Nimi Pia on pärit Vana-Rooma aegadest ja tähendas algselt tublidust ja töökust.

Hiljem lisandus siia ka ülim kõlbelisus. Nime maskuliinne vaste on Pius.  Kui katoliku kirik leiab eneses ükskord jõudu põhjalikeks reformideks, on esimese naissoost paavsti nimi ilmselt Pia.  On selge, et kõik Piiad on väga töökad ja kombekad, suurepärased vaidlejad ning üleemantsipeerumiseni ettevõtlikud. 

Piia Post sai väga hea, kuldmedaliga väärtustatud hariduse Võru 1. keskkoolist.  Samast lennust tuli teisigi akadeemiliselt võimekaid inimesi, näiteks professor Jaanus Harro. Piia õpinguaastad TÜ füüsikaosakonnas langesid aastatesse, mil legendaarne atmosfäärifüüsik,  Olev Avaste oli taastamas geofüüsika kateedrit. Füüsikatudengid said siis ka kooli füüsikaõpetaja kutse ning koos professor Avastega tuli käia tollase haridusministri Elsa Gretškina juures palvega vabastada Piia «koolikohustusest».  Õpetama tuli aga ikkagi hakata, sest ülikooli jäänud noorte geofüüsikute saatus oli õpetada lisaks atmosfääriuuringutele füüsikat meedikutele.  Sovjetiajal nimelt arvati, et arstid ja proviisorid peavad mõistma ka füüsikat. Aga arstiteaduskonnas oli üle paarisaja esimese kursuse tudengi ning jaotatuna 10–12-liikmelisteks gruppideks tekitas see geofüüsika kateedris mulje, et põhitegevuseks ongi meedikute füüsikapraktikumide juhendamine.

Geofüüsikaliste ainete, atmosfääri- ja merefüüsika õpetamine ning teadustöö toimus tolleaegse Eesti teaduste akadeemia uurimisinstituutide, eriti Tõravere observatooriumi toetusel.  Tohutu töökoormuse all murdus prof Avaste juba 1991. aastal, veel enne oma kuuekümnendat sünnipäeva.  Piia Post jätkas pilvisus- ja kiirgusväljade uurimist Olavi Kärneri juhendamisel ja kaitses väitekirja kahe aasta pärast. Järgnesid stažeerimised Šotimaal, Saksamaal ja Soomes, värskete õppekursuste loomine, tunnistamine realia valdkonna parimaks õppejõuks ja kuulumine mitme rahvusvahelise võrgustiku etteotsa.

Füüsikaõppejõudude koosseisu silmas pidades oli aasta 1981, mil Piiast füüsikatudeng sai, omamoodi tähenduslik. Samal sügisel pensioneerus dotsent Ruth Lias, kes oli 26 aastat õpetanud teoreetilist füüsikat, eriti kvantmehaanikat.  Aastani 2008, kui Piia sai dotsendiks, TÜ füüsikaosakonnas naisdotsente ei olnudki.  Füüsikute olelusvõitlus on karm. Meestel on seda kergem taluda ja lausa 100 tundi nädalas laboris istuda.  Naised peavad edu nimel loobuma pereväärtustest, mida artiklid USA või Jaapani teadusajakirjades ei pruugi kompenseerida.  Mõistkem siis dotsendi või professoritiitlini jõudnud daame, kes pensionipõlve saabudes on mehisest elukutsest üksjagu küllastunud ning eriala vahetavad.

Ka Piia Postile on meeskolleegid häbenemata oma kadedust näidanud.  Kui ta mõne aasta eest soovis ühele oma juhendatavale magistrandile riigieelarvelist doktorantuurikohta, ütlesid otsustajad-mehed talle ära, kuna «juhendamise kogemusi olevat veel vähevõitu».  Lihtsalt teaduse alarahastamise tingimustes ongi elu just selline, nõrgemaid alandav. Aga formaalselt on kõik korrektne.

Siiani ei suuda Piia oma sadakond publikatsiooni sisaldava nimekirjaga konkureerida aastaid vanemate meestega, kes on auditoorse õppetöö vankrit hoopis vähem vedanud. Ometi on Piia optimistlik, olukord peab ju lõpuks muutuma. Kuigi Tartu ülikool on end defineerinud teadusülikoolina, peab ta väärtustama ka õppetööd ja selle tegijaid. Ja vanemad mehed peavadki kõrvale astuma. Soovime, et oma järgmise poolsajandi jooksul jätkub Piial tervist õiglasem aeg ära oodata ning entusiasmi füüsikaõppejõuna edasi teenida.

Kolleegide ja õpilaste nimel sirutab õnnitluseks käe Hanno Ohvril