Sellest sügisest alustas Heino Elleri Tartu muusikakoolis uus pärimusmuusika õppesuund, mille eesotsas on menuka bändi Curly Strings rõõmusuine laulja ja viiuldaja, Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia vilistlane Eeva Talsi.

Pärimusmuusikat asus sel aastal õppima kolm õpilast, kes peale selle saavad koolist ka laiapõhjalise hariduse. Näiteks käivad nad tundides koos rütmimuusikutega, samuti on neil võimalik valida klassikalise muusika tunde. Eeva arvates peitubki uue suuna võlu just selles, et noored saavad katsetada mitmesuguseid stiile.

«Pärimusliku koosmängu ainet saavad kõik muusikakooli õpilased valida ja seal käib õppimine ainult kuulmise järgi.» Kord kuus käiakse Tartu ülikooli kohviku teisel korrusel folgiklubis jämmimas. See annab noortele muusikutele võimaluse klassiruumist välja tulla ja siis pannakse õpitud lood ka kohapeal proovile.

Pärimusmuusikasuuna saavad valida keskastmesse õppima tulevad noored muusikud, kel on juba lastemuusikakooli seljataga. «Selline pärimusmuusika õppimine keskastmes on siiani tegelikult Eestis puudu olnud,» põhjendab Eeva, miks üleüldse Elleri muusikakoolis seesugune uuendus tehti.

Eeva oleks ka ise väga hea meelega enne Viljandi kultuuriakadeemiasse minekut keskastmes pärimusmuusikat õppinud, kuid sellist võimalust siis Eestis polnud.

Kolm eluaastat ja viiul

Kuidas Eeva aga muusika, Viljandi kultuuriakadeemia ja Elleri koolis õpetamiseni jõudis? Kuni 18-aastaseni Ülenurmes elanud Eeva hakkas viiulitundides käima juba kolmeaastasena. «Sel ajal, kui teised pidid lasteaias lõunauinakut tegema, läksin mina viiulitundi ja see oli väga tore, sest lapsena ei tahtnud ju kunagi magama minna,» meenutab naine muiates.

Küsimusele, kas vanemad pidid sundima väikest Eevat viiulitundides käima, vastab naine, et ta armastas muusikat juba toona ning tahtis sellega tegeleda. «Ühel hetkel tegelikult tekkis küll kriis, ma olin siis 13-aastane, pubekaiga tuli vist peale ja tundsin, et ma ei taha enam muusikakoolis käia,» jutustab Eeva.

Vanemad aga ei lasknud neiul nii kiirelt alla anda ning soovitasid tal muusikakoolis edasi käia. «Ju nad arvasid, et see on minu mingisugune hetkeline tuju ja ma olen neile väga tänulik, et nad ikkagi sundisid mind edasi minema.»

Rääkides sellest, et tihtipeale ei puuduta need, kes on vanemate sunnil muusikakooli lõpetanud, enam kunagi ühtegi muusikariista, mõtiskleb Eeva, et lahendus oleks selles, kui muusikakoolid annaksid rohkem valikuvõimalusi.

«Mina käisin läbi klassikalise muusikakooli kadalipu ja ma arvan, et muusikakoolis võiks olla palju rohkem võimalusi õppida eri stiile,» ütleb ta ja lisab, et lisaks klassikalisele poolele võiks noor inimene võtta ka rütmimuusika, džässi, folgi või eesti pärimusmuusika tunde.

Eeva sõnab, et ka tema enda tutvusringkonnas on palju näiteid neist, kes lõpetasid muusikakooli ja tõestasid vanematele, et nad suudavad seda, kuid nüüd ei mängi enam ühtegi pilli. «Ja kui ma ütlen, et mängi üks lugu, siis nad väga ei julge või ei taha mängida. Arvan, et üks põhjusi on see, et lapsepõlves harjutatud keerulised teosed ununevad ajaga.»

Eeva tõstatab küsimuse, et mis siis on tegelikult olulisem ja vastab, et tema isiklikult näeb, et tähtsam on siiski musitseerimine ja see, et laps õpiks pilli mängima, et siis osata või tahta sellega teha mida iganes.

«Siinkohal võiksid muusikakooli õpetajad lapsi rohkem suunata, kui nad näevad, milline potentsiaal noorel on või millest ta huvitub. Nii on võimalik, et ka armastus muusika vastu jääb, sest tihti kipub see ränga pilliharjutamise pärast kaduma,» lausub naine ja lisab, et kindlasti püüeldakse juba praegu selle poole, kuid tema õppimise ajal see nii polnud. «Valikuid võiks rohkem olla, nii saaks igaüks ise valida, mida ta teha tahab, aga selleks on vaja ka pädevaid õpetajaid, kes oskaks vajalikku pakkuda.»

Joovastav pärimusmuusika

Viljandi kultuuriakadeemiasse läks Eeva pärast seda, kui ta oli lõpetanud nii Ülenurme kui ka Elleri muusikakooli. «Ühel hetkel ma tundsin, et ei soovi enam klassikalist viiulit mängida ning otsisin teisi variante. Siis suunaski isa mind Indrek Kalda,» kõneleb Eeva. Ta läks tuntud viiuldaja juurde õppima 16-aastaselt ja vaimustus täielikult. «Ma ei teadnudki siis, et niimoodi on võimalik viiulit mängida, kuna olin kasvanud klassikalise muusika maailmas, aga pärast seda tundsin ma kohe, et siin on midagi minu jaoks.»

Siis sattus Eeva etnolaagrisse, mis toimub suviti enne Viljandi folki. Seal mõistis ta, et peale tema leidub teisigi, kes jagavad pärimusmuusika vastu samasugust armastust ja vaimustust. «Kui ma etnolaagrist ära tulin, siis ma lihtsalt ahmisin õhku, mulle ei tundunud see võimalik, et ma olin leidnud endale midagi, mis tundus mulle nii omane ning kus ma tahtsin olla ja seda juba 16-aastaselt,» räägib ta.

Eeva mäletab, kuidas tema abikaasa Villu koos oma sõbra Henry ja Taavetiga etnolaagris mängisid. «See, kuidas Henry viiulit mängis, tal oli käsi kuidagi rusikas ja poogen täiesti suvaliselt käes, aga ta mängis seda nii võimsalt, sellise karismaga. Ma olin täiesti šokeeritud,» meenutab naine.

Viljandis õppimist kirjeldab Eeva kui üht ilusaimat aega oma elus. «Ma meenutan seda väga positiivselt ja igatsen neid aegu vahel taga ning olen isegi kade tudengite peale, kes seal praegu õpivad,» räägib ta, naeratab mõtlikult ja lisab, et toonane aeg oli väga kihvt, sest eri osakondade tudengid suhtlesid omavahel väga palju ning said sõpradeks. «Hariduslikus mõttes oli samuti kõik suurepärane, ma ainult ahmisin kõike endale sisse, mida nad mulle õpetasid.»

«Me käisime Villuga ka vahetusüliõpilastena Göteborgi ülikooli maailmamuusika osakonnas õppimas ja sealset õhku hingamas,» sõnab ta ja lisab, et Viljandi võimaldas selliste asjade juhtumist.

Pärimusmuusikast rääkides ei saa üle ega ümber ka Viljandi folgist. Eeva meenutab, et noorena oli see sündmus tema jaoks hoopis midagi muud kui praegu. «Noorena seal käies olin ikka ulakas ja veetsin suurema osa ajast rannas ning mängisin hoopis telklas pilli, kontsertidel eriti ei käinud.» Kuid juba siis unistas ta, et esineb kunagi folgilaval.

«Mäletan, et vaatasin Kaevumäge, kus Ro:Toro parasjagu esines ja ütlesin oma õele, et vaata, mina esinen kunagi sellel laval,» räägib Eeva naerdes ja lisab, et see unistus täituski sel aastal, kui ta esineski Kaevumäel koos Ro:Toroga.

Kes teeb, see jõuab

Seega ongi suur osa Eeva elust täidetud muusikaga, kui mitte öelda, et terve elu. Noor naine on vabakutseline muusik, annab koos abikaasa Villu Talsiga lastele koolikontserte üle Eesti, esineb Curly Stringsiga ning õpetab noori muusikuid Elleri muusikakoolis.

Lisaks annab ta ka Viljandi kultuuriakadeemias viiulitunde ning püüab oma igapäeva mahutada ka sporti. Küsimusele, kuidas ta kõike seda jõuab, vastab Eeva, et tema arvates teeb bändikaaslane Jalmar Vabarna kümme korda rohkem. «Ma tõesti ei saa aru, kuidas tema jõuab, aga eks see vist vastab tõele, et kes teeb, see jõuab,» arvab Eeva.

«Sportimise mõttes on minu arvates üks viimase aja lahedamaid leide taldrikugolf (ingl disc golf), seda mängides saab trenni teha ja vahepeal kettaid visata. Lisaks on selles ka väikene pinge, et kes kui hästi viskab ja kui mitme korraga ketta sisse saab,» räägib Eeva põnevusega ja lisab, et spordi jaoks lihtsalt tuleb aega võtta ning see ajakavva suruda. «See poolteist tundi peaks iga päev olema, muidu kängud kuidagi sinna viiuli taha ära ja ka kontsertidel peab jaksu olema, et jõuaks poolteist tundi ikka täie rauaga esineda.»

Menukas Curly Stringsi bändis mängimine ning laulmine tekitab Eevas ainult mõtteid, et mis veel igal päeval varuks on ja mida on võimalik veel teha. «Tänutunne on kogu aeg südames, me oleme nii tänulikud, et meie plaadil hästi läheb ja et inimestele meeldib see, mida teeme.» Populaarsus pigem innustab ning Eeva arvates ei ole väline sära ja sellega kaasaskäivad nii-öelda kalliskivid kõige olulisemad.

«Minu jaoks on ikkagi number üks olnud alati see, et me musitseerime ja teeme uusi lugusid edasi ega jää loorberitele puhkama,» ütleb Eeva ja lisab, et seda, mida sa teed, tuleb teha hingega ja hästi ning siis puudutab see ka teiste inimeste hinge.

Perekonnast rääkides ütleb Eeva, et tema isa on dirigent, ema kosmeetik ning õde lõpetas hiljuti stsenograafia eriala. Seega on tegemist väga loova perekonnaga, kus peale muusika peitub veel nii mõndagi. «Ema mängib tegelikult väga lahedalt akordionit. Ma polnud teda ammu mängimas kuulnud, vist lausa kümme aastat ja olin selle täiesti unustanud,» jutustab Eeva ning meenutab üht oktoobrikuu õhtut, kui tema ema võttis akordioni välja ja hakkas mängima.

«See oli lihtsalt üks ilusaimaid hetki ja ta laulab ka väga hästi,» ütleb Eeva mõtlikult, naeratus näol. Eeva isa oskab lisaks dirigeerimisele mängida ka näiteks saksofoni, klaverit ja kitarri. Seega polegi midagi imestada, et Eevat on juba väikesest tüdrukust saati muusika võlunud – võib öelda, et ta on helikunstimaailma lausa sündinud.