On hinnatud, et Põhjamaades on puudu 35 000 energiatõhusa ehituse asjatundjat, räägib TÜ vastava tuumiklabori juhataja Tõnu Mauring. Äsja lõppes labori osalusel kaks aastat väldanud suurprojekt.

Energiatõhusa ehituse tuumiklabori juhataja Tõnu Mauring näitab slaide 2013. aasta algul Põlvas valminud liginullenergiamajast.

«Avastasime hämminguga, et polegi inimesi, kes aitaksid. Neid hooneid on lihtsalt väga vähe, ehitajatel ja projekteerijatel on vähe kogemusi.»

TÜ energiatõhusa ehituse labor on andurite abil kaks aastat viieminutiliste(!) intervallidega jälginud 280-ruutmeetrise elumaja energiatõhusust ja keskkonnamõju. Järeldus: maasoojuspumba, päikeseenergia kollektorite ja päikesepaneelidega ning maksimaalselt sooja pidava karbiga maja, mis päikesepaneelidega toodetud elektrit ka elektrilevi võrku müüs, tähendas omanikule esimesel kasutusaastal energiakulutusi suurusjärgus 1,1 eurot ruutmeetrile (kokku 309 €). Samuti ei emiteerinud hoone peaaegu üldse süsinikdioksiidi.

Eesti jaoks on ühe hoone selline energiatõhusus esmakordne. Teisisõnu, liginullenergiamaja «toimib» ka meie kliimas. On ka viidatud, et näiteks Austrias ja Saksamaal on sellise maja ehituskulu paarikümneaastase kogemuse järel õnnestunud viia tavamaja maksumusele üsna lähedale.

Ka Põlvas asuva OÜ Sense ja PassiveHouse OÜ juhtimisel valminud maja projekteerimisel kutsuti appi Austria arhitektid Georg ja Martha Reinberg. Nagu ütleb Mauring, on Põhjamaades praegu puudu hinnanguliselt 35 000 selliste majade ehitamise asjatundjat.

«On valdkondi, kus roheliste tehnoloogiatega on tehtud üsna palju. Ehituses pole sisuliselt midagi juhtunud,» räägib Mauring. «See, mida teeme, on väga laokile jäänud sektori korrastamine.»

Paneelmajad madalenergiahooneteks?

Põlva vallavolikogu esimehe Kuldar Leisi perele kuuluva maja seire oli üks osa 280 000-eurose mahuga projektist «Hoonete keskkonnamõju vähendamine energiatõhususe parandamise kaudu». Märtsis 2012 alanud ja äsja lõppenud projekt tehti koostöös Tallinna tehnikaülikooli ehitiste projekteerimise instituudiga.

Projekti kaasati ka OÜ Sense juhtimisel Tartusse ehitatud 155-ruutmeetrine passiivmaja, mis küll ei tooda ise elektrit ning mida Mauring nimetab lihtsalt väga heaks majaks. Selle hoone esimese kasutusaasta energiatarbe maksumus jäi 4,6 euro juurde ruutmeetrilt (kokku 686 €).

TÜ ja TTÜ ühisprojekti alateemad hõlmasid energiakadude vähendamist, majade seinte soojus- ja niiskusrežiimi, tehnosüsteeme, energiavarustust, kulutõhususe analüüse.

Näiteks uurisid TTÜ teadlased (professor Targo Kalamees, Kalle Kuusk jt) sajakonna aastatel 1962–1992 kasutusele võetud suurpaneelelamu energiaauditeid ning mudeldasid ka ühe sellise 60 korteriga maja energiatõhusamaks rekonstrueerimise.

Nende mudeli põhjal annaks vana korterelamu madalenergiahoone tasemele rekonstrueerimine eri lahendustes praegusega võrreldes ligi poole väiksema aastase energiakasutuse (118 kWh/m2 vs 225 kWh/m2, arvestatakse koos kasutatava energialiigi kaalumisteguriga). Ühtlasi oleks see samas suurusjärgus vana hoone lammutamise ja uue madalenergiahoone ehitamise energiakulust (112 kWh/m2).

Madalenergiahooneks rekonstrueerituna oleks ligi 3000-ruutmeetrise köetava pinnaga maja keskkonnamõju (CO2 emissioon kaugkütte, elektri ja ehitusmaterjalide näol) samuti samas järgus lammutuse ja uue madalenergiahoone ehitamisega (2920 vs. 3280 tonni 20-aastase ekspluatatsiooniaja peale, arvestades taaskord kasutatava energialiigi kaalumistegurit). Seevastu tavapärasel suuremahulisel rekonstrueerimisel paiskaks maja õhku kolmandiku võrra rohkem CO2 (4280 t). Selline mõju jääks samasse suurusjärku olukorraga, kus majaga üldse midagi ei tehta (4610 t).

(TTÜ teadlaste arvutusi rohmakalt aluseks võttes oleks selle rekonstrueeritud paneelmaja köetava osa aastane CO2 emissioon seega suurusjärgus 50–55 kg/m2, rekonstrueerimata majal aga 78 kg/m2. Võrdluseks: Kuldar Leisi liginullenergiaeramu emiteeris CO2 TÜ mõõtmiste ja arvutuste põhjal 708 kg aastas. See teeb 2,5 kg ruutmeetri kohta.)

Ühtlasi oleks paneelmaja energiatõhus rekonstrueerimine TTÜ teadlaste arvutuste põhjal ligi kuus korda odavam kui vana hoone lammutamine ja uue energiatõhusa maja ehitamine (220–278 eurotm2 vs. 1348 eurotm2). Samas aga oleks see poole kallim hoone n-ö tavapärasest suuremahulisest renoveerimisest (128 eurotm2).

Seega tasuks TTÜ teadlaste hinnangul ka vanu paneelmaju rekonstrueerida madalenergiahoone tasemele. Samas käiks see investeering (tavapärase uuenduskuuriga võrreldes) korteriühistutel pigem üle jõu, nentis uuringu tulemuste detsembris toimunud esitlusseminaril Kalle Kuusk TTÜ ehitusteaduskonna energiatõhususe õppetoolist. Lahenduseks võiks olla suurem toetusraha.

Mootorsaega võitoosis

Uue liginullenergiamaja eripäraks on väga hea seinad, aknad ja õhuvahetus, räägib Tõnu Mauring. «Staatilised elemendid,» lisab ta. «See maja pole keerukas, põhiasi on hea karp. Lõviosa muutusest annab hea barjääri sise- ja väliskeskkonna vahel.»

Energiatõhususe mõttes toimivaks lahenduseks tuleb üheskoos ja süsteemselt vaadelda hoone isolatsiooni, külmasildasid, õhupidavust, aknaid ja ventilatsiooni. Kõigis pisidetailides tuleb korraga olla korrektne, räägib Mauring.

«Tavaehituses pole ühelegi neist viiest piisavalt tähelepanu pööratud,» jätkab ta. «Samm-sammult läheb asi paremaks, osaliselt rekonstrueeritud maju on palju, aga korralikke terviklikke lahendusi ikkagi äärmiselt vähe. See jääb ka raha taha, aga paljusid asju teeme praegu üle jala.»

Näiteks Austrias on terve kvartal liginullenergia sotsiaalmaju, räägib Mauring. Üliväikeste halduskuludega maju peredele, kes tõepoolest peavad kokku hoidma.

«Eestis on palgad väiksemad, talv pikem ja hooned lagunevad rohkem,» mõtiskleb ta.

Selliste majade riiklikud projektid oleks Mauringu arvates ühiskondliku debati teema. (Samas juba kavandatakse Põlvasse riigigümnaasiumi tarbeks Eesti esimest liginullenergia-koolihoonet.)

Tavamaja aastane energiakulu on sõltuvalt ehituskvaliteedist 2000–4000 eurot, ütleb Mauring. Võrreldes selliste «raiskavate» majadega, püsib ka energiatõhusa maja turuväärtus tema hinnangul pikemalt: ei teki olukorda, kus pärast nigelama kvaliteediga eramu soojaarvete nägemist jääb konsultandil üle omanikule soovitada hoone «maha müüa ja kaugele joosta».

Ja lõpuks: põlevkivienergia baasilt eluaseme kütmine on Mauringu arvates energiatõhusamate majade taustal nagu «mootorsaega või lõikamine»: «Iga küttele makstud euro on rumal kulutus. Miks peaks kuskil kõigepealt põlema kivid 1000 kraadi juures, kui mul on tuppa vaja ainult 20 kraadi?»

Rõhk olgu täiendusõppel

Europa Liidu energiatõhsuse direktiivi järgi peavad aastast 2019 kõik uued avalikud hooned olema liginullenergiahooned. 2021. aastast kehtib sama nõue ka teistele uutele hoonetele.

Pidev energiatõhususe nõuete järgimine suurendab projekteerimise maksumust, ent aitab samas vältida ootamatuid ümberkorraldusi hoone kavandamise lõppfaasis, järeldas tänavu Tallinna tehnikakõrgkoolis kaitstud diplomitöös Jarmu Nikland.

Koos teadusliku seirega oli Põlvasse ehitatud nullenergiahoone ka Põhjamaades silmapaistev projekt. «Tegime selle käigus palju ettekandeid, nendega oleme Põhjamaades väga hästi kaardil,» räägib Mauring.

Ent suuremas plaanis aitas kogu TTÜ ja TÜ ühisprojekt ka luua Eesti jaoks kontseptsiooni Euroopa Liidu seatud sihtideni jõudmiseks.

Muutus, mille suunas püüab liikuda TÜ energiatõhusa ehituse labor, on kvaliteetse täiendusõppe tagamise süsteem. See ei tähenda vastavate õppekavade isekeskis väljatöötamist, vaid ennekõike ülikoolide ja ettevõtete koostööd. «On vaja teha, mõõta, rääkida,» ütleb Mauring. «Õpitakse ikkagi tehes.»

Uut suuremahulist mitmeaastast projekti labor magistrantide ja doktorantide juhendamise kõrval praegu otsib. Ent artikliteks kirjutamist ootavad Põlvas asuva nullenergiamaja seireandmed ning andurid maja seinas jätkavad mõõtmist, räägib Mauring.

Samuti töötatakse TÜ-s näiteks nanostruktuuride füüsika labori teaduri Martin Timuski juhtimisel välja infrapunatundlikku «tarka klaasi», mis võimaldaks nupuvajutusega reguleerida läbipääseva soojuse hulka. See säästaks küttekulusid talvel ja jahutuskulusid suvel.

Taanis ehitati esimene ülimalt energiatõhus maja 1973. aastal (nullenergiamaja Kopenhaagenisse, Taani Tehnikaülikooli osalusel). Järgnesid sarnased projektid Rootsis Lundi ülikooli juures, Saksamaal Darmstadtis ja mujal.

«Kümme aastat tagasi oli see Euroopas ikkagi pigem pioneeride teema, massid ei teadnud suurt midagi,» ütleb Mauring. «Meie oleme ka tugevad detailides, aga samas üldidee ühed viimased üleskorjajad. Infrapunaklaasiga oleksime ühe sammuga esirinnas.»