Tänavu möödub 20 aastast esimesest Eestis tehtud luuüdi siirdamisest, mille tegijat tunnustas Euroopa vere ja luuüdi siirdamise ühendus hiljuti elutööpreemiaga. See tegija on professor Hele Everaus, kelle jaoks aasta algas veel ühe juubeliga – 60. sünnipäevaga.

Oma vestluspartnerit, ja ilmselt sama uurivalt ka oma patsiente, terava pilguga jälgiv hematoloogia-onkoloogia professor ja samanimelise kliiniku juhataja koostab praegu sarnaselt paljude teiste Eesti teadlastega institutsionaalse uurimistoetuse taotlust, mis käsitleb vereloome tüvirakkude transplantatsiooni. 20 aastaga on professor Everausil kogunenud suur kogemuspagas. Kui näiteks algusaastatel tehti 1–2 luuüdi siirdamist aastas, siis nüüd 20–25.

Kahekümne aastaga on professor välja õpetanud terve koolkonna arstiteadlasi ja jõudsalt on arenenud erialane tehnika, mis on andnud teaduse arengule veelgi suurema hoo. Ent palju on veel avastamata. «Arusaamad vereloome tüvirakkudest ja nende mõjutamisest ei ole sugugi lõpuni lahti dešifreeritud,» selgitab professor. «Pool teadlaskonnast arvab tänapäeval, et põhjus, miks ei osata veel vähki nii hästi ravida, kui me seda tahaksime, peitub selles, et kasvajal on samuti oma tüviraku populatsioon.» Kogu häda seisneb niisiis selles, et kui suurema osa vähihaige inimese kasvajast saavad arstid kätte, siis kasvaja tüvirakud võivad organismi alles jääda ning seetõttu tuleb haigus peagi tagasi. Everaus ja tema kolleegid soovivad aga uurida, kas on võimalik mõjutada kasvaja tüvirakke nii, et seda teadmist saaks kasutada kasvajaliste haiguste tõhusamas ravis.

Personaalne lähenemine

Vereloome tüvirakud on ühed vähestest tüvirakkudest, millega arstiteadlased saavad tänapäeval tööd teha. Palju on räägitud embrüonaalsetest rakkudest, ent nende kasutamisega seondub palju eetilisi küsimusi.

Aeg-ajalt mõtleb professor tagasi 20 aasta tagusesse aega, mil praegu vähiravis sageli kasutatav luuüdi siirdamine oli Eestis väga vaevaline peamiselt aparatuuri, meetodite ja teadmiste puuduse tõttu. Omajagu aega kulus tal kolleegide ja õdede väljaõpetamisele. «Praegu on suurepärased võimalused teha kõiksugu asju, kui on vaid tahtmist.»

Everausil enesel jagub tahtmist teadusega tegeleda küllaga, ent sealjuures peab ta oma tõeliseks kohuseks praktiseerida tegevarstina. Kaks korda nädalas võtab ta vastu verehaigustega patsiente. Üle nädala aga saavad tema juurde tulla inimesed, kel on risk haigestuda pärilikku vähki. See tähendab inimesi, kelle suguvõsas on esinenud kasvajaid ning kes seetõttu soovivad arstilt selgitusi ja eri testide tegemist, millega saab pärilikku vähki võimalikult vara avastada. «Me saame inimese ära kuulata, teha geneetilisi teste ning vaadata, kas on olemas haigusrisk.» Siin on tehnika areng professorile appi tulnud, sest tänapäeval on võimalik haigusriske määrata DNA-testidega.

DNA-testidega seostub personaalne meditsiin. Kuigi Everausi sõnul on patsiendi ja arsti suhe olnud alati personaalne, on tehnika areng personaalsusele lisanud uue mõõtme, nimelt võimaluse mõtestada iga patsiendi haigust paremini, personaalselt. «Sama kasvaja käitub igal inimesel omamoodi ja siin tulevad appi parameetrid, mida saab vaadata geeni tasemel.»

Personaalset lähenemist arstiteaduses on hakatud rõhutama ka seetõttu, et vähendada meditsiini kulukust. Meditsiin on niigi kulukas, ent praegu läheb ligikaudu pool ravist ja seega sellele kulunud rahast patsiendi jaoks tühja, sest kõigile inimestele ja nende haigustele ühesugused ravimid ei sobi. Genoomi analüüsis on aga võimalik tuvastada teatud markereid, mille põhjal oskavad teadlased öelda, milline ravim toimib konkreetsele inimesele ja tema haigusele ning milline mitte.

Professori hinnangul ei ole Eestis peale teadmiste muid takistusi meditsiinisüsteemi personaalseks muutumise teel. «Isegi katsed, mis tehakse hiirtel, ei ole inimestele enamasti ülekantavad. See tähendab, et me peame rohkem tegelema inimesega ja organismiga tervikuna.» See pole aga kerge ülesanne, sest nõuab sihikindlust ja süsteemi muutmist inimesekeskseks. «Suured ja tähtsad avastused on tulnud paarikümne, mitte paari aastaga, see on pikk töö.» Ent Everaus usub, et kõik eeldused personaalse meditsiini õitsenguks on Eestis olemas.

Kahe aasta eest asutas professor tulevikumeditsiini ühingu, mille eesmärk on tuua kokku mitmesuguste erialade noored teadlased. «Igaüks teeb oma asja: kes uurib geene, kes rakke, kes ravib, kes tegeleb keemiliste ühenditega. Oleks vaja, et kõik need teadmised ja praktilised tegevused saaksid kokku, et tegijate vahel tekiks tihedam side.»

Everaus tsiteerib oma Ameerika kolleege, kes on sedastanud, et kunagi varem ei ole lõhe bioloogiateadmiste ja praktilise meditsiini vahel olnud nii suur kui praegu. See tähendab, et teadus ajab oma rida ja patsiendini uuemad meditsiiniteaduslikud avastused ei jõua või jõuavad viivitusega. Selles arutelus on kriitiliselt tõstatunud ka teaduspublikatsioonide ületähtsustamise küsimus. «Teadus on väga inertne süsteem, kus muutusi ei taheta, kõik on aastakümnete jooksul paika loksunud. Teadus on muutunud omaette äriks,» on Everaus kriitiline. Kui katsete tulemusi, mille põhjal on sündinud mõni teadusartikkel, ei õnnestu kellelgi teisel uuesti realiseerida, on professori sõnutsi midagi korrast ära ja praktilises meditsiinis ehk patsientide hüvanguks ei ole võimalik neid teadustulemusi kasutada.

Tegelikult ei meeldi Everausile kasutada sõna «patsient». Üliõpilastele räägib ta alati, et arstil tuleb patsiendis näha ennekõike isiksust, kelle ravimiseks on hädavajalik usalduslik suhe. «Kui patsient ei hakka arsti usaldama, on arstil võimatu teda ravida.» Niisiis on personaalses meditsiinis tähtis ka arsti väljendus- ja suhtlusoskuses. Kus tänapäeva arstitudengid seda lihvivad? Eks praktikumides ja omavahel suheldes, arvab professor ning ütleb otsesõnu, et tema kindla veendumuse kohaselt peaks ka tänapäeva arstitudengitel olema võimalus ja kohustus sooritada suurem osa eksameid suuliselt. «Aga mulle väga meeldib, et tudengid on aktiivsed, vahel noor inimene, kellel ei ole neid teadmisi, mis minul, oskab küsida selliseid küsimusi, millele sa ei ole mõelnudki. See on vahva!» Everaus annab loenguid peamiselt 4. kursuse üliõpilastele ning juhendab hematoloogia ja onkoloogia residente.

Armastus prantsuse keele vastu

Lisaks teaduse tegemisele, kliiniku juhtimisele ja õppetööle on Everaus praegu ülikooli senati liige ning aastail 1998–2003 oli ta ülikooli arendusprorektor. Kuigi teadus jäi toona tahaplaanile, siis esimesel prorektoriaastal käis ta nädalavahetuseti haiglas valveid tegemas. Prorektorina veetis Everaus nii mõnedki unetud ööd riigi eelarve arutelu ajal Tallinnas Toompeal. «Tuli kätt pulsil hoida, erakonnaliidritega rääkida.»

Samal ajal loodi sihtasutus TÜ kliinikum ning peagi asus Everaus juhtima hematoloogia-onkoloogia kliinikut. «Vana armastus ei kadunud, ma olen alati tahtnud olla arst.» Niisiis tõi kliiniku sünd professori teaduse administreerija kohustuste juurest praktilise meditsiini juurde tagasi ning nüüd jagab ta end paljude rollide vahel. Olulisimaks peab ta aga endiselt rolli teadlase ja arstina. Vaid Everaus kui teadlane suudab teinekord vastata küsimustele, mis tekivad igapäevatöös Everausil kui arstil. «Arstiteaduses on areng nii kiired, kogu aeg peab ennast täiendama.» See tähendab pidevalt erialaste teaduspublikatsioonide lugemist.

Mõnikord jääb professoril siiski aega ka ilukirjanduse jaoks. Näiteks lennukis. Ta armastab lugeda originaalkeeltes: inglise või prantsuse keeles. Armastus prantsuse keele vastu võis olla üks põhjus, miks Everaus Eestis luuüdi siirdamisega üldse alustas. Juhendaja, professor Valve Saarma soovitusel sattus Everaus 1980. aastatel Jaan Kaplinski ema Nora Kaplinski juurde prantsuse keele eratundidesse. Need osutusid äärmiselt kasulikeks, sest 1985–1986 aastal avanes nüüdsel professoril võimalus minna praktikale Pariisi VII ülikooli hematoloogia- ja transplantatsioonikeskusesse, kus kogu suhtlus nii õppejõudude, kaastudengite kui ka patsientidega toimus prantsuse keeles.

Lisaks prantsuskeelsete raamatute lugemisele saab Everaus keelt harjutada ka näiteks Brüsselis ja Strasbourgis konverentsidel, seminaridel ja kongressidel käies. Ja süüa meeldib professorile samuti teha, sealjuures teadlasele omaselt: loominguliselt ja katsetades, mitte näpuga retseptis järge ajades.

Tugeva sisemise mootoriga arst ja teadlane

Kohtusime professor Hele Everausiga juba 1970. aastate lõpus, kes oli juba siis aktiivne noor teadlane. Tutvusime professor Valve Saarma kaudu, kes oli igati varmas uusi hematoloogia suundi arendama ja Hele oli just õigel ajal õiges kohas. Eks Tartu 5. keskkool andis selleks ka oma tõuke. Igale noorele arstile ja teadlasele on vaja mentorit ja professor Saarma oli seda Helele. Ta pidas Helet üheks oma kõige andekamaks õpilaseks. Minu meelest ei tulnud tal sugugi pettuda: Hele on olnud siiani aktiivne tegutseja, originaalse mõtlemise ja tugeva sisemise mootoriga arst ja teadlane. Ta võtab osa ühiskondlikust elust, olles Tartu linna volikogu liige, ega vaata kõrvalt, kui näeb võimalust panustada ka administratiivselt. Hele Everausi on Tartu linn tunnustanud tiitliga „Aastate daam 2009“.

Hele Everaus on olnud TÜ arendusprorektor, ta töötab paljudes nõukogudes ja komiteedes nii Eestis kui ka Euroopas. Edukaks ei saa aga ainult kodus pikki (öö)päevi tehes, on vaja vaadata, mida teevad kolleegid maailmas ja neilt õppida. Hele on end pidevalt täiendanud Euroopa ja USA ülikoolides (kõigele erialasele lisaks kadestamisväärselt hea prantsuse keel Pariisi VII ülikoolist!) ja kliinikutes.

Nüüd on ta ise mentori rollis, olles juhendanud paljusid doktori- ja magistritöid.

Tagasi vaadates arvan, et hematoloogia on siiski Hele põhiline, sügavalt tunnetatud eriala ja sellest tulenev kõrge erialane pädevus leukeemia uurimisel ja ravis. Tema kõige väljapaistvamaks saavutuseks on luuüdi siirdamise juurutamine Eestis ja paljud tänulikud patsiendid, kellele Hele on andnud elus teise võimaluse.

Andres Metspalu
akadeemik, TÜ Eesti geenivaramu direktor