osaliseks olen saanud loengutel ülikoolis: professor on saatnud hilinejatele kurja pilgu ning ükskord palus õppejõud viimasel rootsi keele tundi saabunud üliõpilasel laulda koos temaga kitarri saatel ette kodutöö ehk nädalapäevad rootsi keeles. Nagu kogemus näitab, oskavad rootslased siiski reeglite rikkumise ka lõbusaks naljaks pöörata!

Erkkollane vest

Minu arvates ongi just reeglid need, mis siinses ühiskonnas on juurdunud. Minu mentorid on öelnud, et rootslased võtavad ühiskondlikke muutusi vastu küllaltki leigelt. Sisserändajaid, keda kohtab linnapildis palju, ei ole rootslaste jaoks probleem ning suhtumine kaaskodanikku on väga lugupidav. Kui rootslane kasutab linnatänaval jalgratast, kannab ta alati erkkollast vesti, samuti on väga populaarne harrastada tervisesporti. Tavapärane on kohata vanalinnas jalutades või lausa vihmase ilmaga kesklinnas muuseumist väljudes säärases vestis jooksjat. Tallinlasele tunduks see ilmselt veider: miks valida jooksmiseks halb ilm ja vanalinna tänavad, ja seda erkkollases vestis.

Kuna ka mina ise armastan jooksmist, siis elukoha lähistel terviserajal treenides lausuvad kaasjooksjad alati teineteisele tervitussõnu, mille peale esimesel korral küll tüüpilise eestlasena kergelt ära kohkusin ja mõtlesin endamisi, et huvitav, kas me oleme varem kohtunud? Tänaseks on mul aga selge, et tegu on rootslasele omase positiivse käitumismalliga, millega võid kokku puutuda nii toidupoes kui ka bussipaviljonis ning tervituseks sobib alati vastata «Hei!».

Mahukad ained

Tavapärane eksam Stockholmi ülikoolis kestab keskmiselt kuus tundi ja Tartu ülikooli ainepunktisüsteemiga võrreldes on õppeaine ligikaudu kolm korda mahukam. Näiteks minu esimene õppeaine kestis üheksa nädalat järjest ja koosnes 15 EAP-st. Mahukad õppeained toimuvad Stockholmi ülikoolis väikestele kursustele. Minu kursusel on ligi kakskümmend rahvusvahelist tudengit. Iganädalased seminarid on jaotatud kaheks, nii et ühes rühmas on vaid kümme inimest. Stockholmi ülikooli eesmärk ongi pakkuda võimalikult efektiivset vahetut suhtlust üliõpilase ja õppejõu vahel ja minu imestuseks teab kursuse õppejõud kõiki üliõpilasi nime ja päritolu järgi. Õpe on väga mitmekesine ning lektor ei piirdu vaid teoreetiliste loengutega. Peaaegu igal nädalal on mõnest õigusalasest probleemist kutsutud rääkima külalislektor, kelleks näiteks on olnud nii Euroopa komisjoni spetsialist kui ka Euroopa kohtu kohtunik.

Vaid Rootsi kultuurile on omane pidada igas päevas üks kuni lõpmatu arv kordi fika´t, mis eestlase jaoks tähendab lihtsustatult öeldes kohvipausi. Fika on rootslastele aga midagi palju enamat, kohustuslikuna kuulub selle juurde koogitükike, saiake või võileib ning kvaliteetseltskond kolleegide, sõprade või perekonnaga. Kui küsisin rootslaselt, et miks fika neile iga päev nii tähtis on, sain vastuse: «Kas sa ei arva, et hetke nautimine on päeva kõige olulisem osa?» Täpselt nii ongi! Minu silmis on rootslased tööl kolleegidega ning ka ülikoolis omavahel suheldes väga sõbralikud ja kokkuhoidlikud. Näiteks peetakse fika't kolleegidega eriti reedeti, kus üks töökaaslane küpsetab kohvi kõrvale imemaitsva koogi. Ja ma ei liialda, need on imemaitsvad! Nüüdseks on ka mulle saanud harjumuseks veeta peaaegu igal reedel üks tõeline Rootsi fika ülikoolikaaslastega koolikohvikus.

Kaneelisaiakeste päev

Samuti on rootslastel eriline side kaneelisaiakestega. Esimestel nädalatel ei saanud ma siin olles üldse aru, miks neid pea igas putkas müüakse, kuni saabus maagiline 4. oktoober – päev, mil tähistatakse Rootsis kaneelisaiakese päeva (kanellbullens dag). Kui sellest esmakordselt kuulsin, mõtlesin küll endamisi, et huvitav, kas kevadel on oodata mooni- ja moosisaiakese püha? Tegelikult on kaneelisaiakese päev üks väga lõbus ettevõtmine, mida hakati Rootsis tähistama alles hiljuti, 1999. aastal. See on lihtsalt päev, mil küpsetatakse ja süüakse kaneelisaiakesi. Tol päeval külastasin enda rootslasest mentori kodu ning valminud kaneelisaiakesed nägid välja justkui kondiitriletilt tellitud! Samuti jagasid neid ülikooliõuel ka pagaripoisid, kes hõiskasid rõõmsalt: «Et aju ikka paremini töötaks!».

Kokkuvõttes soovitan kõigile kaastudengitele Tartu ülikoolis julgust avastada maailma ning miks mitte just naabermaid, mis tegelikult kodumaaga nii sarnased polegi. Garanteeritud on silmaringi avardumine ja uued rahvusvahelised sõbrad üle maailma, kes võivad tulevikus osutuda headeks koostööpartneriteks. Soovitan soojalt väljuda oma juurdunud mugavustsoonist ja võtta ette põnev vahetusaasta. Avastada võib peale uute kultuuride ka iseennast.

Hälsningar från Sverige ehk soojad tervitused Rootsist!