Tartus Tammelinnas elavad noored kosmosehuvilised Läti tudengid, kes hindavad kõrgelt siinset võimalust osaleda tudengisatelliidi projektis ESTCube-1.

Tartu ülikooli teise aasta füüsikadoktorant ja Tartu observatooriumi nooremteadur Andris Slavinskis sattus Tartusse kahe aasta eest Eesti tudengisatelliidi projekti ühe juhi, Mart Noorma kutsel. «Tulime Kasparsiga füüsika suvekooli ja kohtusime seal taas Mart Noormaga, kes kutsus mind siia doktorantuuri ja Kasparsi magistrantuuri.» Lisaks Andrisele ja Kaspars Laizānsile on tee Tartusse leidnud paljud teised Läti tudengid, keda ühendab huvi kosmose ja teaduse vastu. Vähemalt mõneks ajaks on paljude taoliste lõunanaabrite peatuspaigaks kujunenud seesama Tammelinna rohelusse uppuv maja, mille teist korrust mitme peale üüritakse. Ka noored ise tunnistavad, et kuidagi on kujunenud just see koht Tartu ülikooli õppima tulles paljude nende tuttavate Läti üliõpilaste vahepeatuseks. Enamik neist on olnud seotud Eesti tudengisatelliidi projektiga.

Kārlis Zālite, samuti doktorant ja sarnaselt Andrise ja Kasparsiga Tartu observatooriumi nooremteadur, oli kaasatud ESTCube’i projekti ning on praegu teaduses keskendunud kaugseire teemale.

Magistritudeng Gatis Šteinbergs saabus Tartusse Erasmuse toel alles hiljuti ning töötab ESTCube’i missiooni kontrollsüsteemi arendusega.

Lisaks on aga Lätist satelliidi projekti juurde tööle saabunud teistegi valdkondade üliõpilasi. Jānis Mucenieks kaitses kevadel Ventspilsi ülikoolis ärijuhtimise magistrikraadi, töö selle teemaga oli otseselt seotud satelliidimissiooni ettevõtluse poolega. Noormees loodab Tartu ülikoolis doktorantuuris jätkata ning edaspidigi uurida, kuidas motiveerida inseneri- ja IT-tudengeid ettevõtlusega tegelema.

«Kui ma Eestisse tulin ja kuskil mainisin, et töötan ESTCube’i meeskonnaga, küsisid paljud, et miks meil seda projekti vaja on, see on kulukas laste mänguasi. Aga selles projektis saab proovida ja arendada asju, millega muidu ei oleks võimalik tegeleda. See ei arenda vaid tehnilisi oskusi, vaid ka meeskonnatööd, riskijuhtimist, tarnimist, kontaktvõrgustikku jms,» kirjeldab Jānis ja lisab, et projekt on kui väike ettevõte, kus osalejad saavad teadmisi ja oskusi, kuidas oma ettevõtlusega alustada.

Jānise sõnul kinnitas tema magistritöö juba varasemat kogemust ja vastavaid uuringuid, mis on sedastanud, et projektid nagu ESTCube on tudengite ettevõtliku vaimu kasvatamisel üliolulised. Lisaks mainitud erialastele teadmistele ja oskustele ning ettevõtlikule vaimule annab see üliõpilastele väärtusliku kontaktide võrgustiku ning arusaama, kuidas otsida investoreid ja argumenteerida oma valikuid edukalt otsustajate ja seadusetegijate ees. «Ja argumentide jaoks on vaja teaduslikku põhjendatust,» täpsustab Jānis.

Andris lisab, et juba praegu on paljudel satelliidiprojekti tudengitel mõttes asutada kunagi oma ettevõte. Peale selle on juba esimese aasta magistritudengitel avanenud võimalus esineda teaduslikel konverentsidel ning kirjutada teaduslikke artikleid. «See ei ole tavaline, et esimese kursuse magistrandid käivad teaduslikel konverentsidel esinemas.»

«Projektijuhtimine, meeskonnas töötamise kogemus, avaliku kõne pidamise oskus,» jätkab Kaspars loetelu õpitust ja selgitab, et just esinemisoskusest on insenerieriala tudengitel puudus. «Neil on väga raske teha ettekandeid ja kõnelda publiku ees, samas on see väga vajalik oskus, igasuguse teadusliku uurimustöö juures peab oskama teha ettekandeid.»

Enamik projektis osalenuist on bakalaureuse- ja magistritudengid. «Me kontrollime üksteise tööd, juhendame vastastikku. See on terve meeskonna pingutus,» selgitab Kaspars.

Noormehed meenutavad, et need kuud, mis eelnesid satelliidi stardile tänavu 7. mail, olid osadele meeskonnaliikmetele hullumeelselt töömahukad. Jānis rõhutab, et sealjuures on projekt olnud üle ootuste edukas: kõik plaanitu ka töötab tegelikult. Maa orbiidilt saadi Eesti esimese tehiskaaslasega ühendust ning 15. mail klõpsas satelliidi pardakaamera Maast väga kvaliteetse foto.

Noormehed tunnistavad sedagi, et paraku pikenevad mitmete meeskonnaliikmete õpingud aasta võrra, sest korraga eksameid teha ning satelliidiprojekti panustada ei ole õnnestunud ning valik langes viimase kasuks. Kārlis rõhutab aga veel kord projekti hariduslikku väärtust. «Mitte kõik selles osalenud tudengid ei jää teaduse juurde ning nad ei peagi seda tegema, nad peaksidki minema tööturule ja panema oma teadmised ja oskused maksma seal.» Kārlis ise loodab aga lähemad kümmekond aastat tegutseda siiski teaduses ning seda just Tartus, sest siin on tema hinnanguil selleks parimad võimalused: infrastruktuur, pädevad kolleegid, huvi, observatoorium jms.

Ka Andris soovib esimese eelistusena jätkata teaduses, kuid ei välista kindlasti sobivail tingimustel ettevõtlusega alustamist.

Teaduse tegemise ja õpingute kõrvalt jagub Läti noormeestel siiski aega ka hobidega tegelemiseks. Andris soovis Tartus jätkata rahvatantsu harrastusega ning ühines rahvatantsuansambliga Tarbatu. Jānis võttis Tartusse kõige muu kõrval kaasa ka koera, kellega tuleb kord päevas jalutamas käia. Tartu Toomemägi on koerale väsitavam kui Ventspilsi tasane maastik, mistõttu jalutuskäigud on varasemaga võrreldes lühemad, naerab Jānis.

Nagu ühes tudengikommuunis kohane, teevad majanaabrid koos süüa. Noormehed möönavad, et just korralikud õhtusöögid on üheskoos elamise juures üks suurimaid eeliseid, üksi ei oleks viitsimist vaaritada. Peale selle teavad noormehed loomulikult ka tudengilinna öiseid populaarseimaid pubisid ning hindavad sedagi, et Läti sõprade külla tulles jagub erinevaid toredaid kohti vähemalt terve nädala kõigiks õhtuteks.

Ainus, mis noori lätlasi siinmail häirib, on praegusel aastaajal sääskede rohkus. Ja aasta ringi see, et eestlastel on nõnda väike valik hapukoort ja õlut! Noormehed mõtlevad pikalt, kuid midagi muud negatiivset ei suuda nad välja mõelda ja resümeerivad, et tegelikult on ju hea, kui need on ainsad Tartus elamise, õppimise ja teaduse tegemise miinused.