«Seaduslikul teel on võimalik jõukaks saada kolmel viisil: pärides, võites lotomängus või teenida raha ettevõtlusega, lihtsamalt öeldes – teha tööd,» kirjutab rahvusülikooli 95. aastapäeva puhul ilmunud UT erinumbris «Ettevõtlik rahvusülikool» suhtekorraldaja ja konsultant Janek Mäggi.

Viimane, kolmas variant on tema sõnul kindlasti kõige raskem, kuid ka kõige põnevam, saavutuskirge nõudvam ning rahuldust pakkuvam võimalus neile, kes tahavad võita ja vallutada, pingutada ja pühenduda, kogeda edu ning kordaminekut – ning võimalikult palju.

Kõnealuses kogumikus on 11 ettevõtliku Tartu ülikooli vilistlase esseed, kus ettevõtlusega seotud kogemustest ja oma arenguteest räägivad nii need, kes on olnud juba aastakümneid oma valdkonna spetsialistid kui ka viimase paari aasta jooksul oma ettevõtte loonud noored.

Lisaks Janek Mäggile võtavad sõna Elite erakliiniku juhataja Andrei Sõritsa, investor Jaan Tallinn, külluslike etnokudumitega tegelev Liina Laaneoja, Kei Karlson GoWorkaBit’ist, veebidisainer Tõnu Runnel, Silicon Valley kogemusega Triin Kask, Stuudiopunkt OÜ tegevjuht Maksim Tund, invaturismiga tegelev Els Bobkov, füsioterapeut Merle Leiner ja tervislikke torte valmistav Karl-Ott Juhanson.

Töö ja entusiasm

Kõik need vilistlased ei ole tegevad tingimata erialal, mille kohta neil on lõpudiplom. Küll aga ühendab neid ettevõtlikke vilistlasi töökuse ja säravate silmade kombinatsioon.

Mäggi lisab töökusest rääkides, et igas ettevõttes peaks olema keegi, kellele ettevõte läheb korda 100-protsendiliselt. Kes armastab iga päeva, mil ta tööle tuleb. Iga tundi, mis ta töötab. Siis on ka teistel võimalik millestki nakatuda.

«Ettevõtluses ei ole tegemist tüüpilise kaheksast viieni tööga. Ettevõtjana oled sa tööl 24 tundi ööpäevas ning seitse päeva nädalas. Kui teha asja hingega, siis ei saa öelda kella viiest, et minu tööpäev on nüüd läbi ja mõtlen sellele järgmine päev. Tehtu tuleb lõpuni viia,» täiendab seda TÜ Pärnu kolledži lõpetanud Maksim Tund.

Tund, kes on lisaks Stuudiopunktile edukalt käima lükanud ka Eesti suurima e-spordi portaali Gaming.ee ning portaali applespot.ee, kinnitab, et oma ettevõtte asutamine kasvas välja soovist teha midagi, mis endale meeldib. See on jätkusuutlikust silmas pidades palju olulisem kui vajadus turul mingit kohta täita.

Ka majandusteaduse lõpetanud Triin Kask kinnitab, et need neli aastat, mis ta oma idufirmat püüdis käima lükata, olid kahtlemata kõige põnevamad, teadmistemahukamad ja kõige rohkem õppimist täis.

«Need aastad panid i-le täpi – ülikooli majandusõpingud said praktilise väljundi ning tekkis arusaamine, miks ma üldse kõike seda õppisin ning mida õpitust jätta, mida võtta,» kirjutab Kask. Kuna ta andis ülikoolis ka ettevõtlusalaseid loenguid, innustas ise läbikogetu teda tudengeid palju praktilisemas võtmes õpetama.

Vilistlaste esseedest kumab läbi mõte, et nad on ettevõtlusega tegelema hakanud mitte ainult seepärast, et teema neile meeldib, vaid et nad on soovinud ka midagi laiemas plaanis muuta.

Näiteks kirjutab sünnitusabi ja günekoloogia eriala lõpetanud Andrei Sõritsa, et teda innustas 1990. aastatel eraettevõtjana alustama tõdemus, et riiklikus süsteemis ei olnud tollal võimalik haiglatingimusi paremaks muuta.

Soov midagi ära teha

«Juhtkonnal polnud tollal raha ei remondiks ega uue aparatuuri soetamiseks. Hakkasin mõtlema, et inimestele kvaliteetse abi pakkumiseks tuleb minna erameditsiini,» meenutab Sõritsa. Erasüsteemi juures meeldivad talle nii personaalsus ja võimalus vastu võtta kiireid arenguotsuseid kui ka suur vastutus, mis selle vabadusega kaasneb.

Ka füsioterapeut ja tervisekäitumist edendava Vireo tegevjuht Merle Leiner jõudis oma ettevõtte asutamiseni vajaduse ja soovi kaudu kiiremini areneda.

«Näed, et protsessis on viga, aga selle parandamine võtab vahel aastaid. Ma ei suutnud sedasi iseendaga vastuolus olla. Tahtsin teha oma tööd nii, nagu tundub õigem, nagu on patsiendile parem,» seletab Leiner.

Kolleegiga oma töö kitsaskohtade arutamisel jõuti jutuga selleni, et on terve hulk terviseprobleemidega lapsi, kellele pole anda head soovitust, kuhu trenni minna, aga samas oli lastel vajadus trenni järele olemas.

Leiner avastas treeningrühmadega alustades, et pelgalt harjutuste ja sportmängude tegemise oskusest ei piisa, põhirõhk sai pandud hoopis motiveerimisele ja kaasamisele. Sellel aastal avati laste tervisekoolis lausa viis gruppi. Enam kui 40 lapse seas on nii neid, kellel on väiksemad või suuremad erivajadused, kui ka neid, kes lihtsalt saavutusspordist ei huvitu.

«Iga hetk võib keegi meist või meie lähedastest vajada individuaalset tähelepanu ja universaalset keskkonda, mis võimaldab olla kaasatud kõigil,» täiendab psühholoogia eriala lõpetanud Els Bobkov.

Näiteks pidi ta ka ise keskkoolis mõned kuud liikuma karkude abil. Et kool asus Tallinna vanalinnas, koges ta omal nahal, mida tähendavad takistused nimega munakivid või südant puperdama panevad katsed saada tervelt rongi peale, kukkumata masina ja perrooni vahele.

Bobkov on puuetega inimeste kogukonnaga kokku puutunud nii tööalaselt kui ka perekondlikul tasandil. Tema ettevõtte Accessible Baltics äriplaan võitis 2013. aasta sügisel Tartu ülikooli äriplaanide ja -kontseptsioonide võistlusel «Tudengite äriideede kaleidoskoop» teise peapreemia ja eriauhinna.

Paindlikum tulevik

Lühiajalisi tööotsi vahendava start-up-ettevõtte GoWorkaBit kaaslooja Kei Karlson nägi oma eelmisel töökohal värbajana, et Eestis on puudu lahendus, kus ettevõtted saaksid kiiresti lisatööjõudu.

Omamoodi tegeleb GoWorkaBit aga ka põlvkondadevaheliste suhete ja soovide selgitamisega. Suure osa töösoovijatest moodustavad noored, nn y-generatsiooni kuuluvad inimesed, tööandjate seas on suurem osa aga neid, kelle maailmas on traditsioonilised 8-tunnised tööpäevad ja pikk varasem kogemus. Seega puutuvad Karlson ja tema kolleegid väga selgelt kokku probleemidega, mis kaasnevad uue ja vana põlvkonna töösuhtlusega.

«Töö muutub kiiresti, tehnoloogia uueneb. Järjest rohkem on uusi töid, kuhu ei olegi võtta inimesi, kellel oleks selline kogemus olemas. /…/ Praegune keskkond on nii teistsugune, et tööandjalt oodataksegi muid asju. Noortel peab olema tööaja või -koha puhul valikuvabadus. Töö olemus peab muutuma paindlikumaks,» kirjutab oma essees Karlson.

Paindlikkusest ja loovusest räägib ka Tõnu Runnel, kes lõi oma esimese veebiagentuuri juba 15-aastaselt ja on praeguseks kahe eduka ja auhinnatud ettevõtte – kodulehekülgede loomise tööriista Voog (endine Edicy) ja veebiagentuuri Fraktal – tegevjuht ja üks omanikke.

Runnel kirjutab, et Tartus Ülikooli tänaval on meie oma Silicon Alley. See üks tihedama asustusega start-up-keskuseid Eestis ulatub Raeplatsist Vanemuise tänavani. Sealsed idufirmad ekspordivad siin loodud väärtust, mis on kasvanud siin antud hariduse ja siin sündiva teaduse pinnalt laiali üle terve maailma.

«Maailmaturul tegutsemise ja mujal kontorite rajamise kaudu imbub koju tagasi uusi teadmisi, tuleb juurde võimekaid inimesi ning säilib keskkond, mis sünnitab juurde järgmisi start-up-ettevõtteid,» seletab Runnel.

Toimib ka hea sümbioos ülikooliga. Esmalt saavad noored ettevõtjad ülikoolis (sageli oma vanemate eeskujul) ise hariduse, siis värbavad nad sealt oma meeskonna ning kunagi hiljem lähevad sinna tagasi õpetama.

Runneli sõnul on viimasel ajal välja käidud palju häid ideid, et seda ettevõtluskeskkonda veelgi edendada. Laias laastus on need seotud e-riigi, lihtsa asjaajamise ja õhukese seadusandlusega: e-residentsus ja nn välismaalase pakett, lihtsamad elamisload ja topeltkodakondsus seotuna palgalävega, sotsiaalmaksulagi ja äriõigusreform.

Nii Eesti riik, Tartu ülikool kui ka siin tegutsevad start-up-ettevõtted vajavad pidevalt juurde uusi häid inimesi ning kui üks kellegi siia toob, võidavad tema tulekust ka ülejäänud. Runnel pakub, et tehnoloogiasektor võiks igal aastal meelitada Eestisse 500 kõrgepalgalist töötajat. Koos peredega oleks seega kokku ligi 1500 inimest.

«Kui lisada sellele sama palju välistudengeid ning -teadlasi, saaksime sellise Eesti ja sellise Tartu, mis ei peaks kartma ei kahanemist ega ka ülejäänud Euroopat vaevavaid ühiskondlikke kriise. Ma ei teagi, kui palju peaks seda pärlit salajas hoidma ja kui palju teistele näitama. Aga on ütlematagi selge, et ka järgmised Ülikooli tänava ettevõtjad vallutavad maailma.»