Nuusutasin Hesseni liidumaal asuva Giesseni õhku küll vaid pool aastat, kuid sellest piisas, et hammustada läbi fenomen, mis teeb Saksamaast ja Giessenist just taolise koosluse nagu see on.

Elu Saksamaal muutsid tagasi vaadates vingeks just needsamad nähtused-olukorrad, mis esmapilgul välismaalast imestama paneksid või häirida võiksid ning nüüd tundub ka saiapuru rongiistmel üsna normaalsena.

Olles saanud üle kohalejõudmise agooniast lennuki, rongi, bussi ja võib-olla veel mõne rongiga, avastad end uuest reaalsusest: sinu telefon või läpakas ei ühendu automaatselt võrku.

Igapäevaelu minevikus

Virtuaalreaalsust pakuvad üksikud kesklinna kiirtoidukohad või siis saad osa võtta nostalgiaprogrammist «Ajas tagasi 10 aastat», sest selgub, et sul on vaja minna kaablipoodi endale netiühenduseks vajalikku juhet soetama. Tabad end mõtlemas, milline see netikaabli ots veel välja võiks näha…

Õige juhtme vähim võimalik pikkus on kümme meetrit ja pakutakse ainult erksaid toone. Nii saab su kaaslaseks järgnevateks kuudeks suur erksinine kaablipusa toanurgas. Kuu hiljem avastad, et võtad pusa juba kui sisustuselementi ning pead vajalikuks seda huvitavamaks vormida.

Mõtled endamisi, et võib-olla tõstaks selle puntra laua alt kuskile esinduslikumale kohale. Vabariigi aastapäeval sobitad seda millegi musta ja valgega. Tagasi Eestisse jõudes avastad, et sul on Stockholmi sündroom ning tahaksid oma liikumisvabadust taas kaabliga piirata.

Kuni ootad netiparoolide järjekorras, mis lookleb peahoones vähemalt läbi kolme korruse, või immigratsiooniametniku jutule pääsemist, saad tutvuda reaalsusega. Giessenis eelistatakse välistudengid kohalikest millegipärast eraldada ning seetõttu satud suure tõenäosusega kokku ühte majja elama teiste välismaalastega.

Mõne aja pärast ei imesta sa enam, kui satud kogemata ühisköögis kutsumata külalisena kogu ühika marokolaste suurele ühissöömingule või otsid kohta oma silmade peitmiseks, kui keegi on unustanud end piisavalt katta. Ühtlasi kiidetakse sinu tumepruune juukseid kui kirkalt kaunilt blonde.

Samuti saab kiiresti täis eestlase tagasihoidlikkuse, individuaalsuse ja isikliku ruumi limiit. Ja muidugi teavad kõik välismaalased, eriti lähinaabrid, eestlaste kohta oluliselt rohkem nalju, kui oled kõige enesekriitilisemas unenäos näha osanud.

Lõpuks tundub sulle, et nad kõik teavad, et sul on nii palju raha seetõttu, et sa oled liiga aeglane seda kulutama ning otsustad siis võtta endale eesmärgi kummutada müüt rahvuskaaslaste aeglusest.

Saiadieet ühistranspordis

Suure tõenäosusega sa oma vahetuse jooksul isiklikku autot ei osta ning linna ümbritsevad Autobahn’id jäävad vallutamata. Õnneks on mõeldud sinu eest ning sulle pakutakse kõikvõimalikke ühistranspordivahendeid, mis liiguvad kiiresti ja igale poole.

Kahjuks kipub Deutsche Bahn vahel silmad ette tegema sinu sinisele kaablipuntrale ja eestlaslikule aeglusele. Lõpuks on sul hea meel, et rong üldse kuskile sõidab ning planeerid oma reisid põhjalikult läbi, sest järgmisel korral sa enam ei soovi pärast kaheksat ümberistumist kolme lumehelbe pärast suvalises rongijaamas ööbida.

Õnneks kompenseerib rongifirma oma puudujäägid uute, kiirete ja mugavate rongidega ning ülikool annab sulle kui tudengile loa sõita tasuta terve liidumaa piires. Kohalikud unustavad aga aeg-ajalt oma sotsiaalse närvi ning sõidavad kontrollipuuduses vaevlevas ühistranspordis jänest. Üsna tihti unustavad nad oma Brezel’i jäänused puru kujul samuti istmetele.

Kui Eestis leiab tänavanurgalt alkoholikaupluse või kioski, siis impulssostudele ahvatlevad saiapoed – Bäckerei’d – on poesügavusest toodud eraldiseisvatena tänavate äärde. Just seetõttu leiab rongidest liiga palju saiapuru. Saiatooteid süüakse seal hommikul, päeval, õhtul ja uneskõndimise ajal.

Selline ülimaitsev saiadieet ei ole muidugi jätkusuutlik, aga mis on paremat ühest värskest saiast? Bratwurst saia vahel? Kindlasti, bensiinijaama hot-dog’iga üleskasvanud eestlasele on selline kombinatsioon rohkem kui imelik, aga sakslased on seesuguse koosluse üle väga uhked.

Sõlmed pangasüsteemis

Kõike head tasuta ei saa ning magusate saiade eest tasumiseks pead olema valmis segaduseks. Harjumuspärane kaardimakse pole üldse nii harjumuspärane Saksamaal, kus ollakse veendunud sularahakasutajad.

Sularahas on kõige lihtsam arveldada, sest sageli ei leidu kaardimakseterminale ning kui need ka leiduvad, siis pigem eksklusiivsemates poodides, kus tudengi rahakotiga jõuab vaid akna taga vaatamas käia.

Sakslased on õnneks otsustanud pakkuda oma kodanikele alternatiive ning kohustavad ka välismaalasi liituma kohaliku pangaga, sest millegipärast on peetud vajalikuks võimaldada poes kaardiga tasuda ainult kohalikus pangas väljastatud kaardiga isikutel. Krediitkaardiomanikest välismaalastele on avatud endiselt uhkemad poed.

Selline pangasüsteem võtab esimese hooga juhtme kokku, kuid abivalmilt tehakse veel üks sõlm puntrasse, kui selgub, et Saksamaal väljastatud pangakaardiga pole võimalik tasuda välismaal. Tagasivaates tundub, et see on sakslaste viis õpetada oma kodanikke ja välismaalasi mitte hoidma oma vara ühes kohas ning kohustab sind kasutama kahte pangakaarti ja sularaha.

Seetõttu tulebki sul rõõmsalt enne oma välisreise taas raha ühelt arvelt teisele kanda ja lõpuks avastada, et kohalikust sissekirjutusest loobudes tuleb sul ühtlasi loobuda ka pangakaardist.

Saksamaast ja Giessenist annaks kirjutada väga pikalt ja põhjalikult. Vähem tähtsad ei ole igal nurgal tervitavad Bratwurst’i müüjad või tuhksuhkrukihi paksuses võistlevad Bäckerei’d, kuid aimu ees ootavast peaks see andma. Oluline on olla valmis krooniliseks avaliku interneti puuduseks, multikultiks, ringireisimiseks ning lisakilodeks.

Steni reisikiri võitis Saksa-Eesti akadeemilise nädala «Academica» jutuvõistlusel esimese koha.