«Võtke padi endale selja taha,» soovitab Eesti akadeemiliste naiste ühingu president ning pikaaegse kogemusega spordi- ja taastusraviarst Riina Saarma (67) intervjuuks maha istudes.

Déjà vu hetk, sest möödunud korral vestluseks maha istudes ütles ta sõna-sõnalt täpselt sama. Peaasi, et oleks mugav ja keha poleks sundasendis.

Taastusraviarstina on Riina Saarma selja ja kaela heaolu suhtes väga tähelepanelik, eriti tänapäeval, mil suurem osa töid nõuavad pikemat istumist. «Kui mina oleksin tööandja, siis ostaksin sellised tööprogrammid, mis lülitaksid arvuti iga tunni järel kümneks minutiks välja, siis saaksid inimesed võimelda,» räägib ta. Tööandjale võiksid sellised puhkepausid sobida, sest osa töötajaid käib niikuinii suitsetamas, mis lõppkokkuvõttes röövib peale tervise Riina Saarma meelest veel ka rohkem aega.

Seda, et tervis on oluline ja nõuab pidevat hoolitsust, kinnitab staažikas arst intervjuu jooksul rohkem kui korra. Rääkides talle mõnest murest, ei pea kaua ootama, kui häid soovitusi või harjutusi hakkab sadama nagu kuldrahet. Sestap pole imestada, et naine on ka Tartu ülikoolis õppejõuna tööd teinud. Soovist oma teadmisi kolleegide ja tudengitega jagada ning haigeid harida, tekkis tal huvi kirjutada raamat. «Koju tekkis arvuti, poisid õpetasid Wordis trükkimise selgeks ja nii ilmus 1999. aastal «Insuldijärgne taastusravi»,» meenutab ta.

Raamat, mille Riina Saarma pühendas oma vanematele, võimutses toona poodide edetabelite esimestel kohtadel ja üsna pea müüdi tiraaž läbi. Edust ja rahva huvist innustunult asus ta järgmise raamatu kallale, mis oli juba tunduvalt mahukam. «Terve selg, terve kael» ilmus kahel korral: esimene 1999. ja kordustrükk 2006. aastal. Seegi püsis edetabelites kõrgetel kohtadel. Pealehakkamist, indu ja talenti on naisterahval alati küll ja veel olnud, sellele viitab samuti ta haridustee.

Riina Saarma on lõpetanud 1969. aastal Tartu riikliku ülikooli arstiteaduskonna spordimeditsiini ja ravikehakultuuri osakonna cum laude. Mainimist väärib, et niivõrd kõrge saavutus tuli kahe poja ja kõrgliigas korvpalli mängimise kõrvalt. Tema perekondlik taust ei luba vähem tegelikult oodatagi.

Isa Jüri ja ema Valve Erika Saarma olid mõlemad tunnustatud arstid ja Tartu ülikooli professorid. Vend Mart Saarma on üle maailma tuntud molekulaarbioloog. Aeg-ajalt lipsab jutu sisse mõni onu või tädi, kes Riina Saarma kodu ümber Tähtveres elasid või elavad, reeglina on tegu tuntud teadurite, professorite või akadeemikutega. Justkui olekski kogu ümbruskond, kus Riina Saarma lapsest saadik on elanud, loodud akadeemiliselt võimekate teadlaste sünniks ja kasvuks. Teadustöö vastu oli naisel alati suur huvi, aga elu mängis kätte teised kaardid, mis polnud ka sugugi pahad.

Tagasilöökide kiuste edasi

Veel kooliajal soovis Jüri Saarma, et tütar vahetaks eriala ja hakkaks psühhiaatriat õppima. Kuigi nii mõnigi uurimustöö sai isa juhendamisel tehtud, jäi Riina Saarma oma liistude, spordimeditsiini juurde. Ta meenutab, et peale arstide õppeprogrammi läbimise pidid spordimeditsiini tudengid õppima kehakultuuri. See ei olnud lihtsamate killast, kuna üliõpilased pidid enda jaoks selgeks tegema suurema osa spordialasid. Selleks mindi Käärikule laagritesse. «Taheti, et spordiarstid tunnetaksid omal nahal ning teaksid täpselt spordialade õiget ja vale tehnikat, mis on ohud, missugused on valed liigutused, missugust nõu anda, et vigastusi edaspidi vältida,» loetleb ta üles. Oluline on tema meelest just noorsportlaste juhendamine, et «ei oleks nii, et pall antakse lihtsalt kätte ja öeldakse: mängi nüüd», treener peab juures olema, abistama ja hoidma lapsi ennast vigastamast.

Paarinädalase laagri jooksul harjutasid tudengid kergejõustikualasid, ujumist, pallimänge ja tegid vettehüppeid, talvel suusatasid. Ta tunnistab, et ei ole inimene, kes päeval magaks, aga laagris olles põõnas küll, sest oli treeningutest niivõrd kurnatud. Kusjuures sporti ei tehtud niisama, alad tuli sooritada piisavalt hästi, et arvestus kätte saada. Kui pallimängud ja kergejõustikualad tulid Riina Saarmale lihtsalt, siis vettehüppeid hindab ta üsnagi keerukaks, sest lisaks hüppe tehnilisele poolele lisandus veel kõrgus, mis kõigile just mokkamööda olnud. Arvestused said aga tehtud ja laagrist võttis iga tudeng kaasa hulgaliselt teadmisi, mida sportlastele ja treeneritele vigastuse vältimiseks või taastumiseks soovitada.

Kooli lõpetades suunati Riina Saarma suvepealinna, kus teda ootas töökoht Pärnu haiglas ravikehakultuuri ning spordimeditsiini osakonna juhatajana. Seda perioodi iseloomustab ta pideva jooksmisena: tööl oli teha palju, samal ajal tuli perekonna eest hoolt kanda. Pojad Urmas ja Priit sündisid üksteise järel juba enne ülikooli lõpetamist. Pärnus lisandus üsna pea perre juurde veel ka kolmas poeg Harry. «Pärast neljanda poja Kerry sündi sain autoostuloa, siis läks liikumine mööda Pärnut natukene vabamaks,» räägib ta. Liikumine läks vabamaks, aga jooksmist tuli juurde, sest 1976. aastal sündis perekonna viies poeg Randel. Nii tunnistabki Riina Saarma, et töö ja poiste kantseldamise kõrvalt polnud tal mahti teadust teha, kuigi süda kiskus sinnapoole küll.

Pärnus elades möödus 13 aastat ja elutee tõi 1982. aastal Riina Saarma koos poegadega tagasi Tartusse. «Ema ja isa hakkasid peale käima, et kuule, kas sa ikka ei tahaks teadust teha,» meenutab ta. Naine võttis kätte ning rääkis oma soovist tollase kehalise spordimeditsiini ja taastusravi kateedri juhatajale, kellelt kuulis vaid pooldavaid sõnu ja lubadust teema peale mõelda. Seejärel jäi Riina Saarma pakkumisi ootama. «Kateedri juhataja ütles muudkui, et järgmisel aastal saab, siis lükkus veel aasta võrra edasi, kuni lõpuks tema enam kateedri juhataja polnudki,» kirjeldab ta saatusekäiku. Kange naine ei jätnud jonni ja pöördus järgmise kateedri juhataja poole, kes lubas samuti mõelda. «Lõpuks soovitas ta mul endale töö juurest juhendaja leida, mina aga ei tahtnud neuroloogiast ega -kirurgiast, kus ma parasjagu töötasin, oma kandidaaditööd kirjutada, ma tahtsin taastusravist,» on ta pisut nördinud. Sinna püüdlused esialgu jäidki.

Pisut aega hiljem püüdis Riina Saarma teisi teid mööda kandidaaditööni jõuda. Ta hakkas nimelt aastatel 1985–1986 pärast tööd molekulaarbioloogia laboris käima. Uue uurimuse jaoks korjas ta ajukasvajate tükke vedelasse lämmastikku. Toona oli tema juhendajaks Toivo Maimets ja töö hakkas juba vaikselt ilmet võtma. Saatusel olid aga teised plaanid. «Jäin tütart ootama, aga kuna laboris oli palju kahjulikke aineid, siis ei tahtnud lapse tervisega riskida – ma teadsin, mis riskid seal on,» rõhutab ta. Lisaks nõudis töö palju aega ja keskendumist, mille pidi naine võtma perekonnaelu arvelt. Teismelised poisid nõudsid aga rohkem tähelepanu, kui emal oli neile tol hetkel pakkuda. «Ega ma väga ei kahetse, et sealt ära tulin, algkoolipoisse oli vaja kantseldada, trennidesse viia ja õppimist kontrollida,» jääb Riina Saarma valikutega rahule. «Pole halba ilma heata, nagu mu isa armastas öelda,» muheleb ta lisaks. Seda aforismi on Riina Saarma endaga ikka ühes kandnud ja meelel hoidnud, sest raskusi on elu talle pakkunud hulgi. Üheks rängemaks on teise poja surm vahetult enne, kui noormees lõpetas arstiteaduskonna.

Vaatamata tagasilöökidele jätkas Riina Saarma isa-ema abiga uuringute tegemist. Tal valmis Tartu ülikooli kliinikumi täienduskonverentsiks «Kliinik 2001» ettekanne «Radikulopaatiahaige ja taastusravi». Tunne oli tol hetkel ülev, ent rõõm jäi üürikeseks, sest ettekande hommikul tabas teda järjekordne ränk löök: isa Jüri Saarma surm. Riina Saarma lootis, et meditsiini ja taastusravi kateedri juhataja näeb temas pärast ettekannet potentsiaali ja tõsist soovi teadust teha, kuid näis, et nüüd tõrjuti teda just rohkem eemale.

Sporti täis mälestused

Takistused on aga vaid selleks, et need ületada ja raskused selja taha jätta. Riina Saarma teeb seda, mis talle on kõige südamelähedasem. Ta on akadeemiliste naiste ühingu president, seda muide juba teist perioodi järjest, ta käib väärikate ülikooli loengutes ja loeb teadusartikleid. Taastusravist ja spordimeditsiinist kõneldes annab ta peast eri soovitusi ja jagab oma teadmisi. Ta tunnistab sealjuures, et raamatute kirjutamine leidis samamoodi aset: istus maha ja mõtles, mida ta kõik teab ja mida tasuks kaante vahele panna.

Raamatuks tasuks kindlasti kirjutada Riina Saarma sportlikud saavutused, mis on imekspandavad. Viimatine suurem võit tuli veteranide tenniseturniiril kolm aastat tagasi, kus ta saavutas kolmanda koha. Sport on alati olnud Riina Saarma elu lahutamatu osa ja meenutusi jagub tal ennekõike korvpallimängust. Oluline nüanss on asja juures see, et kooliajal mängis ta juba korvpallikoondises. «See tähendab siis, et juba enne 1963. aastat,» ehmatab ta isegi korraks.

Kõik esikohad ja meistritiitlid kahvatuvad, kui jutt läheb 1991. aastal Buenos Aireses aset leidnud veteranide maailmamängude peale. Nad jõudsid korvpallinaiskonnaga finaali, kui ühtäkki saabus teade, et Eesti on vaba. Peale seda uudist hakkasid eestlaste visked muudkui tabama. Ärevus, et Eesti on vaba, hoidis adrenaliini üleval ning rünnakud muudkui kandsid vilja. Kui lõpuks kuld kätte võideti, oli meeleolu ülev, hoolimata sellest, et tagasiteel Eestisse tuli Moskvas teha vahepeatus ja seal polnud ühtäkki eestlastele ühtegi hotellikohta pakkuda. «Kuna meiega oli kaasas võrkpallur Viljar Loor, siis olles venelannade lemmik, sai ta ühe toa,» meenutab Saarma. Seal käisid võitjad kordamööda magamas ja pesemas – selja taga oli ikkagi pikk reis. «Mehed veel tegid meie üle nalja, et näe, maailmameistrid, aga magavad lennujaamas pinkidel,» räägib Saarma. Kuid ebamugavuse üle naised ei kurtnud: Eesti oli vaba ja nemad maailmameistrid.

Riina Saarma arvab, et nagu toona oli võit headest mõtetest tiivustunud, on tegelikult psühholoogiline pool inimese tervenemise juures ülioluline. Taastumine on sageli inimese enda mõistuses kinni. Endale tuleb sisendada, et kõik saab korda ning olla sealjuures elujaatav. Selle mõtte käis Jüri Saarma oma tütrele välja Tähtvere pargis jalutades ja sellest on Riina Saarma lähtunud ülikooli eksamitest alates. Kindlasti tuleb seda enda peal katsetada, sest vaadates Riina Saarmat, on niivõrd positiivset ja rõõmsameelset inimest raske leida. Korvpalli ja tennise mängimine on jäänud minevikku, ent üsna tihti võib spordilembest naist leida Tähtvere pargis kepikõndi harrastamas. Ta on spordi suhtes jätkuvalt väga kirglik, jälgib seda televiisorist või teeb ise, sest see hoiab teda elurõõmsana.