Humaniora valdkonna aasta õppejõud Sergei Drõgin tahtis õpetaja asemel hoopis lenduriks saada. Seikluskasvatuse lektorina saab ta lendama panna aga hoopis inimeste mõtteid.

TÜ Viljandi kultuuriakadeemia lektor tunnistab, et kui tahta lendamise ja õpetamise vahel paralleele tõmmata, siis saab seda teha empaatiavõimega. Piloot peab lennukit nii hästi tundma, et sulab juhtides sellega peaaegu üheks. Inimestega suheldes aitab aga empaatiavõime palju kaasa, et neid mõista ja paremini õpetada.

«Ma olen 44. Enam vist lennukolledžisse minna ei saaks, kuigi ma ei ole ju ka liiga vana… Aga mulle tundub, et kui ma läheks praegu lenduriks õppima, siis millegipärast oleks see tegu egoistlik,» vastab Sergei küsimusele, miks mitte unistus lõpuks ellu viia.

Lennukitest ei ole tema elu aga sugugi kaarega mööda läinud. Lisaks õppejõu ametile kultuuriakadeemias on Sergei ka langevarjuinstruktor. Peale selle saab ka muid adrenaliini lisavaid tegevusi teha seikluskasvatuse raames, mida ta õpetab.

Seikluskasvatus ei ole mõeldud ainult põnevuse loomiseks. Kahest osast koosneva mõiste juures on kõige tähtsam teine pool – kasvatus. Sergei sõnul on tema üldisem ülesanne inimesed mugavustsoonist välja tuua, et nad õpiksid ennast paremini tundma.

«Esimene etapp on see, et tekitame olukorra, kus inimene satuks pingetsooni. Aga kui sügavamale vaadata, siis proovime selgeks teha, et õpikeskkond ongi juba kõikjal meie ümber, seda ei tekita kool või õpetaja. Seikluskasvatus ja meetodid on ainult instrumendid dialoogi alustamiseks, meie koolisüsteemis domineerib muidu monoloog,» räägib ta.

Keda tuleks kasvatada?

Seikluskasvatuse õppetöös on loomulikult teoreetilist osa, kus eri teemadest rääkida ja midagi tegema õppida. Väga suur rõhk on aga just praktikal ja suhtlemisel. Nii õpivad tudengid palju rohkem mitte eri tehnikaid õppides, vaid omavahel suheldes ja näiteks Viljandi koolilastele oma saadud teadmisi jagades.

Sergei küsib, mis on kasvatus ja jääb tõepoolest vastust ka ootama. Samasugune mõttepaus nagu intervjuul, tekib ka koolitustel, mida ta annab. Juhendaja retoorilisena tunduvatele küsimustele ise vastuseid otsides saavad inimesed enda jaoks tihti õigemadki vastused kui lihtsalt loengut kuulates.

«Minu jaoks on oluline enda mõtteid mitte peale suruda, kuigi vahel on raamid olulised. Üsna tihti arvame, et on ainult üks käitumismudel, oleme nagu silmaklappidega hobused. Inimesed peavad nägema, et neil on valik, aga see tuleb alles siis, kui osatakse iseendaga vestelda – sisekõne on väga oluline.»

Ka kasvatusest ja kasvatamisest rääkides suunatakse oma tegevus enamasti kellelegi teisele. See tundub esimese hooga ainuõige valik, kuid järele mõeldes on selles mõttekäigus midagi valesti.

Sergei muigab, et tegelik kasvatustöö võiks käia iseendaga, kuna laste käitumismudelid moodustuvad mitte käskude-keeldude, vaid vanemate imiteerimise põhjal.

«Me ei küsi endalt väga tihti, mida või kuidas me teeme. Oskame teistele öelda, kuidas peab või ei tohi ja kui ise valesti käitume, on selles süüdi teised. Aga laps võtab üle minu käitumismudeli – kuidas ma telefoniga räägin, teistega suhtlen, probleeme lahendan või olukordadele reageerin. Jah, meil on kasvatuse puhul nii palju teha – aga mitte, laste, vaid iseendaga. Kasvatus on koosviibimine ja eeskuju andmine.»

Sergei meenutab, et luges haridusteadlase Scott Wurdingeri raamatust, et kasvatamise juures on oluline komponent risk. Mõnes mõttes sobib seega seikluskasvatus, mille raames saab ka ronida, kanuumatkadel käia või langevarjuhüppeid teha, suurepäraseks vormiks, kuidas ennast ja ka teisi kasvatada.

Seos igapäevaeluga

Siiski on seikluskasvatust seikluste ja põnevuse kaudu raske defineerida. Kui Sergei umbes kümmekond aastat tagasi veel Viljandi noortevanglas huvijuhina töötas ja paralleelselt kultuuriakadeemias õppis, andis ta noormeestele ka hoopis teistsuguseid ülesandeid.

Näiteks viis ta nad kord kultuuriakadeemia tantsutudengeid vaatama, enne ostis lillepoest aga igale poisile õie ja ütles, et pärast etendust tuleb need tüdrukutele anda.

«Teate, kui raske see nende jaoks oli? Poistel ei olnud üldse lihtne. Ometi polnud see teab mis põnev või seikluslik ülesanne. Võib-olla on selline mugavustsoonist väljaastumine samuti seikluskasvatus?» arutleb Sergei.

Tema arvates võiks õpetajate ülesanne olla selles, et õppeprotsessil oleks tihe seos reaalse eluga, sellega, mis meie ümber toimub. Praegu tundub, et keskendutakse liiga palju aju arendavale õppimisele, südant ja muud tervist puudutav pool jäetakse tähelepanuta ja kehaline areng ei ole enam tasakaalus.

Kui Sergei osales treenerikoolituses, oli õppematerjalide seas ka kaheks osaks jaotatud püramiid spordipsühholoog Palmi Karu järelduste kohta. Selle ülemine osa, 15% esindas enda oskuste ja teadmiste edastamise olulisust, alumine, 85% aga isikuomadusi ja eeskuju.

«Meie koolisüsteem on suunatud tugevalt sellele 15%-le. Aga kuhu jääb õppeprotsessis ülejäänud, suurem osa? See ei saa jääda ainult õpetaja enda kanda. Öeldakse küll, et ole hea, tark ja tubli inimene, aga kuidas seda saavutada ja mis samme selleks astuda? Kui sellele mõelda ei oska, siis kuidas edasi minna?» muretseb ta.

Lisaks tudengitele annab Sergei täienduskoolitusi ka teistele õpetajatele ja õppejõududele. Seal näeb ta selgelt, et õpetajaamet ei ole üldse lihtne. Seepärast ei oska ta ka vastata naiivsevõitu küsimusele, kas õpetaja olla on hea tunne.

Ta arutleb, et see oleneb ilmselt iga õpetaja enda südamest, sellest, millised on iga õpetaja enda väärtused. Väärtused tulevad välja aga siis, kui endalt küsida, miks õpetajaametit peetakse. Näiteks kas raha pärast, seepärast, et töökoht on mugavalt kodu lähedal või seepärast, et inimesele meeldib lastega tegeleda. Kui vastus kaldub selle poole, et amet ja sellega kaasnevad emotsioonid meeldivad, siis on ilmselt ka hea tunne õpetaja olla.

«Minul ei ole näiteks õpetajaameti juures suuri ambitsioone. Aasta õppejõu tiitel oli ootamatu – näen enda ümber palju inimesi, kes teevad oma tööd väga hästi. Inimesed töötavad siin kultuuriga, juurtega, hingega. Ka mina üritan teha oma tööd hingega.»

Töö terve kogukonnaga

Hingega asja juures olemine tuleb välja ka rääkides ajast, mis eelnes kultuuriakadeemiasse tööle tulekule. Sergeid kutsuti Viljandi vanglasse tööle poolteist aastat ja alguses arvas ta, et see on koht, kuhu ta iial tööle ei lähe. Kui ta aga sinna lõpuks huvijuhiks sattus, jäi üheksaks aastaks, ning räägib ka praegu silmade särades kui kihvt seal oli.

«Neid poisse ei olnud vaja väga palju motiveerida. Istusime minu ruumis, jõime teed, mängisime malet ja arutlesime, mida võiks teha. Korraldasime üritusi, käisime langevarjuga hüppamas, nad tegid iseendast kodanikuharidusprogrammi «Euroopa noored» jaoks dokumentaalfilmi,» loetleb ta innuga.

Et kinnipidamisasutuses on vähem võimalust trenni teha, noored aga vajasid kohta, kus oma energiat kulutada, kirjutas tollane huvijuht ka projekti, et vanglale maadlustarbed muretseda. Sergei muigab, et kuna talle meeldib nalja teha, pani ta projekti pealkirjaks luulelise «Et poisid teeksid vähem pätti, on selleks vaja maadlusmatti». See tõi vanglale nii maadlusmatid kui ka kimonod ja noortele palju rõõmu.

«Paljud neist poistest, keda seal nägin, olid tegelikult väga toredad. Jah, nad olid midagi paha teinud, aga hinges olid nad head ja asjalikud. Mulle meeldis näiteks, et vanglas oli palju ausust. Õppisin sealt seda, et kui midagi lubad, pead ka seda tegema. Oma sõnade eest tuleb vastutada – see on minu arvates väga väärtuslik omadus.»

Kuigi Sergei ja tema teised ametivennad töötavad noortega, tundub talle natuke naljakas, et neid nimetatakse just nimelt noorsootöötajateks. Noortest räägitakse nii palju, et tekib tunne, nagu nad oleksid mingid tulnukad teiselt planeedilt, kes tuleb läbi suurte raskuste ühiskonda sisse lõimida.

«Näitame oma käitumisega justkui seda, et nad on võõrad, aga need noored on ju juba meie ühiskonna osa. Nad ei ole mingid võõrad, vaid meie peegeldus, keda ei tohi vanematest põlvkondadest niimoodi eraldada. Mulle meeldib pigem sõna kogukonnatöö. Mulle tundub, et see on meie akadeemia tulevik. Õpetada mitte huvijuhte ja noorsootöötajaid, vaid kogukonnatöötajaid.»